15.03.2023 John A. Stanturf (Eesti Maaülikooli külalisprofessor)
Avalikkuses tihti kohatava arusaama kohaselt peaksime kliima ja bioloogilise mitmekesisuse huvides metsad rahule jätma. Kliimatark metsandus pooldab aga sobivate tingimuste korral metsa aktiivset majandamist, leiab Eesti Maaülikooli külalisprofessor John A. Stanturf.
Loeme igapäevaselt meediast pealkirju äärmuslikest ilmastikunähtustest, pandeemiatest, rahvarahutustest ja sõjalistest konfliktidest. Ülemaailmse energiakriisi tõttu pöörduvad riigid tagasi fossiilsete energiaallikate juurde. Kõigi meid tabanud kriiside lahendamise vajadus avaldab suuremat survet avaliku ja erasektori rahakotile. Seeläbi mõjutab see ka kliimakriisiga toimetulemise jõupingutusi, vähendades lähitulevikus leevendus- ja kohanemismeetmete kiirust ning ulatust.
Selles segaduses on lihtne silmist kaotada inimkonda ähvardavat kolmekordset ohtu, mis tuleneb looduslike ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse seisundi halvenemisest ning üha raskemini ennustatavast kliimast. Kõige selle taustal suureneb maakera elanike arv, mis võib sajandi lõpuks kahekordistuda 10–14 miljardini. See on kaasa toonud bioloogilise mitmekesisuse järsu vähenemise.
Living Planet Indexi andmetel vähenes loomade populatsioon aastatel 1970–2018 kogu maailmas 69 protsenti. Meie planeedi 2022. aasta keskmine temperatuur oli 1,24 °C kõrgem kui keskmine temperatuur aastatel 1850–1900. Euroopat tabasid 2022. aastal kuumalained ja viimase 500 aasta suurim põud. See oleks võinud olla veelgi hullem, kui La Niña ilmastikunähtusega poleks kaasnenud jahedamat temperatuuri ja suuremat sademehulka.
Mõnede nimetatud probleemide leevendamiseks on välja pakutud looduspõhiseid lahendusi. ÜRO keskkonnaassamblee määratles looduspõhiseid lahendusi oma viiendal istungjärgul kui “tegevusi looduslike või muudetud maismaa-, magevee-, ranniku- ja mereökosüsteemide kaitsmiseks, säilitamiseks, taastamiseks, säästvaks kasutamiseks ja haldamiseks, mis tegelevad sotsiaalsete, majanduslike ja keskkonnaprobleemidega tõhusalt ja kohanemisvõimeliselt, pakkudes samal ajal inimestele heaolu, ökosüsteemiteenuseid ja -vastupidavust ning bioloogilist mitmekesisust.”
Metsade ääretult oluline panus
Metsad katavad umbes 30 protsenti Maa pindalast ja neist leiab umbes 80 protsenti kogu bioloogilisest mitmekesisusest. Rääkimata hiiglaslike süsinikukoguste talletamisest pakuvad metsad töövõimalusi ja sissetulekut veerandile maailma elanikkonnast. Metsadel on ka tohutu väärtusega kaitsev roll. Näiteks leidis rühm Suurbritannia teadlasi Samantha Broadmeadow juhtimisel oma uuringus, et puud ja metsamaad pakuvad Ühendkuningriigis inimestele kaitset üleujutuste eest igal aastal 450 miljoni euro väärtuses.
Kokkuvõtvalt saab sõnastada viis strateegiat, kuidas rakendada metsi kliimamuutuste leevendamiseks:
- säilitada olemasolevaid metsaalasid;
- laiendada metsade pindala;
- suurendada metsade poolt seotava süsiniku hulka;
- säilitada
- ja suurendada metsades tallel olevat süsiniku kogust.
Kliimatark metsamajandus
Metsade n-ö lukkupanek kaitsealadel ja seega täielik majandamisest välja viimine ei ole siiski parim lähenemine. Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli kohaselt leevendab kliimamuutusi tõhusaimalt säästva metsamajandamise strateegia. Selle eesmärk on säilitada või suurendada metsade süsinikuvarusid, kasutades metsi samal ajal püsivalt puidu- ja energia tootmiseks.
Seejuures tuleb arvestada kogu väärtusahelaga, alates kasvavast metsast kuni puittoodete ja puidust toodetava energiani. Kliimatark metsandus (i.k, Climate-Smart Forestry, CSF) on säästva metsamajanduse kliimale orienteeritud n-ö alamliik, mis ongi looduspõhine lahendus.
Kliimatarga metsanduse kolm peaeesmärki on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine ja võimalusel neist loobumine, metsade vastupanuvõime suurendamine kliimamuutustele ja muutuvate oludega kohandamine ning metsade tootlikkuse ja sealt saadavate sissetulekute jätkusuutlik suurendamine.
Kliimatarga metsanduse korral ei kao säästva metsamajandamise muud tahud. Selle rakendamine hõlmab kliimamuutustega kohanemist, bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, ökosüsteemiteenuste pakkumist ja biomajanduse edendamist.
Vaadates kogu väärtusahelat, mitte ainult ühte tahku, nagu näiteks metsa aktiivne majandamine versus kaitsmine (passiivne majandamine), on asendusefekti ulatus kliimamuutuste leevendamisel hämmastav.
Asendusefekt seisneb süsinikuheite vähendamises läbi selle, et fossiilsed materjalid asendatakse puidu kui süsinikuneutraalse materjaliga. Võrreldakse toodete tootmise, kasutamise ja toote käibelt kõrvaldamise käigus tekkinud süsinikdioksiidi (CO2) heitkoguseid. Näiteks terase ja betooni tootmiseks kulub palju energiat ning nende asendamine puiduga on erineva suurusega hoonete ehitamisel muutumas üha populaarsemaks.
ÜRO andmetel tekitaks 2050. aastaks 2,3 miljardile uuele linnaelanikule eluasemete ja ärihoonete ehitamine tavapärastest materjalidest (teras ja betoon) 0,53 miljardit tonni CO2 heitkoguseid aastas. Kui ehitada pooled nendest hoonetest puidust, väheneks aastased süsiniku heitkogused 0,15 miljardit tonni ja hoonetes säiliks täiendavalt 0,52 miljardit tonni süsinikku aastas.
Puidu uudsed kasutusalad
Puitu saab kasutada muudegi konstruktsioonide ja struktuuride ehitamiseks. Näiteks tuulegeneraatorite puhul saab lisaks puidust labadele ehitada puidust ka torniosa. Tänu väiksema süsinikusisaldusega tootmisprotsessile võib see olla keskkonnale kasulik, kuna võimaldaks säästa hinnanguliselt 2000 tonni CO2 emissioone ühe torni kohta. Samuti on puidust torne ja labasid hiljem lihtsam ringlusse võtta kui metallist valmistatuid.
Uued arendatavad puidu kasutusviisid, näiteks plastide asendamine mitmetes kasutusvaldkondades, sealhulgas joogipudelites ja toidupakendites mitte ainult ei vähenda CO2 heitkoguseid, vaid sellised tooted on ka hõlpsamini ümbertöödeldavad.
Tselluloosipõhised nanomaterjalid avavad puidu kasutamisel uusi võimalusi, muuhulgas saab neid kasutada lisanditena teistele ehitusmaterjalidele. See muudab materjalid tugevamaks, vähendades seeläbi vajamineva ehitusmaterjali kogumahtu. Californias toimunud katseprojekti käigus lisati silla ehitamisel betoonile nanotselluloosi, mis suurendas materjali tugevust 20 protsenti ja vähendas heitkoguseid 33 protsenti.
Mitmed uued puidupõhised tooted on kas väljatöötamisel või kohe turule jõudmas. Kui nimetada neist vaid mõnda, siis läbipaistev puit saab asendab hoonetes klaasi, loomisel on puidupõhine elektroonika ja kestlikud akud. Mitte iga laboris ahvatlevana näiv tulemus ei ole äriliselt tasuv, kuid on selge, et fossiilsest süsinikust sõltuvuse vähendamiseks on palju võimalusi.
Pole küll kindel, kui palju mõjutavad uued kasutusalad vajadust puidu kui tooraine järele, kuid ilmselt nõudlus puidu järele suureneb. Hinnangute kohaselt tõstaks massiline puidust ehitamine okaspuidust saematerjali hindu, kuid seda kompenseeriks puude kiirenenud kasv ja mõju maailma metsavarudele oleks väike.
Säästlik bioenergia
Puidu väärtusahelas on kõige vastuolulisem kasutusviis biomassil põhinev bioenergia tootmine. Rahvusvaheline Energiaagentuur ennustab, et 2027. aastaks kasvab biokütuste kogunõudlus 2020. aasta tasemega võrreldes üleilmselt enam kui 20 protsenti.
Üks argument puidu kui energiaallika vastu on, et see mõjutab negatiivselt kliimat ja bioloogilist mitmekesisust. Vahetu võrdlus näitab, et sama koguse elektri tootmiseks kulub rohkem puitu kui fossiilkütuseid. Seega on puiduenergiast tulenev CO2 emissioon sama energiakoguse kohta suurem.
Puiduenergia suuremaid heitkoguseid kompenseerib aga süsiniku uuesti sidumine kasvava metsa poolt. Vastab tõele, et puidu põletamisel eraldub süsinik kohe, kuid süsiniku sidumine metsas võtab aega ja see toob kaasa “süsinikuvõla”. Siiski on puit taastuv ressurss ja “võla” saab tagasi maksta, kuid fossiilkütuste CO2 heitkoguseid “tagasi maksta” ei saa, see tähendab, et neist vabanenud süsinik jääb alatiseks atmosfääri.
Teine vastuargument puidupõhisele bioenergiale on, et kasvavat nõudlust rahuldatakse puidu suurenenud ülestöötamisega eelkõige just energia tootmiseks. On kartus, et energia saamiseks raiutakse terveid puid, mitte ei kasutata ainult puidu töötlemisest tekkivaid jäätmeid.
See kehtib siis, kui energiatootmiseks kasutatakse harvendusraiete käigus langetatud puid ja muude toodete jaoks sobimatuid tüvesid. Harvendusraiete läbiviimine on aga tegelikult hea metsamajandamise võte. Osade puude mahavõtmisel vabanev ruum ja muud ressursid kasutatakse kasvamajäänud puude juurdekasvu suurendamiseks.
Peljatakse ka, et suurenenud mahtude tõttu jõuab raie metsadesse, mida peaks nende kõrge elupaigaväärtuse tõttu kaitsma. On hirm, et mitmekesised põlismetsad raiutakse maha ja muudetakse monokultuurseteks istandusteks. Üldiselt seda ei juhtu. Igal juhul on see vastuolus säästva metsamajandamise põhimõtetega ja tuleks keelata.
Puiduenergia vastu on suunatud ka poliitilised argumendid. Väidetakse, et puidu kasutamist soodustavad poliitikad ja stiimulid mõjutavad negatiivselt muude taastuvate energiaallikate, näiteks tuule- ja päikeseenergia, kasutuselevõttu.
Ükski energiaallikas ei lahenda heitkoguste probleemi üksinda ja parim poliitika on taastuvate energiaallikate kombineerimine. Selline lähenemine vähendab heitkoguseid kõige kiiremini ja kõige väiksemate rahaliste väljaminekutega. Selle teadmise valguses on puidul energiaallikana kindlasti eelis, kuna seda saab kiiresti laialdaselt kasutusele võtta.
Aktiivne metsamajandamine ja elurikkus
Paljusid eelkirjeldatud muredest on laiendatud aktiivsele metsamajandamisele üldisemalt. Leitakse, et kliima ja bioloogilise mitmekesisuse huvides peaksime metsad rahule jätma. Kliimatark metsandus pooldab aga sobivate tingimuste korral aktiivset metsa majandamist.
Kuidas on lood aktiivse metsamajandamise mõjuga elurikkusele? Sellele küsimusele on raske vastata. Looduspõhise lahenduse juhtmõtte kohaselt peaks majandamine olema aga kavandatud nii, et annaks bioloogilisele mitmekesisusele mõõdetavat kasu.
Bioloogilisele mitmekesisusele avalduvat mõju uuritakse läbi selle, kuidas elupaiga kadumine liike otseselt või kaudselt mõjutab. Mõju hindamise teeb keerukaks asjaolu, et aktiivse metsamajandamise tegelikke ökoloogilisi mõjusid määravad mitmed tegurid. Oluliseks muutuvad üksikasjad, sealhulgas konkreetsed liigid, metsamaa hulk ja tüüp, toodetud materjali kogused ja iseloom, samas ka poliitika ja toetusmehhanismid.
Väited, et aktiivne metsamajandamine kahjustab elurikkust, on sageli levinud populaarteaduslikus ajakirjanduses, keskendudes haruldastele ja ohustatud liikidele või ainulaadsetele elupaikadele. Säästev metsamajandamine üldiselt, ja eriti kliimatark metsandus, jätab majandamisest kõrvale ainulaadsed elupaigad ja kaitseb haruldasi liike. Argumendid, mis käsitlevad ainult vanu puutumatuid metsi nõudvaid liike, eiravad paljusid teisi liike, mille elupaiganõuded on teistsugused ning mis vajavad pesitsemiseks, toitumiseks ja varjumiseks nooremaid metsi.
Elurikkusele avalduvate mõjude hindamine eeldab eelkõige arusaamist sellest, millise metsamaastiku üle arutletakse. Vanemate suurte puudega puutumatu metsa ülestöötamine avaldab bioloogilisele mitmekesisusele kindlasti tõsist mõju. Kui tegemist on aga näiteks sellise mosaiikse majandatava maastikuga nagu USA lõunaosas, võib avaneda teistsugune pilt.
Suurbritannia teadlaste rühm, eesotsas Gillian Petrokofskyga avaldasid 211 uuringule tuginenud laiapõhjalise teadusartikli puidugraanulitööstuse mõjust bioloogilisele mitmekesisusele näitas, et vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei tuvastanud 69 protsenti uuringutest bioloogilisele mitmekesisusele negatiivset mõju. Umbes viiendik tulemustest näitas küll biomassi eemaldamise otsest mõju bioloogilisele mitmekesisusele, kuid ainult üheksa protsenti negatiivse mõjuga.
Kas majandada või mitte majandada?
Suurte metsaalade aktiivsest majandamisest väljajätmine näib olevat hea strateegia süsinikuvarude säilitamiseks ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks. See aga tähendaks puidu asendusefekti kadumist majanduse teistes sektorites. Seda juhul kui puidu nõudlust ei rahuldata impordiga.
Pealegi tuleb meeles pidada, et metsad ei ole staatilised. Kui puud vananevad, muutuvad nad vastuvõtlikumaks putukkahjuritele, haigustele ja häiringutele, näiteks tormidele ja põuale. Kui puud surevad, hakkavad nad lagunema ja eraldavad atmosfääri CO2-te.
USA metsateadlane Wayne Walker ja tema kolleegid võrdlesid oma avaldatud uurimuses kolme kliimamuutusi leevendava tegevuse mõju: aktiivne metsamajandamine, raadatud ja kehvas ökoloogilises seisundis metsade taastamine ning metsade kaitse alla võtmine (passiivne majandamine). Globaalse süsinikutagavara suurendamise potentsiaal oli suurem metsade hooldamise ja majandamise korral, võrreldes metsade taastamise või kaitsmisega, ja seda igas metsatüübis – boreaalses, parasvöötme, subtroopilises ja troopilises metsas.
Uuringus ei arvestatud kliimamuutuste kaudsemaid mõjusid, taimede füsioloogilisi muutusi või looduslikke häiringurežiime. Nii tuleb möönda, et need tulemused on pisut optimistlikud, kuid suundumused üldjoontes siiski võimalikud.
Kui üle veerandi Euroopa Liidus praegu majandatavast metsamaast jääb majandamisest kõrvale, on ülemaailmne liikide väljasuremisoht 2100. aastaks suurem, kui praeguste majandamistavade jätkamisel.
Põhjus seisneb selles, et prognoositava puidunõudluse suurenemine kaetakse osaliselt puidu impordiga piirkondadest, mis on tundlikud bioloogilise mitmekesisuse vähenemise suhtes. Euroopa Liidu metsade lukustamise mõju ja ebaselge tarneahelaga puittoodete välismaalt ostmine ekspordib meie bioloogilise mitmekesisuse vähenemise probleemid teistesse riikidesse.
Aktiivne metsamajandamine on looduspõhine kliimalahendus. See on tõhus, õiglane ja eetiline viis süsiniku heitkoguste vähendamiseks, sidumiseks ja säilitamiseks. Eelkõige peame vähendama metsade raadamist ja säilitama praeguse metsa pindala. Võimalusel peaksime metsamaa pinda suurendama ja taastama kehvas looduslikus seisus olevaid alasid, kultiveerides kasvukoha tingimustele sobivaid ning praeguse ja tulevase kliimaga kohastunud puuliike. See võib tähendada ka mõne võõrpuuliigi sissetoomist.
Samas tuleb kaitsta kriitilise tähtsusega elupaiku. Raiutud või häiringutest räsitud alad tuleb uuendada nii kiiresti kui võimalik. Eesmärk peab olema maksimaalne võimalik süsiniku sidumine.
Nii olemasolevaid kui ka tulevasi metsi tuleks majandada säästvalt ja nii, et need kohanduksid tulevase kliimaga. Ilmselt tuleb teha kompromisse ja need peavad põhinema mõistlikel põhjendustel. Mõningaid kehtivaid regulatsioone peaks muutma või kaotama, seda muidugi siis, kui seda muudatust toetavad põhjalikud uuringud. Suurenenud puidunõudluse rahuldamiseks tuleks võimalikult palju kasutada kohalikku tooret, et vähendada transpordist tulenevaid heitkoguseid.
Metsad ei pruugi meid päästa kliimamuutustest, kuid need on fossiilse süsinikuta ringmajanduse kriitilise tähtsusega komponent.
Artikkel ilmus 15.03.2023 Novaatoris.
Foto autor Risto Mets (Eesti Maaülikool).
