Üha soojenevatel ilmadel on metsade kasvule ootamatu mõju
27.09.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Viimastel kümnenditel on taimede kasvuperiood Eestis tublisti pikenenud. Üha vähem esineb väga külmi ning rohkem väga sooje päevi. Pikem aastane kasvuaeg mõjutab metsade kasvu mitmeti.
Viimaste aastakümnete vältel on üha tõusnud selliste päevade hulk, mil päevane õhutemperatuur ei lange alla 5 °C ja 10 °C piiri, tõdevad Eesti Maaülikooli metsateadlased doktorant Joonas Kollo esiautorluses avaldatud töös. Kuigi aastate lõikes esineb kasvuperioodi pikkuse küllalt suur kõikumine, näitab pikaajaline trend soojema perioodi selget pikenemist. Keskmiselt on selliseid päevi vastavalt 204 ja 164.
Alates 1955. aastast on päevade hulk, mil õhutemperatuur jäi püsivalt üle 5° ja 10°, suurenenud paar-kolm nädalat, täpsemalt vastavalt 15 ja 18 päeva võrra. Samas näitavad mõõtmistulemused, et just viimase kümnendi jooksul on kevad hakanud taas saabuma veidi hiljem ning kasvuhooaeg pikeneb soojema sügise arvelt.
Üha vähem esineb aastas päevi, mil õhutemperatuur langeb alla 20 külmakraadi ning enam päevi, mil see tõuseb üle 25 soojakraadi. Kui 1955. aastal oli külmi päevi kaheksa, siis 2020. aastal vaid kolm. Samuti pole kangeid külmakraade esinenud viimasel paarikümnel sügisel ning need on jäänud üha harvemaks ka kevaditi.
2018. aastal tugeva kuumalaine ajal jõudis äärmiselt soojade päevade arv rekordilisele tasemele. Registreeriti enam kui 40 päeva, mil maksimaalne päevane temperatuur ületas 25° piiri. Selline temperatuur mõjutab negatiivselt puudes toimuvaid protsesse, sealhulgas fotosünteesi, ning ilmselt ei tunne end mugavalt ka suur osa põhjamaa inimesi.
Kui kogu planeedi keskmine õhutemperatuur on tõusnud ligikaudu 1,0°, siis Eestis on sama näitaja 1,0–1,7°. Pikem aastane kasvuaeg mõjutab metsade kasvu mitmeti. Ühelt poolt soosivad kevadised kõrgemad temperatuurid pungade puhkemist, õitsemist ning puude kasvu, tõstes seeläbi metsade produktsiooni ja süsiniku sidumist. Kuid samas võivad taimede varasema kevadise edenemise ära nullida suvised kõrged temperatuurid ning pikemad külmavabad perioodid, mis võivad suurendada süsiniku eraldumist metsaökosüsteemist.
SMEARi (Station for Measuring Ecosystem-Atmosphere Relations) mõõtejaamas on maapinnast 2 m kõrgusel temperatuurimõõtja. Foto: Steffen Noe
Kollo ja kaastöötajate uurimus põhineb aastatel 1995–2020 Eesti Maaülikoolile kuuluvas Järvselja Õppe- ja Katsemetskonnas mõõdetud ilmaandmetel, alates 2014. aastast kasutati SMEAR Estonia kompleksseirejaama andmeid. Järvselja asub Tartu maakonnas Peipsi järve läheduses. Sealne aastane keskmine õhutemperatuur jääb vahemikku 4–6°, sademeid jagub aasta peale 500–750 millimeetrit, millest 40–80 mm sajab maha lumena.
Uuring ilmus ajakirjas Boreal Environment Research.
Uurimust rahastasid: ilmajaama andmete kogumist ja hilisemat töötlemist on toetanud SA Järvselja Õppe- ja Katsemetskond. Andmeanalüüsi ja uurimust on rahastanud Euroopa Liit Horizon 2020 grant 689443 projekt iCUPE (Integrative and Comprehensive Understanding on Polar Environments, ERA-PLANET), Eesti Keskkonnaministeeriumi grandid (P180021, P180274, P200196), Eesti teadustaristu teekaardi projekt Eesti Keskkonnaobservatoorium (3.2.0304.11‐0395), Eesti Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK 3-2.8/6574), Eesti Teadusagentuuri projekt PRG1674 ning Eesti Maaülikooli projekt P200189MIMP.
Artikkel ilmus 27.09.2023 Maalehes.
Tunnuspildil on kujutatud SMEARi (Station for Measuring Ecosystem-Atmosphere Relations) mõõtejaama, millel on temperatuuriandurid masti küljes 30-50-70-90-110 m kõrgusel. Foto autor on Steffen Noe.
