10.07.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Väiksema loomade arvu puhul ei tee veiste karjatamine noorele kuusikule kahju. Veised söövad rohttaimi ja lehtpuid, toetades nii kuuskede kasvu, leiavad Norra teadlased.

Metsa kasvatamist puidu saamiseks ja samas kohas veiste karjatamist peetakse problemaatiliseks, kuna loomad võivad puid kahjustada. Norra teadlasrühm Melanie Spedeneri juhtimisel leidis, et veiste karjatamine ei mõjutanud kuuskede kõrguse juurdekasvu ega suurendanud puudel koore kahjustusi. Ladva- ja külgvõrsete ning koorekahjustusi esines vaid mõnel protsendil kuuskedest. Needki olid talviti uluksõraliste tekitatud, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Töörühma mõõtmised näitasid, et noorte kuuskede kasvu pärssis ümbritsevate lehtpuude suurem tihedus ja kuuskedest kõrgem rohttaimestik. Kuigi veised sõid kuusekeste ümbert lisaks rohttaimedele ka lehtpuid, jäi viimaste tihedus karjatamise mõjuga ja mõjuta aladel sarnaseks. Samas vähendas karjatamine rohttaimestiku keskmist kõrgust, hõlbustades nii väikeste kuuskede kasvu. Lehtpuudest eelistasid veised nosida sookaske ja pajusid, samas kui uluksõralised sõid kõiki esinevaid lehtpuuliike.

Spedener oma kaasautoritega tõdeb, et üllatuslikult leidus karjatamismõjuga kuusikutes väga vähe äratallatud kuuski, mida seletab madal karjatamiskoormusega. Samuti toovad autorid välja, et kuigi uuritud puistutes leidus kahjustatud kuuski vähe, võivad kariloomade tekitatud puude vigastused soosida juurepessu levikut, mis on peamine kuusikuid kahjustav juuremädanik.

Spedeneri ja tema kolleegide avaldatud uuring on väärtuslik mitmel põhjusel. Norras on veiseid metsades karjatatud tuhandeid aastaid. Kuna põllumajandusmaaks sobib seal vaid kolm protsenti pindalast, kasutatakse sellist karjakasvatusviisi tänini. Lisaks on kuusk Norras levinuim metsapuuliik, moodustades sealsetest metsadest ligi kaks kolmandikku. Seega on oluline mõista sellise karjakasvatamise viisi mõju metsade kasvule.

Kariloomad võivad metsi mõjutada mitmeti. Eelnevalt avaldatud teaduskirjanduses toovad eri autorid välja kraavide olukorra ja vee kvaliteedi halvenemise, mulla tihenemise ja erosiooni põhjustamise ning muidugi puude kahjustumise. Samas on teadlased ka leidnud, et veiste karjatamine soosib okaspuude kasvu, kuna veised toituvad rohttaimedest ja lehtpuude võrsetest ning lehtedest. Nii vähendavad veised lehtpuudest ja rohttaimestikust tulenevat kasvukonkurentsi okaspuudele.

Spedener ja tema kaastöötajad hindasid veiste karjatamise mõju kuuskede kasvule kolme aasta jooksul Edela-Norras paikneval kahel 35 ruutkilomeetri suurustel uurimisalal. Mõlemal aladel tegid uurijad mõõtmisi kuues karjatamise mõjuga ja kuues karjatamise mõjuta kuusekultuuris, kus kuuskede kõrgus oli kuni kaks meetrit. Kuna uuritud kuusikud ei olnud aiaga piiratud, said seal talvisel ajal tegutseda ka looduses elavad uluksõralised.

Uurimisalade suuruse tõttu ei paiknenud veised aladel ühtlaselt ning karjatamiskoormus kuusikutes oli madal. Loomade arv erinevatel aastatel ja uurimisaladel jäi vahemikku 21–60 looma, mis teeb 0,006–0,017 looma hektarile. Loomi hoidsid uurimisaladel nö virtuaalsed aiad ja loomade kaelas olevad rihmad, mis andsid veistele piiridele lähenedes hoiatava helisignaali ja piiri ületades väikese elektrilöögi.

Uurijad tunnistavad, et nii madal loomade koormus mõjutas ka saadud tulemusi. Loomad eelistasid noori hõredaid metsi, kus kasvamas ohtralt rohttaimestikku. Veisekarjad koosnesid Herefordi, Limousini ja Charolais tõugu loomadest.

Uuring ilmus ajakirjas Trees, Forests and People.

Artikkel ilmus 10.07.2024 Novaatoris.

27.05.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Turberaieid, sealhulgas aegjärkset raiet peetakse lageraie loodussõbralikumaks alternatiiviks, seni on aegjärgse raie mõju metsa süsinikubilansile vähe uuritud. Värskest teadustööst selgub, et kui esimestel aastatel pärast lageraiet süsinik lendub, siis aegjärgse raiega majandatud metsas võib olla nii ja naa.

Esimestel aastatel peale puude osalist raiet võivad küpsed männikud olla nii süsiniku sidujad kui ka emiteerijad. Sellistest puistute lageraie järel eraldub alalt veidi enam süsinikku kui sinna seotakse.

Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste koostöös avaldatud uuringust selgub, et männikute süsiniku sidumine kahe aasta jooksul peale aegjärgset raiet ja lageraielangil võib olla samas suurusjärgus. Täpsemalt – üks ülepinnaliselt aegjärgse raiega hõredamaks raiutud männikutest jäi napilt süsiniku sidujaks, kuid teine muutus selle heitjaks. Lageraie järgselt olid aga mõlemad uurimisalad kahe aasta jooksul süsiniku heitjad.

Artikli juhtautor, metsanduse doktorant Marek Uri, ja tema kolleegid hindasid pohla kasvukohatüübis ehk kuivadel ja toitainetevaestel liivmuldadel kasvavates 112- ja 146-aastastes männikutes aegjärgse raie ehk ühe turberaie viisi tulemusel toimuvaid muutusi puistu süsinikubilansis. Aegjärkne raie on metsamajandamise viis, kus küpsest metsast raiutakse ülepinnaliselt puid välja osaliselt, jättes suurema osa puid kasvama. Nii muutub puistu hõredamaks ja seal peaks loodusliku külvi järel hakkama kasvama noored puud. Uuritud aladel raiuti välja 30-40% kasvavate puude tüvemahust ehk tagavarast. Mõlemasse katsepuistusse tehti turberaie tüki kõrvale lageraie ala, kus samuti tehti sarnased süsiniku uuringud.

Metsaökosüsteemi poolt süsinikubilansi koostamiseks on vaja hinnata sinna sisenevaid ja sealt väljuvaid süsinikuvoogusid. Bilansis on plusspoolel taimede kasvu käigus seotud süsinik, heite poolel mullast süsihappegaasina (CO₂) ja veega leostumisel väljuvad süsinikuvood.

Aegjärgse raiega majandatud alal olid suurimad süsiniku omastajad suured püsti jäetud puud, kuid ka sammalde kasv andis sidumisse olulise panuse. Uurimisperioodil nendes puistutes noori männikesi veel ei tärganud. Lageraie aladel sidusid süsinikku kasvavad puhmad ja samblad.

Uurimisalade suurim süsinikubilansi mõjutaja oli mullast väljuv heterotroofne CO₂ voog, mis tekib mulla orgaanilise aine lagunemise tagajärjel. Seejuures aegjärgse raie alade muldadest lendus CO₂ enam kui lageraie alade mullast. Teine ökosüsteemist väljuv süsinikuvoog ehk mullast veega leostuva süsinik hulk oli tühine. Uri ja tema kolleegide vastavad väärtused lähevad hästi kokku varasemate sarnaste metoodikatega saadud tulemustega, kus on vaadeldud näiteks ka viljakatel muldadel kasvavaid lehtpuumetsi.

Lisaks maapealsetele hinnangutele mõõtsid teadlased atmosfääri ja metsa vahel liikuvaid süsinikuvoogusid metsa kohale paigaldatud gaasianalüsaatoritega ehk turbulentse kovariatsiooni meetodil. Mõõtetulemused näitasid, et uuritud alade süsiniku sidumine oli veidi suurem bilansi koostamisel leitud väärtustest. Uri ja kaasautorite seletusel tuleneb vahe bilansi koostamisel iga erineva süsinikuvoo hindamisel tekkivast mõningasest paratamatust ebatäpsusest. Autorid toovad kirjanduse põhjal välja, et kahe metoodikaga saadud tulemuste vaheline erinevus on tavapärane.

---

Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management

Uuringut toetasid Eesti Teadusagentuur ja Riigimetsa Majandamise Keskus.

Artikkel ilmus 27.05.2024 Metsalehes.

Tunnuspildil on kujutatud ligi 140aastast männikut, kust kaks aastat tagasi raiuti osa puid välja. Teoreetiliselt peaks vanade puude alla puuseemnete loodusliku külvi tulemusel tekkima noor metsapõlv. Autor: Jürgen Aosaar

24.05.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kasvuturba seenjuurega nakatamise toimel ei kasva noored kuusetaimed taimlas kõrgemaks ega jämedamaks. Kiiremini kasvavad ja paremini jäävad ellu hoopis tavapärasel väetistega rikastatud turbal kasvatatud noored kuused, osutab Soome teadlaste uuring.

Soome loodusressursside instituudi teadlased Katri Himaneni juhtimisel uurisid võimalusi taimlas noorte kuusetaimede kasvu parandamiseks mükoriisa ehk seenjuurega nakatamise abil. Selleks kasvatasid nad taimi ja jälgisid nende arengut esimesed kaks aastat taimlas just selleks mõeldud konteinerites. Peale ümberistutamist hoidsid nad järgnevad kolm kasvuaastat neil silma peal ka põllul, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.

Töörühm külvas kuuseseemned turbaga täidetud konteineritesse. Seega oli tegemist suletud juurekavaga ehk kuuse potitaimedega. Peale kahte taimla kasvuperioodi oli kuuskede kõrgus ja tüve jämedus sarnane nii mükoriisaga nakatatud kui ka tavapärasel väetistega rikastatud taimlaturbal kasvades. Mükoriisaliike, millega Himaneni rühm püüdis puid nakatada, esines puude juurtel tagasihoidlikult. Samas asus taimejuurtele elama teisi mükoriisaliike.

Peale kaht aastat konteinerites kasvamist istutasid teadlased taimed ümber põllule. Peale kolme aastat põllul kasvamist olid erinevatel taimlamuldadel kasvanud kuusetaimede kõrgus sarnane. Siiski olid esialgu tavapärasel taimlaturbal kasvanud puukesed jämedamad ning neid jäi võrreldes teiste katsevariantidega katse lõpuks ellu rohkem. Samas toob Himanen kaasautoritega välja, et eksperimendi alguses oli madalate või kahjustunud ja viletsama kvaliteediga taimede osakaal suurim just tavapärasel turbal kasvatatud taimedel.

Kontrollimaks erinevate muldade mõju tärkavate kuuskede kasvule külvas töörühm seemned konteinertaimede kasvatamiseks kasutatavate restidesse, mis olid eelnevalt täidetud nelja erineva kasvusubstraadiga.

Esimene katsevariant oli taimlas puude kasvatamiseks kasutatav tavapärane väetistega rikastatud turvas. Teiseks katsevariandiks oli väetisteta turvas segatuna paakumisvastase ainega Sipernat 22, millele Soome teadlased mükoriisat ei lisanud. Lisaks olid katses kaks taimede kasvatamise turbavarianti, millele nad lisasid erinevate mükoriisaseentega nakatatud Sipernat 22. Mükoriisa liigid kogusid nad looduslike noorte kuuskede juurestikelt. Kõikide katsevariantide kuused kasvasid tavapärastes taimlatingimustes.

Seenjuur varustab puid toitainete ja veega, aidates noortel puudel ellu jääda. Nii on metsateadlased näinud taimlas mulla nakatamist mükoriisaga ühe võimalusena, kuidas seemikute arengut toetada. Vaatamata püüdele nakatada tärkavate kuusetaimede juuri mükoriisaga, esines just nakatamiseks kasutatud liike juurtel tagasihoidlikult. Autorid tõdevad seetõttu, et kasutatud tehnoloogia ei olnud edukas ja vajalik on leida paremaid tehnikaid.

---

Uurimus ilmus ajakirjas New Forests.

Artikkel ilmus 24.05.2024 Novaatoris.

Tunnuspildil on kujutatud reste, millega taimlas kasvatatakse konteinertaimesid. Kõik augud täidetakse turbaga, kuhu külvatakse puuseemned. Autor: Jürgen Aosaar

24.04.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kuivendatud turbamullal kasvav metsaökosüsteem neelab aastas rohkem süsinikku, kui seda eritab. Kuivendamata soos on aga ökosüsteemist väljuvad ja sinna sisenevad süsinikuvood ligikaudu võrdsed.

Rootsi Põllumajandusülikooli ja Rootsi Metsaagentuuri teadlased Cheuk Hei Marcus Tongi juhtimisel võrdlesid kuivendatud turbamuldadel kasvavate metsade ja kuivendamata soo süsinikusidumise võimet.

Teadlased leidsid kahe mõõtmisaasta keskmisena erinevaid süsinikuvooge kokku võttes, et kuivendatud mets on süsiniku siduja ning kuivendamata soo süsinikuneutraalse lähedane ökosüsteem. Märjalt alalt lendus metaani oluliselt enam kui kuivendatud alalt. Kuivendatud mullal kasvav mets koosnes kahest eriilmelisest osast, millest hõre männik sidus süsinikku tõhusamalt kui tihedam sookase–kuuse segamets.

Süsinikdioksiidi (CO₂) mõõtmised näitasid, et kraavitatud turvasmuldadel kasvavad metsad olid selgelt selle gaasi neto sidujad, kuid kuivendamata alalt väljuvad ja sinna sisenevad CO₂ vood olid suurema osa aastast enam-vähem tasakaalus. Kuivendamata alal oli ka mulla CO₂ emissioon märksa tundlikum mullatemperatuuri tõusule. Sellest järeldavad Tong ja kaasautorid, et tulevases soojemas kliimas võib kuivendamata turvasmuldade süsinikutagavara stabiilsus olla haavatavam kui kuivendatud aladel.

Kuivendatud ja kuivendamata turvasmuldade süsinikuvoogudes mängib väga olulist rolli teine kasvuhoonegaas metaan (CH₄), mis on ligi 30 korda suurema kliimat soojendava potentsiaaliga kui CO₂. Kuigi kuivendamata ja kuivendatud alad olid mõlemad aastastes arvestustes CH₄ emiteerijad, siis kuivendamata alalt eraldus seda tunduvalt rohkem. Eriti suur oli CH₄ emissioon märjalt alalt suvekuudel, mil kolme aasta keskmisena ületas see kuivendatud ala vastavat näitajat 27 korda.

Kuivendatud aladel CH₄ heites aastaajalisi erinevusi ei ilmnenud ning selle gaasi osakaal kogu süsinikubilansis oli tühine. Autorid viitavad varasematele uuringutele, mis näitavad, et turvasmullad, kus põhjavesi on sügavamal kui 30 sentimeetrit, on metaani sidujad.

Tong ja tema kolleegid mõõtsid ka vees lahustunud süsiniku väljakannet uurimisalade muldadest. Aastate keskmistena oli see suurim kase–kuuse segametsas, mille põhjusena toovad autorid välja kaskedelt langeva lehevarise kiirema lagunemise võrreldes mändidelt tuleneva varisega. Kuivendamata soo ja kuivendatud männiku mullast lähtus sarnases suurusjärgus vees lahustunud erinevates vormides süsinikku.

Autorid nendivad, et kuigi avaldatud uuring keskendus kogu ökosüsteemide süsinikubilanssidele, ei anna see hinnangut turbasse seotava süsiniku koguse muutuste kohta. Tong ja kaasautorid viitavad seejuures varasematele uuringutele, mis näitavad, et suurema toitainete sisaldusega kuivendatud turvasmullad võivad olla süsiniku kaotajad, samas kui kasinama toitelisusega süsiniku neelajad.

Uuritud kuivendatud soo ehk kõdusoo mets, mis paikneb Rootsi põhjapoolses osas Vindelnis, on kujunenud ligikaudu 130 aastat tagasi siirdesoosse rajatud kraavide kaevamise järgselt. Metsa kasvanud ala koosneb hõredamast männikust, kus alustaimestikus domineerib turbasammal ja tihedamast sookase–kuuse segapuistust, kus kasvamas mustikad ja pohlad. Vaatamata kuivendusest möödunud pikale ajale, ei ole puistuid kunagi majandatud ning kraavitus toimib senini. Männiku tihedus ning puidu tagavara on ligikaudu kolm korda väiksemad, kui kase–kuuse puistus. Keskmine turba tüsedus oli männikus 142 ± 13 ja kase–kuuse metsas 65 ± 7 sentimeetrit.

Kuivendamata, looduslikus olekus võrdlusala on toitainetevaese turbaga soo, kus teiste liikide seas kasvamas tupp-villpead, turbasamblad, tarnad, kukemarjad.

CO₂ ja CH₄ voogusid atmosfääri ja ökosüsteemi vahel mõõdeti turbulentse kovariatsiooni (ingl k eddy-covariance) meetodil ning lisaks spetsiaalsete kambritega otse mullalt. Vees lahustunud süsiniku koguseid mõõdeti kaevudest, mis paiknesid kõikidelt aladelt väljuvates kraavides.

---

Uuring ilmus ajakirjas Global Change Biology.

Artikkel ilmus 24.04.2024 Metsalehes.

Tunnuspildil on kujutatud kraavi sügiseses kõdusoometsas. Autor: Jürgen Aosaar

19.04.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Põllumaale istutatud hübriidhaavad talletasid mullast tänu suuremale biomassile puitu ja koorde rohkem raskmetalle. Endistel karjääripuistangutel kasvavate hübriidhaabade raskmetallide sisaldus on küll kõrgem, kuid puude biomass ja selles seotud raskmetallide hulk väiksem, selgub Maaülikooli teadlaste uuringust.

Eesti Maaülikooli metsateadlane nooremteadur Marju Kaivapalu uuris kolleegidega erineva saastatuse tasemega muldadel kasvavate hübriidhaava (Populus tremula × Populus tremuloides Michx.) istandike võimekust koguda kasvu käigus puitu ja koorde raskmetalle, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.

Võrreldud aladest oli enim saastatud mullaga endine põllumaa, kuhu 40 aasta jooksul sadestus raskmetalle tsemenditehase tolmust. Endistel karjääripuistangutel kasvavate haabade tüvepuidus ja koores oli raskmetallide sisaldus küll suur, kuid puude aeglase kasvu ja tagasihoidliku biomassi tõttu leidus neis väiksem kogus saastet.

Seevastu väetatud ja lubjatud põllumaade kasvanud hübriidhaabades sisaldus raskmetalle vähem, ent puude suurema biomassi tõttu seoti sinna ka suurem hulk saastet. Puiduproovide analüüs näitas, et esimese kümne kasvuaasta jooksul ammutasid puud mullast enam raskmetalle kui teisel kasvukümnendil.

Autorid tõdevad, et 20 aastat peale hübriidhaava istandike rajamist oli analüüsitud muldade raskmetallide sisaldus saastumata muldade piirväärtustest endiselt oluliselt kõrgem. Kui põllumaadel kasvavaid hübriidhaavikuid raiutakse ligikaudu 20 aasta vanuselt, siis aeglasema kasvuga haavikutes soovitavad Kaivapalu ja tema kaasteadlased raskmetallide suuremaks eemaldamiseks raieringi pikendada.

Kõik katsealad rajati üheaastaste hübriidhaabade istutamisega sajandivahetusel Kirde- ja Lõuna-Eestisse, uuringu läbiviimise hetkeks olid puistud 21 aasta vanused. Kaivapalu oma kaastöötajatega võrdlesid nelja erineva kujunemislooga hübriidhaavikut, igasse katsevarianti kuulus kolm või neli puistut.

Katsevariant A hulka kuulusid põlevkivi karjääri puistangule istutatud haavikud, mis puistangu silumise järgselt kaeti samast kohast varem eemaldatud ligi poolemeetrise mulakihiga. Variant B haavikud rajati samuti põlevkivi karjääri puistangule, kuid sinna enne istutamist mulda tagasi ei veetud, puud istutati otse puistangule.

Variandid C ja D olid kasutusest välja jäänud põllumaale rajatud haavikud. Kui esimese puhul mõjutas mulla keemilist koostist 40 aasta jooksul sadestunud tsemenditehase tootmisest lähtuv tolm, siis teise variandi puhul oli tegemist aegade jooksul väetatud ning lubjatud põlluga. Just mineraalväetiste ja lubjaga jõudis mulda ka erinevaid raskmetalle.

Puidu ja koore proovid raskmetallide sisalduse määramiseks koguti puursüdamikena, mis võimaldas eristada metallide kogunemist puudesse esimesel ja teisel kasvukümnendil. Mulla ülemisest kümne sentimeetri paksusest mullakihist ja puude tüvepuidust ning -koorest analüüsitud raskmetallide nimekiri oli pikk, näiteks arseen, kaadmium, plii, tsink ja veel teisigi.

Kuna mullaproovid raskmetallide sisalduse analüüsimiseks koguti vaid pealmisest mullakihist, nendivad autorid, et saadud tulemused ei pruugi peegeldada sügavamates mullakihtides nähtavat.

Haavapuude muldade puhastav võime on üldteada. Senini polnud aga andmeid haabade mullapuhastusvõimekusest Eestis tööstusliku tegevuse käigus saastatud muldadel. Taimede abil mulla puhastamist keskkonnale kahjulikest saasteainetest nimetatakse ka fütoremediatsiooniks.

Hübriidhaab on hariliku ja ameerika haava ristand, mille kasvatamise vastu tuntakse huvi suure tootlikkuse tõttu. Eesti Maaülikooli metsateadlased on hübriidhaavikute ökoloogiat, kasvu ja majandamist uurinud viimase paari aastakümne jooksul ning avaldanud arvukalt teemakohaseid artikleid, kaitstud on mitmed doktoritööd.

---

Uuringut toetasid Eesti Teadusagentuur ning Euroopa Komisjoni programm Horizon2020. Uuring ilmus ajakirjas Environmental Monitoring and Assessment.

Artikkel ilmus 19.04.2024 Novaatoris.

Tunnuspildil on kujutatud hübriidhaaviku katsevarianti A – põlevkivi kaevandamisel tekkinud puistangut, kus taastati mullakiht. Autor: Marju Kaivapalu, EMÜ

25.03.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Siirdesoo kuivendamine ei vähendanud poole sajandi jooksul turba süsiniku tagavara, puudesse seotud süsiniku hulk aga kasvas märkimisväärselt. Suurem süsinikusidumine kuivendatud metsades aitab kaasa kliimamuutuste leevendamisele, leiavad Läti teadlased.

Stefanija Dubra ja tema kolleegid Läti Riiklikust Metsauurimisinstituudist Silava selgitasid siirdesoo kuivendamise järgselt toimuvaid muutusi turba ja puude süsiniku tagavarades. Kuivendatud alade mõõtmistulemusi võrdlesid töö autorid kuivendamata alade vastavate väärtustega.

Poole sajandi jooksul langes kuivendatud alal maapind keskmiselt 25 sentimeetrit, samal ajal ei vähenenud turbasse talletatud süsiniku kogus. Kuivendamine parendas oluliselt ka puude kasvu – kraavitatud aladel kasvasid suuremad puud ja nende biomassis sisalduva süsiniku tagavara oli kaks kuni kuus korda suurem võrreldes kuivendamata aladega.

Turba pikaajalise süsiniku tagavara seisukohast on oluline, kas surnud taimeosade kaudu mulda sisenev süsiniku kogus ületab sealt CO₂ kujul väljuvat süsiniku hulka. Kuivendatud tingimustes võib küll turba lagunemine ja seega CO₂ eritumine tõusta, kuid puude ja muu taimestiku jõudsam kasv võib seda kadu kompenseerida. Suurematelt puudelt lähtub suurem varisevoog ehk siis puudelt langeb enam okkaid, lehti, oksi ja muid osi, milles olev süsinik siseneb mulda.

Uurimuse muudab eriti väärtuslikuks selle pikk vaade – uuritud aladel rajati kuivendussüsteem 54 aastat tagasi. Enne kuivendamist oli uurimisala siirdesoo, praegu kasvavad seal kuusikud ja männikud vanuses 40–110 aastat. Sealne turbalasundi tüsedus on ligikaudu neli ja pool meetrit.

Maapinna kuivendusjärgset langust mõõdeti samadest punktidest kümnendite jooksul kuus korda. Maapinna vajumine oli intensiivseim esimese 15 aasta jooksul, mil langus moodustas üle poole kogu vajumisest.

Meie regioonis on kuivendamine laialdaselt levinud võte metsade kasvu parandamiseks. Turvas tekib liigniisketes tingimustes osaliselt lagunenud taimse materjali ladestumise tagajärjel. Kraavide kaevamise järgselt veetase mullas langeb ja hapnik pääseb mulda. See soodustab turba lagunemist ja seni seal seotud toitainete vabanemist, mille tulemusel muutuvad olud puude kasvuks soodsamaks.

Kuivenduse mõju metsa kasvule sõltub mitmest asjaolust – kraavide sügavus ja tihedus, kuivendatava mulla omadused ja edasised majandamisvõtted. Seega soovitavad Dubra ja tema kaastöötajad sarnaste pikaajaliste uuringute elluviimist laialdasemalt ja erinevates tingimustes. Saadavad tulemused annaks olulist teavet, mis aitaks teha kaalutletumaid otsuseid turvasmuldadel kasvavate metsade kasutamise kohta.

---

UPUTAMISKAVA

Uuringuid napib

Märgade metsaelupaikade ning kõdusoometsad tegevuskava on koostatud LIFE-IP projekti „Loodusrikas Eesti“ käigus.

Tegevuskava seab eesmärgiks, et 2030. aastaks on erinevaid metsaelupaiku on taastatud 13 000 hektari suurusel alal. 2050. aastaks on seatud eesmärk, et soodsas seisundis märgasid metsaelupaiku on säilinud ühtekokku 126 000 hektari. Tegevuste elluviimiseks on perioodiks 2023-2031 prognoositud 23,3 mln eurot.

Kavas nenditakse, et kahjuks võib leida vaid üksikuid märgade metsade süsinikubilansi uurimustulemusi (Uri 2017, Mander 2018). Samuti tõdetakse, et Soome vastavad uuringud on vastuolulised ning pole Eestiga võrreldavad.

Märgade metsaelupaigatüüpide tegevuskava töögrupp:

• Meelis Suurkask (koostaja), Taavi Tattar, Triin Amos, Nele Sõber (Keskkonnaamet)
• Herdis Fridolin, Marika Erikson, Voldemar Rannap (Kliimaministeerium)
• Asko Lõhmus, Raul Rosenvald, Anneli Palo (Tartu Ülikool)
• Mati Ilomets, Raimo Pajula, Laimdota Truus, Martin Küttim (Tallinna Ülikool)
• Kaupo Kohv, Priit Voolaid (RMK)
• Kristine Hindriks (Regionaal- ja põllumajandusministeerium)
• Liis Kuresoo (Eestimaa Looduse Fond)

---

Uuring ilmus ajakirjas Sustainability.

Tunnuspildil on kujutatud kunagist siirdesood, kuhu kaevati kraavid. Kuivendatud turvasmuldadel kasvavad metsad pakuvad muuhulgas ilusaid vaateid, mustikaid ja kvaliteetset puitu, kuhu on seotud suur hulk süsinikku. Pildi autor: Jürgen Aosaar

Artikkel ilmus 25.03.2024 Metsalehes.

18.03.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Meie metsadeski tavaline juuremädanik juurepess põhjustab Norras hariliku kuuse puistutes märkimisväärset majanduslikku kahju. Hiljutise analüüsi põhjal esineb juurepess umbes igal kuuendal kuusel, kahjustades enam just jämedamaid puid.

Norra lõuna ja keskosa regioonidest kogutud ulatuslik andmestik näitab, et meilgi levinud juuremädanik juurepess (Heterobasidion) esineb 16 protsendil kuuskedest. Samas ilmnesid puistute vahel suured erinevused. Mõnes kuusikus polnud mädanikuga nakatunud ükski puu, teise küündis nende osakaal aga 44 protsendini, leidsid Norra teadlased Lennart Noordermeeri juhtimisel, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.

Andmetest ilmnes seos seene esinemise ja kuuskede mõõtmete vahel – juurepess mädandas enam just jämedamaid puid. Selgelt enam hakkasid kahjustused esinema puudes, mille läbimõõt rinnakõrguselt ületas 15 sentimeetrit.

Ulatuslikumad pessu kahjustused ilmnesid puudel ja seega ka negatiivsed majanduslikud mõjud, mille läbimõõt ületas rinnakõrguselt 40 sentimeetrit.

Juurepessu kahjustuse korral vähenes puust saadava saepalgi maht keskmiselt ligi poole võrra, kuna mädanik ulatus puu tüves keskmiselt ligi viie meetri kõrgusele. See hakkas vähendama oluliselt ka neist teenitavat tulu.

Kokku raiuti 2021. aastal Norras kuusepuitu üle kaheksa miljoni tihumeetri. Pessu põhjustatud mädanik vähendab raietelt saadavat tulu seitse protsenti, mis selle aastases vääringus tähendas kokku ligi 19 miljoni euro suurust kahju. See on vaid aga puidu madalamast väärtusest tulenev otsene kulu. Selle hulka pole arvestatud lisanduvaid kaudseid kulusid, näiteks puude kasvavat suremust, tuulekahjustusi ning juurdekasvu vähenemist.

Suuri puistutevahelise erinevusi mädaniku levikus selgitavad töö autorid erinevustega katsepuistute paiknemises. Nii asukoht kui ka kõrgus merepinnast mõjutab klimaatilisi tingimusi, mis omakorda mõjutab puistute kasvu.

Tulemuste saamiseks kasutasid Noordemeer ja tema kolleegid metsa langetustraktoritelt ehk harvesteridelt tulenevaid andmeid, mis kogunesid 149 puistu lageraielt. Kokku raiuti ligi 400 000 kuusepuud, tüvede kogumahuga 142 000 tihumeetrit. Valimisse võeti langetatud puude andmeid nii puhtkuusikutest kui ka puistutest, kus lisaks kuuskedele kasvas vähesel määral veel kaski ja mände.

Juurepess on Eesti kuusikute olulisim juuremädaniku tekitaja, mis põhjustab juuremädanikku kogu põhjapoolkera metsades. Seen levib õhus edasikanduvate eostega, mis nakatavad värskeid kände või sisenevad puusse koorevigastuste kaudu. Juurepess liigub ühelt puult teisele mööda erinevate puude omavahel kokkukasvanud juuri.

Kasvades areneb seen juurtest tüveni, liikudes tüves aasta aastalt üha kõrgemale. Nii kahjustuvad enim just tüvede alumised ehk jämedaimad osad, mis inimest huvitava puidu seisukohast on just kõige väärtuslikumad. Kasvavas puus annavad juurepessu mädanikust aimu vaigujooks tüvel ja võra hõrenemine, kuid vahel ka puu juurekaela paksenemine.

Juurepess tekitab probleeme ka peale haige metsaosa raiet, kuna võib vanades kändudes ja juurestikes elada veel aastakümneid. Nii on nakatumisohus ka vana kuusiku raielangile istutatud noored puud.

---

Uuring ilmus ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research.

Tunnuspildil on kujutatud kuusenotti, mille on seest tühjaks söönud juurepess. Autor: Jürgen Aosaar.

Artikkel ilmus 18.03.2024 Novaatoris.

29.02.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kuumalaine mõju metsade süsiniku sidumise võimele sõltub metsa liigilisest koosseisust ja mullast, põuda taluvad paremini männikud.

Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased Alisa Krasnova juhtimisel hindasid kuumalaine mõju männiku, männi-kuuse-kase segametsa, hall-lepiku ja lageraiesmiku süsinikubilansile. Uurijad võrdlesid metsade süsiniku sidumist põuase suvega 2018. aastal ning sellele eelnenud tavapäraste õhutemperatuuride ja sademete hulgaga aastal.

Suurim erinevus 2017. ja 2018. aasta süsiniku sidumise vahel ilmnes segametsas. Kui 2017. aastal oli segametsa puhul tegu süsinikku siduva ökosüsteemiga, siis järgneval, kuumalainega aastal, süsinikku emiteerivaga.

Männikuid olid võrreldes segametsadega põuale vastupidavamad, kuna sealse taimestiku produktsiooni langus võrreldes segametsaga oli kuivaperioodil madalam. Nii oli männik süsinikku siduv mõlemal aastal, kuid põud siiski veidi kahandas seotava süsiniku hulka.

Mulla niiskus määrab

Selliseid tulemusi selgitasid Krasnova ja tema kolleegid puuliigi eripärade ja erinevustega mullatingimustes. Põuastes oludes langes segametsa mulla niiskusesisaldus võrreldes männikuga oluliselt rohkem, vastavalt 45 ja 9 protsenti. Kui männid on kohastunud kasvama just kuival mullal, siis segametsades kasvavad lisaks männile ka kuused ja kased, mis on sellistele muutustele tundlikumad.

Hall-lepikud olid süsinikku siduvad ja sealne süsinikubilanss jäi kuumalaine ajal tavapäraste ilmastikutingimustega võrreldes sarnaseks, kuna langesid nii ökosüsteemi sisenevad kui ka sealt väljuvad vood. Seevastu raiesmikult, mis oli 2017. aastal süsinikku emiteeriv, vähenes järgneval aastal kuumalaine mõjul ökosüsteemi hingamine ja seetõttu tervikuna CO₂ eritumine.

Metsa süsinikubilanss sõltub taimestiku produktsioonil seotud ja ökosüsteemist hingamise teel väljuva süsiniku koguste erinevusest. 2018. aasta suvel tabas Eestit kolmenädalane kuumalaine, mil õhutemperatuurid olid tavapärasest kõrgemad. Sellega kaasnes ka madalam sademete hulk ja mulla niiskusesisaldus.

Kliima tasakaalustab iseend

Kliima soojenedes muutuvad kevaded varasemaks ning soojad sügised pikemaks, mis võimaldab metsadel põuaperioodil vähenenud produktsiooni kompenseerida. Sarnased tulemused ilmnesid ka Krasnova ja tema kolleegide uuritud männikutes ja lepikutes.

Tulemuste saamiseks mõõtsid teadlased taimestiku seotud ning taimestikust ja mullast erituva süsiniku hulka turbulentse kovariatsiooni (ingl k eddy-covariance) meetodil. Selle metoodika puhul mõõdavad metsa võrastiku kohal paiknevad seadmed ümbritsevatest metsadest väljuvate ja sinna sisenevate õhuvoogude CO₂-sisaldust.

Uuritud männikute vanus varieerus vahemikus 60 kuni 268 aastat. Kuivadel liivmuldadel kasvavates puistutes esines mändide all ka kuuse teine rinne. Niiskemal mullal kasvava männi-kuuse-kase segametsade vanus jäi vahemikku 48 kuni 170 aastat, viljakal ja niiskel mullal kasvavad hall-lepikud olid aga ligi 40aastased. Raiesmik oli 2–3 aasta tagune, kuhu olid istutatud kased ja kus vohas rohttaimestik.

---

Uurimus ilmus ajakirjas Agricultural and Forest Meteorology.

Artikkel ilmus 29.02.2024 Maalehe Metsalehes.

Tunnuspilt “RMK Iisaku vaatetornist paistavad metsad silmapiirini. Suurel metsaalal leidub erineva vanuse ja liigilise koosseisuga puistuid.”. Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.

14.02.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Keskmiselt ja tugevasti kahjustatud metsades oli 20 aastat peale tormi sammalde liigirohkus suurem, kui metsas, kust puit peale tormi ära koristati. Vähem samblaliike leidus ka tormist kahjustama ja majandamata metsas, selgub Eesti Maaülikooli teadlaste uuringust.

Kristiina Palm-Hellenurm uuris kolleegidega 20 aastat peale tormikahjustust segametsade samblakooslusi. Metsateadlased hindasid tormikahjude tugevuse ja tuulest räsitud metsaalalt puidu koristamise ehk sanitaarraie mõju sammalde liigirohkusele. Võrdluseks kaasasid nad uuringusse tormist mõjutamata sarnaste omadustega vana metsa, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.

Kokku leidsid Hellenurm-Palm ja tema kaastöötajad kõigilt aladelt 108 sammaltaimede liiki. Metsades, kust tormijärgselt puitu ei koristatud, leidus kaks aastakümmet peale häiringut ligikaudu 85 liiki samblaid. Aladel, kus teostati sanitaarraie või mis jäid tormist puutumata, kasvas samblaliike 60.

Töö läbiviinud teadlased seletavad erinevusi liikide arvukuses mitmekesiste kasvukohtade olemasoluga. Tormijärgselt tekib nii maapinnale kui ka risti-rästi paiknevatele puutüvedele hulgaliselt erilaadseid elupaiku, mis sobivad elutsemiseks erinevatele samblaliikidele. Koristatud aladel aga leidub selliseid elupaiku vähem.

Suurim hulk sammaltaimede liike leiti lagupuidult, kus neid elutses 81. Maapinnal, tuuleheite tekitatud mätastel ja -aukudes ning elusatel puudel elas ligikaudu 50–65 liiki samblaid. Kõikide alade peale tuvastati 11 kõrge kaitseväärtusega liiki. Enam esines neid keskmise tormikahjustusega proovitükkidel, kuid mõningaid leidus ka koristatud aladel.

Katsealad paiknesid endiste Tudu ja Halliku metskonna aladel, mida laastasid tugevad tormid 2001. ja 2002. aastal. Tegemist oli viljakatel mineraalmuldadel kasvavate segametsadega, kus puistu koosseisu kuulusid kuusk, mänd, kask, haab ja teisedki puuliigid. Uurimisaluste metsade vanus oli kõrge, jäädes vahemikku 120–180 aastat.

Kuna mitmed katsealad olid juba varasemast erineva tugevusega kaitse all, ei tohtinud sealt tormijärgselt mahalangenud puutüvesid koristada. Majandatavates metsades paiknevatelt katsealadelt koristati peale tormi surnud puit ja sinna istutati kuused või jäeti need looduslikule uuendusele. Sammalde tuvastamiseks läbiviidud välitööde ajaks olid need noored metsad seega ligikaudu 20 aasta vanused.

Tulemuste põhjal soovitavad Hellenurm-Palm ja tema kaastöötajad jätta osad tormist räsitud metsaosad loomulikule arengule. Sanitaarraie korral võiks aga sammalde kasvutingimuste toetamiseks jätta langile säilikpuid.

Varasemalt uurisid Kristiina Palm-Hellenurm ja tema kolleegid samades metsades tormijärgset alustaimestiku arengut ning tõdesid, et sanitaarraie turgutab alustaimestiku liigirikkust ja kasvu.

---

Teadusagentuuri toetatud uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Artikkel ilmus 14.02.2024 Novaatoris.

Tunnuspilt “Tormituulte heidetud puude juurestikud ja kõdunevad tüved sobivad sammalde kasvuks.”

Tunnuspildi autor on Kristiina Hellenurm-Palm.

25.01.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Täiendav kaitse alla võtmine ja majandamise piiramine Soome metsades vähendab sealsete metsade puidutagavara, võrreldes praegusel viisil metsade majandamise jätkumisega, leidis Minna Räty juhitud Soome teadlasgrupp.

Metsade laienev kaitse intensiivistaks majandamist metsades, mis ei ole kaitse all, et säilitada praegune puiduvoog. See omakorda võib nõrgestada kaitsealuste metsade eeldatavat positiivset ökoloogilist mõju.

Ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research ilmunud uuringus kasutasid Räty ja tema kolleegid Euroopa metsanduse dünaamika mudelit (ingl k European Forestry Dynamics Model, EFDM) ja alusandmetena Soome statistilise metsainventuuri andmestikku. Modelleeriti kolme stsenaariumi: majandamine jätkub praegusel viisil (stsenaariumi nimi ingl k business-as-usual, BAU); võrreldes praegusega kahekordistub Lõuna- ja Kesk-Soomes rangelt kaitstavate metsade pindala, mida majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (Double); kogu metsamaa on range kaitse all, kus osa metsa jääb majandamisest välja ja osa majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (All).

Kõiki kolme stsenaariumit mudeldasid Räty ja tema kaastöötajad kahe erineva raiemahu juures. Esiteks – aastane raiemaht jääb praegusele tasemele ehk 72 miljonit tihumeetrit. Teiseks – metsi raiutakse maksimaalses jätkusuutlikus mahus, mida töö autorid defineerisid kui raiemahtu, mida saab Soome metsadest järgneva 100 aasta jooksul pidevalt raiuda.

Mudeliga hinnati metsade puidutagavara, vanuselise struktuuri, raiemahu ja -pindala, surnud puidu koguse ning mustika ja pohla saagikuse muutust eri stsenaariumide korral 100 aastat ette. Artiklis on toodud tulemused aastani 2051. Seejuures ei arvestatud mudelites metsa kasvukiiruse muutuse ega võimalike häiringutega. Marjade saagikuse muutusi modelleeriti vaid mineraalmuldadel kasvavates metsades.

Praegune raiemaht

Praegune raiemaht Soome metsades on 72 miljonit tihumeetrit aastas, millest natuke alla poole moodustavad saepalgid. Nendest algtasemetest lähtusid kõik stsenaariumid. BAU ja Double’i stsenaariumide korral oli võimalik praeguseid raiemahte ja ka saepalgi osakaalu säilitada. Seejuures BAU ja Double’i stsenaariumide puhul raiutava metsa pindala väheneks, ehk sama kogus puitu varutaks väiksemalt pindalalt.

Soovides jätkata puidu varumist praegusega sarnases mahus, väheneks stsenaariumi All korral saepalkide maht. Seejuures suureneks pindala, kus raieid teostatakse, kaks korda. Metsatagavara 2051. aastaks BAU stsenaariumi korral tõuseb, Double’i korral jääb sarnaseks, kuid All’i korral langeb praegusega võrreldes ligi poole.

Metsade vanus praegusega võrreldes BAU korral tõuseks, Double’i korral suureneks veidi noorte metsade osakaal, kuid All’i korral oleks 2051. aastaks enamik Soome metsi alla 30aastased. Metsades olev surnud puidu kogus, mis praegu on veidi üle nelja tihumeetri hektari kohta, suureneks tänasega võrreldes kõikide stsenaariumide korral. Tõus oleks BAU korral tagasihoidlik, kuid suurim All’i puhul. Mustikate saagikus BAU korral tõuseks, kuid All’i korral langeks, pohlade puhul oleks muutused vastupidised.

Jätkusuutlik raiemaht

BAU ja Double’i stsenaariumide korral oleks maksimaalne jätkusuutlik raiemaht järgnevate kümnendite jooksul ligikaudu 80 miljonit tihumeetrit aastas. Stsenaariumi All korral oleks vastav number aga 56 miljonit tihumeetrit aastas. Metsatagavara oleks kõikide stsenaariumide puhul 2051. aastaks praegusega sarnane.

Double’i ja All’i korral tõuseks aastaks 2051 kaitstavate metsade pindala ja ühes sellega metsade vanus. Surnud puidu maht BAU korral jääks sarnaseks, All’i korral oleks tõus kahe ja poole kordne, jõudes tasemeni 11 tihumeetrit hektarile. Mustikate saagikus jääks BAU korral samasse suurusjärku, kuid All’i korral tõuseks, samas pohlade puhul oleks pilt vastupidine.

Euroopa Liidu metsastrateegia aastani 2030 rõhutab metsade jätkusuutlikku kasutamist, mis ühelt poolt toetaks biomajanduse arengut, kuid teiselt poolt kindlustaks metsaökosüsteemi teenuste olemasolu. Samas näeb Euroopa Liidu 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ette, et Euroopa Liidu maismaa ja mere pindalast oleks tulevikus kaitse all 30 protsenti, sellest üks kolmandik range kaitsega. See tähendab looduslähedasemate metsamajandusvõtete rakendamist ja ka metsade majandamisest välja viimist.

Räty ja tema kaasautorid tõdevad, et Soomes oleks praeguse raiemahu säilitamine ja Euroopa Liidu 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkide saavutamine võimalik. Samas ei pea nad tõenäoliseks raiemahtude vähendamist, kuna puiduvajadus pigem suureneb. Seega on raiemahtude suurenemine biomajanduse arendamiseks konfliktis metsade kaitsmisega.

2019. aasta Soome Loodusressursside Instituudi andmetel oli Soomes kaitse all ligi 13 protsenti metsadest, millest enamik paikneb riigi põhjaosas. Kesk- ja Lõuna-Soomes oli siis kaitse all vastavalt 6,4 ja 3,5 protsenti metsadest.

Eesmärgi saavutamiseks on vajalik täiendavate alade kaitse alla võtmine. Metsarikastes riikides kuuluks täiendava kaitse alla võtmiseks peamiselt metsad. Kuna metsandus on Soome riigile majanduslikult väga oluline, mõjutab elurikkuse eesmärkide saavutamine tervet ühiskonda.

Nende konfliktide tõttu on vaja leida viis Euroopa Liidu poliitikate pikaajalise mõju hindamiseks puidutootmisele, bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemi teenustele. Meetod peaks olema rakendatav eri riikides.

---

Artikkel ilmus 25.01.2024 Maalehes.

Tunnuspildil on kujutatud noore metsa hõredamaks raiumist ehk harvendusraiet, mis on tavapärane majandusvõte nii Soome kui ka Eesti metsades. Foto pärineb erakogust.