Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Endistele põllumajanduslikele maadele rajatud hübriidhaavaistandikud suurendasid mulla orgaanilise süsiniku- ja toitainete sisaldust. Suurimad muutused mullas leidsid aset esimese 15 aasta jooksul.

Euroopa Liit loodab madalama väärtusega põllumaade metsastamisega leevendada kliimamuutust ja hoida bioloogilist mitmekesisust. Selleks on kavas istutada kokku täiendavalt kolm miljardit puud, sealhulgas on võimalik kasvatada ka kiirekasvulisi lehtpuid. Kuna kaitstava metsa pindala üha suureneb, näevad mitmed teadlased lühikese raieringiga istandikes paljulubavat lahendust, et rahuldada kasvavat puidu vajadust, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar. 

Ühe puuliigina sobib istandike rajamiseks hariliku haava ja ameerika haava ristand hübriidhaab (Populus tremula × P. tremuloides), mis on Põhjamaade tingimustes külmakindel ja tootlik.

Eestis on hübriidhaavikuid rajatud alates eelmise sajandi lõpust ja pea sama kaua on nende arengut uurinud ka Maaülikooli metsateadlased. Värskelt avaldatud ühises uuringus leiavad nad koos Tartu Ülikooli teadlastega, et paarikümne aastaga on hübriidhaavikute mullas tõusnud orgaanilise süsiniku, lämmastiku ja mitme teise toitaine sisaldus. Samal ajal on muld muutunud veidi happelisemaks.

Maaülikooli metsanduse nooremteaduri Natalia Vysotska esiautorluses ilmunud artikkel täidab olulise lünga, kuna seni teati kiirekasvuliste lehtpuude istandike mõjust mullale küllaltki vähe. Tulemused on seda väärtuslikumad, et mullas toimunud muutusi uuriti küllalt pika perioodi vältel.

Teadlased kogusid samadest istandikest proove siis, kui need olid 5-, 15- ja 25-aastased. Sellises aegreas kogutud proovid näitasid, et suuremad muutused toimusid mullas 5–15-aasta vanuses. Sealt edasi, vahemikus 15–25 aastat, jäid mulla süsiniku ja lämmastiku sisaldus ning happesus sarnasele tasemele. Varasemad kodumaised uuringud on näidanud sarnaseid tulemusi põllumaadele rajatud arukase istandikes.

Vysotska ja tema kolleegide kirjeldatud pikaajaline katsealade võrgustik hõlmab endistele põllumaadele rajatud 24 hübriidhaavikut üle Eesti. Süsiniku sisalduse tõusu mullas selgitavad teadlased asjaoluga, et ühes istutatud puude kasvuga suureneb ka nendelt maapinnale langeva lehe- ja oksavarise ning mullas surevate puude juurte hulk. Just see surnud orgaaniline aine talletubki mullas süsinikuna. Peamiselt toimuvad muutused mulla ülemistes kihtides, sügavamal maa sees on protsessid aeglasemad.

Kahekümne aastaga on mulda on lisandunud keskeltläbi ligi seitse tonni süsinikku hektari kohta. See on küll tubli tulemus, kuid kordades rohkem süsinikku salvestub hübriidhaavikutes puudesse.

Hübriidhaava istandike raiering on 25 aastat. Kuna raiutava puiduga viiakse kasvukohalt ära ka toitaineid, tuleb mulla seisundit hoolikalt jälgida. Uuringust nähtub, et endistele põllumaadele rajatud hübriidhaavaistandike esimese raieringi järel pole mulla kvaliteet langenud. Muld on järk-järguliselt kujunenud metsamaale omaseks kasvukohatüübiks.

_{15-aastane hübriidhaab. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/EMÜ}

Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management ja seda toetasid EestiTeadusagentuuri projektid ja arendusprogramm “Kvaliteetse puidu kasvatamine majandusmetsades ja istandikes” ning Euroopa Komisjoni Horizon programmi projekt ECOLOOP.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

USA teadlased avastasid, et südamemädaniku käes kannatavatest suhkruvahtratest immitseb võrreldes tervete liigikaaslastega atmosfääri rohkem metaani. Leid avab uue vaatenurga metsade süsiniku sidumisele ja heitele.

Hea tervise juures olevaid metsi peetakse ka tõhusateks süsinikusidujateks. Sarnaselt teiste elusorganismidega kimbutavad aga puidki erinevad haigused, mis võivad nende süsinikusidumise võimet pärssida. Näiteks võib ka väliselt täies elujõus puudes levida sageli südamemädanik, mis mõjutab kasvuhoonegaaside, nagu süsinikdioksiidi (CO₂) ja metaani (CH₄), eritumist tüvedest. Puude haiguste rolli metsade kasvuhoonegaaside voogude reguleerimisel on samas seni veel vähe uuritud, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Ameerika teadlased Chathuranga Senevirathne juhtimisel uurisid USA-s Suure järvistu piirkonnas suhkruvahtraid, et mõista kasvavates puudes toimetava südamemädaniku mõju tüvedest väljuvatele kasvuhoonegaasidele. Uurijad leidsid, et kõigi uuritud puude tüved eritasid nii süsihappegaasi kui ka metaani, sõltumata mädaniku olemasolust.

Olulise leiuna näitasid mõõtmised, et mida laiemalt oli puus levinud mädanik, seda rohkem tüvest metaani eritus. Teisalt ei mõjutanud mädanik CO₂ eritumist tüvest. Puid ümbritsev muld aga oli metaani siduja ja CO₂ heitja ning mädaniku olemasolu puudes neid vooge ei muutnud.

Südamemädaniku levikut puus ei pruugi välised tunnused reeta. Seetõttu kasutasid Senevirathne ja tema kolleegid helitomograafi abi, mis võimaldab helilainete abil n-ö puu sisse vaadata puud ennast kahjustamata. Tomograafi tekitatud helilained levivad terves puidus kiiremini kui pehkinud puidus või õõnsates tüve piirkondades. Just nende erinevuste põhjal muudab tomograaf nähtavaks tüves leiduvad pehmemad ja tühjad kohad.

Teadlased tuvastasid, et mädanik põhjustab muutusi ka puidustruktuuris, mis väljenduvad puude tüvedel koorepragudena. Suurema ulatusega mädanikuga puudel leidus neid tüvedel ka selgelt enam. Kuid just koorepraod on omamoodi tulipunktid, millest väljub tüves tekkinud metaani kordades enam kui tervest puukoorest.

Töö autorid selgitavad, et elusates puudes tüvemädanikku põhjustavad seened ei ole ise metaani tootjad, kuid nad loovad tüves sobivaid elutingimusi metaani tootvatele organismidele. Metaan on tugev kasvuhoonegaas, mille globaalse soojendamise potentsiaal on saja-aastasel ajaskaalal ligikaudu 28 korda suurem kui süsinikdioksiidil.

Uuringu tulemused aitavad mõtestada metsade rolli globaalses metaanibilansis. Autorid nendivad, et töö käigus leitud tüvedest väljuvad kõrged metaani vood viitavad seni alahinnatud metaani allikale.

Kui sarnased kasvuhoonegaaside mehhanismid toimivad ka teiste puuliikide ja metsaökosüsteemide puhul, võivad need seni arvestamata metaanivood mõjutada märkimisväärselt metsade kasvuhoonegaaside bilanssi. Lisaks võib muutuv kliima suurendada südamemädaniku levikut puudes ja laiendada nende puuliikide hulka, mida mädanik mõjutab. Eesti puuliikidelgi on südamemädaniku levik puu kasvu ajal tavapärane, seda eriti lehtpuudel, kuid ka kuusel.

Autorite hinnangul peaksid sarnased teemad olema tulevaste ökoloogiliste uuringute üks peamisi fookusi.

Uuring tehti USA-s Notre Dame’i ülikooli keskkonnauuringute keskuses, Wisconsini ja Ülem-Michigani poolsaare piiril. Uuritud alal levivad hästi dreenitud mineraalmullad, suhkruvaher on sealses piirkonnas domineeriv puuliik.

Uuring ilmus ajakirjas New Phytologist.

Jürgen Aosaar, Ahto Agan, Rein Drenkhan (Eesti Maaülikool)

Muutuv kliima ja uued haigused panevad proovile puude vastupanuvõime. Eesti Maaülikooli teadlaste värske uuring paljastab, et männiokastel elavate ja puud kaitsvate seenekoosluste liigiline koosseis sõltub peamiselt peremeespuu pärilikkusest, kuid ka puude kasvukohast.

Harilik mänd on Põhja-Euroopa ainus looduslik männiliik ning üks Eesti metsanduse alustalasid. Muutuv kliima paneb aga proovile puude kohanemis- ja vastupanuvõime.

Mände vaevavad ka uued haigused, mille levikut soodustab lisaks muutuvale kliimale mahukas rahvusvaheline kaubandus. Üha enam uuringuid tõestab, et puude tervist ja vastupanuvõimet ilmastiku ekstreemustele, sealhulga põuale ning haigustekitajatele, määravad puudel elavad mikroobide kooslused.

Eesti Maaülikooli metsateadlased uurisid, kuidas puu pärilikkus ja kasvamise asukoht mõjutavad mändide okastel elavaid seenekooslusi. Hiljuti ilmunud artiklis leidsid töö esiautor nooremteadur Carel Elizabeth Carvajal-Arias ja tema kolleegid, et enamasti sõltus okastel elavate seente liigiline mitmekesisus ja kooslused puu pärilikkusest. Puude kasvukoha mõju oli tagasihoidlikum.

Teadlased uurisid kokku 12 männi plusspuu järglast ehk klooni, mis kasvasid erinevates Eesti piirkondades. Nad leidsid, et üheksal kloonil püsis seente liigirikkus eri kasvukohtades sarnane, teisisõnu võib olla see puud toetavab liigirikkus päritav. Plusspuud on heade väliste tunnustega puud, mille järglaste seemneid kasutatakse kvaliteetse istutusmaterjali tootmiseks.

Enim tuvastasid teadlased okastelt saprotroofseid sh endofüütseid seeni, kes moodustasid ligikaudu 40 protsenti tuvastatud okka proovidest. Ligi veerand seentest kuulusid patogeensete hulka. Lihheniseerunud seeni ja mükoparasiite leidus aga juba oluliselt vähem.

Saadud teadmistel on otsene praktiline väärtus, sest need võimaldavad tulevikus metsade uuendamiseks kasutada just vastupidavamate puude järglasi. Nii näiteks eristusid uuritud kloonide hulgas sellised, mille okastel oli patogeensete seente liigirikkus teiste kloonidega võrreldes madalam. Samal ajal, kui üldine seenekoosluste mitmekesisus oli kõrge. Selline kombinatsioon võib viidata paremale tasakaalule puule kasulike ja kahjulike mikroorganismide vahel ning puude suuremale vastupanuvõimele.

Samas leidus ka kloone, mille okastel oli suurim just patogeensete seente mitmekesisus. Selliste kloonide järglasi ei ole ilmselt tulevikus metsade uuendamiseks mõistlik eelistada.

Töö tulemused rõhutavad, et kliimamuutustele vastupidavamate metsade kujundamisel ei piisa üksnes kiire kasvu või hea tüvekujuga parimate plusspuude järglaste valikust.

Sama oluline on arvestada puude võimet kujundada ja hoida stabiilset ning tasakaalustatud mikrobioomi. Puude geneetilise mitmekesisuse säilitamine ja sobivate kloonide valik aitavad vähendada haigusriske ning hoida metsade tootlikkust ja elurikkust olukorras, kus kliima ning patogeenidest tingitud kahjud ja levik kiiresti muutuvad.

Carvajal-Arias oma kolleegidega kogusid okkaproove kahe vanuserühma: kuni kümne ja kuni 25-aastastelt mändidelt, mis kasvasid kaheksas eri asukohaga seemlas üle Eesti. Seemlad on spetsiaalsed seemnete varumiseks rajatud istandused, kus kasvavad parimad kohalike plusspuude järglased ja kasvuomadustega puud. Saadud seemneid kasutatakse metsadesse istutatavate taimede kasvatamiseks.

_{Tavapärane metsauuenduseks kasutatav männi konteinertaim ootab metsamulda istutamist. Selle noore puu tulevik sõltub paljuski teda ümbritsevatest seentest. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/EMÜ}

Artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Forest Research. Uuringut toetas Eesti Teadusagentuur.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Raviomadustega seene musta pässiku nakatamise edukus sõltub peamiselt seenetüve geneetilistest omadustest. Pässiku kasvatamiseks võib lisaks kasele sobida hästi ka lepp.

Must pässik ehk tšaaga on põhjapoolkera metsades elav kandseen. Inimest huvitavad eelkõige selle seene elutegevuse tagajärjel puude tüvedele tekkivad mustjad steriilsed moodustised ehk pässikud. Erinevalt n-ö tavalistest puuseentest pole aga pässikute puhul tegemist selle seene viljakehadega, kirjutavad Eesti Maaülikooli teadlased.

Seent hinnatakse tema meditsiiniliste omaduste tõttu, kuna sisaldavad mitmeid inimesele kasulikke bioaktiivseid ühendeid, teaduslikult on tõestatud ka seene vähivastane toime. Varasemad uuringud näitavad, et must pässik on levinud enam-vähem võrdselt nii kaasikutes kui ka lepikutes.

Viimastel aastatel on majanduslik huvi musta pässiku vastu oluliselt tõusnud. Et pässikut jätkuks ka tulevikus erinevate terviseturgutajate tootmiseks, kultiveeritakse seent meie metsadesse. Selleks puuritakse puutüvedesse augud, kuhu paigaldatakse seenega nakatatud puidust tüüblid. Kui töö vilja kannab, peaks aastate möödudes nakatatud kohast välja kasvama inimese jaoks väärtuslik pässik.

Praktikas ei pruugi puude nakatamine musta pässikuga olla sugugi lihtne. Värske Eesti Maaülikooli metsateadlaste uuring näitab, et kaks aastat pärast nakatamist tuvastati Võrumaa katsepuistutes seene nakkus DNA-põhiselt vaid kolmel protsendil puudest. Tartumaal Järvseljal jäi vastav näitaja natuke alla 20 protsendi. See tähendab seda, et seen oli end küll tüvedesse sisse seadnud, kuid pässikuid puutüvedele veel ei olnud arenenud. Uurimisalused puuliigid olid arukask, sookask, sanglepp ja hall lepp.

_{Nakatamiskatse käigus tekkisid sangleppadel pässikud alles neljandal aastal. Autor/allikas: Karin Kütt/EMÜ}

Nooremteadur Karin Küti esiautorluses ilmunud artiklis nendivad teadlased, et puude nakatumine musta pässikuga sõltus usaldusväärselt vaid seenetüvest, mitte aga puuliigist või puu jämedusest. Samuti ei mõjutanud pässiku arengut see, kas puutüves esines enne katse algust puidumädanikku.

Samas näitas uurimistöö, et neli aastat peale nakatamist arenesid pässikud uuritud puuliikide hulgas vaid sangleppadel. Teistel puuliikidel sama perioodi jooksul pässikuid ei tekkinud. See annab tunnistust seene arenemise aeganõudlikkusest ja et ka sanglepp võiks olla musta pässiku kultiveerimiseks sobiv peremeespuu.

Pärast seenetüübli paigutamist puutüvesse võib mõne aja möödudes tüübliavast immitsema hakata tume vedelik, tüübli ümbruses võib puu koor aga punduda ja praguneda. Kütt ja tema kolleegid tõdesid, et need välised ilmingud ei ole nakatumise edukuse üle otsustamisel usaldusväärsed. Täpse hinnangu saamiseks rõhutavad teadlased DNA-põhise diagnostika olulisust.

Kokku testisid teadlased üheksa Eesti metsadest kogutud pässiku geneetilise tüve kasvu arukasel, sookasel, sanglepal ja hallil lepal. Selleks asetasid nad laboris nakatatud musta pässikuga seenetüüblid Tartumaal Järvseljal ja Võrumaal kasvavasse 600 puu tüvesse. Katse läbiviimiseks valisid teadlased puid, mille vanus jäi vahemikku 37 kuni 66 aastat ja kõrgus 14 kuni 26 meetrit.

Teadlased rõhutasid, et musta pässikut soovitatakse kasvatada eelkõige vähemväärtuslikes puistutes, kus puidust pole suurt majanduslik tulu loota. Seenekasvatus võiks metsaomanikule pakkuda seeläbi täiendavat lisandväärtust.

Uuring ilmus ajakirjas Annals of Forest Science. Uuringut toetasid teadusprojektid: Eesti Maaülikool, Eesti Teadusagentuur ja keskkonnainvesteeringute keskus.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Liiga tugevad harvendused vähendavad pikas plaanis männikute tagavara. Teise harvenduse puhul võib kaaluda lisaks alameetodile ka ülameetodit.

Tavapäraselt sekkub metsakasvataja puistu kasvuajal selle arengusse mõned korrad, tehes hooldusraieid. Raiete käigus eemaldatakse puistust tavaliselt viletsamad ja väiksemad puud, kasvama jäävad paremate omadustega puud, mida saame tulevikus kasutada.

Peamisi harvendusraiega seotud küsimusi on, kui hõredaks võiksime puistud raiuda, et üheaegselt oleks hea nii nende juurdekasv kui ka lõppraiel saadava puidu kvaliteet.

Soome loodusressursside instituudi (LUKE) teadlased hindasid Simone Bianchi juhtimisel harvendusraiete mõju puistute juurdekasvule ja tagavarale. Katse toimus kolmes juba varem korra harvendatud 34–50aastases puistus. Neist kahte harvendati erineva tugevusega veel kord, kasutades nii üla- kui ka alameetodit, ühes aga jäeti teine harvendus tegemata.

_{Selline ilus männik meeldib kõigile. Siin on aga inimene teinud kümnendite jooksul palju tööd, sealhulgas kaks harvendusraiet, et saada kvaliteetset puitu. FOTO: JÜRGEN AOSAAR}

Selgus, et 15 raiejärgse aasta jooksul kasvas enim puitu juurde harvendamata alal ehk seal, kus kasvas kõige rohkem puid. Tugeva raie korral oli see näitaja väikseim ja mõõduka harvenduse korral keskmine. Samas kiirenes üksikpuude kasv enam just tugeva harvenduse alal, mõõdukalt raiutud puistus vähem. Bianchi ja tema kolleegid prognoosisid puistu kasvu 30 aastat pärast raiet. Trendid olid sarnased: puistu tagavara oli suurim läbi raiumata alal ja väikseim tugevalt harvendatud alal.

Raietega viiakse osa puid metsast ära ja nii ka nendes seotud süsinik. Bianchi ja tema kaaslased leidsid, et mõõduka harvenduse järel taastus tänu puude kiiremale kasvule puude süsinikuvaru keskmiselt umbes viie aastaga, kuid tugeva harvenduse järel ei olnud see veel 15 aastaga taastunud. Sama tugevusega üla- ja alameetodi raied andsid nii puistute juurdekasvu, lõpptagavara kui ka süsiniku arvestuses üsna sarnase tulemuse.

Soomlaste tulemused kinnitasid varasemat teadmist, et laias intensiivsusvahemikus ei mõjuta harvendamine oluliselt puistu kogukasvu. Samas sellest vahemikust väljudes – nagu juhtus siinses uuringus tugeva harvenduse puhul – väheneb puistu juurdekasv märgatavalt.

Põhjamaade metsakasvatuses on valdavalt kasutatud alameetodil harvendust, kus eemaldatakse peamiselt väiksemad ja alla jäänud puud. Ülameetodi puhul toimub raie vastupidi. Esmalt eemaldatakse domineerivad ja suuremad puud, mis võimaldab saada kohe rohkem raietulu.

Viimastel aastatel on Soome metsakasvatuslikes juhistes muutunud ülameetodi raie okaspuupuistutes soovituslikuks just teise ja kolmanda harvendusraie puhul. Sel juhul eemaldatakse sageli just suurimad puud, misjärel muutub puistu struktuur ebaühtlasemaks. Samas on uuringutulemused puistute tulevikutagavara ehk saadava puidu koguse kohta olnud vastukäivad. 

Uuritud puistud kasvasid Kesk- ja Lõuna-Soomes keskmiselt viljakas mustika kasvukohatüübis, mis on ka meie männikute tavapärane kasvukoht. Keskmiselt oli puistute rinnaspindala enne harvendust 26 m²/ha, seal kasvas hektaril ligikaudu 1100–1400 puud. Mõõdukalt harvendades raiuti ligi kolmandik ja tugevalt harvendades kaks kolmandikku puudest. Mõõduka harvenduse intensiivsus lähtus Lõuna-Soome metsakasvatuslikest juhistest. 

Artikkel ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Metsapõlengu järgselt tekkinud männikuis mõjutavad samblike liigirikkust ja mitmekesisust puistu puuliigiline koosseis ja lagupuidu olemasolu. Samblike liigirikkuse hoidmiseks peaks maastikul leiduma aga erinevas arengustaadiumis puistusid, selgub hiljutisest uuringust.

Põlengud on tormide, põudade või putukate massrüüste kõrval üks metsaökosüsteemide arengut ja toimimist tugevalt mõjutavatest häiringutest. Viimastel kümnenditel on muutunud metsahäiringud Eestis sagedasemaks ja laastavamaks. Häiringud ei mõjuta metsas seejuures ainult puid, vaid kogu elustikku, sealhulgas samblikke, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Eesti Maaülikooli metsateadlase Kristiina Palm-Hellenurme esiautorluses ilmunud uuringus vaatlesid teadlased 16–187 aasta eest põlenud männikutes samblikukoosluste taastumist ja arengut. Kuna seni oli teema kohta vähe teada, võimaldavad tulemused planeerida targemat põlengujärgsete metsade majandamist ja kaitset.

Kokku leidis Maaülikooli ja Tartu Ülikooli uurijatest koosnev töörühm Loode-Eestis kasvavatest erineva vanusega männikutest ligi 100 erinevat samblikutaksonit. Neist kümme olid kõrge looduskaitselise väärtusega. Samblike liigiline koosseis ja nende mitmekesisus sõltusid mitmesuguste kasvupindade, nagu lagupuidu ning erinevate puuliikide olemasolust. Põlengust möödunud aeg mõjutas küll puistus elavate samblike liigilist koosseisu, kuid mitte nende liigirikkust.

Kõige tavalisemad samblikud, mida teadlased välitööde käigus tuvastasid, olid peamiselt puudel kasvavad harilik hallsamblik, toru-hallsamblik ja sile liudsamblik. Haruldasi või ohustatuid liike leidsid Palm-Hellenurm ja tema kolleegid enam hiljuti põlenud puistutest, vanimatest puistutest aga metsade vääriselupaiga indikaatorliike.

_{Söestunud koore ja puiduga mändide tüved pakuvad elupaika männi-soomussamblikule. Autor/allikas: Argo Orumaa}

Teadlased leidsid mitmel korral uuringualadelt ka Eestis kaitsealuste liikide hulka kuuluvat männi-soomussamblikku. See liik kasvab enamasti söestunud männipuidul ja on seetõttu iseloomulik põlenud metsaaladele.

Üle kogu uuritud puistute vanuserea leidus proovitüki kohta keskmiselt 34 sambliku taksonit. Enim samblikuliike, nimelt 45–57, leidsid Palm-Hellenurm ja tema kolleegid proovitükkidelt, kus põlengust oli möödas kõige vähem ehk 16 aastat. Nendest enamus kasvas maapinnal, lagupuidul ja põlenud puude tüügastel ja kändudel. Põlengust möödunud aja pikenedes ja kasvupindade mitmekesisuse vähenedes hakkas samblikuliikide hulk langema. Puistutes, kus põleng toimus 42–187 aastat tagasi, elas neid samas suurusjärgus.

Samblike liigid kasvavad väga erinevatel kasvupindadel. Enim liike elutses maapinnal lebaval lagupuidul, kus neid leidus lausa 64. Üle poolesaja liigi elutses tüvede tüügastel ja elavate mändide tüvedel, kasetüvedel pisut vähem. Kuna erinevad samblikuliigid eelistavad elupaigana erineva vanuse ja omadustega puistuid, peaks Palm-Hellenurme ja tema kolleegide soovitusel samblike edukaks toimetulekuks maastikus leiduma erineva vanusega puistuid.

Samblikud suudavad asustada väga erinevaid kasvupindu, nagu mulda, kive, puukoort ja lamapuitu. Metsapõlengud loovad nii söestunud kui ka põlemata seisundis elusat ja surnud puitu, mis sobib elupaigaks paljudele samblikele. Eriti just söestunud puit pakub unikaalseid mikroelupaiku tulega kohastunud samblikele.

Kristiina Palm-Hellenurm ja tema kolleegid uurisid samblikke männikutes, kus metsapõlengud leidsid aset aastatel 1837, 1940, 1951, 1982, 1997 ja 2008. Põlengute ajal jäi puistute vanus 30 ja 70 aasta vahel. Uuritud männikud kasvasid toitainetevaestel liivmuldadel sambliku, kanarbiku või sinika kasvukohatüübis.

Töö ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management. Uuring viidi läbi Eesti Teadusagentuuri rühmagrandi toel.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Lätist ja Leedust pärit harilikud kuused kasvavad Eestis küll võrreldes kohalike kuuskedega veidi kiiremini, kuid samas jääb nende tüve kvaliteet kohalikele pisut alla.

Harilik kuusk on nii meie kui ka Põhja- ja Baltimaade metsanduse üks olulisemaid puuliike. Väärtuslikku kuusepuitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina. Paraku näeme kuusikutes üha enam kliimamuutustest tulenevaid probleeme – üraski-, seen- ja tormikahjustusi –, seda nii meil kui ka lõunapoolsetel aladel. Siiski pole kuuse kadumist meie metsamajandusest niipea ette näha. Seetõttu ongi tänapäeva metsanduse üks märksõnu kliimamuutustega kohanemine. Üks võimalus selleks on hinnata, kuidas sobivad meie metsadesse kasvama mujalt piirkondadest pärinevate kuuskede järglased.

Eesti maaülikooli metsateadlased avaldasid Tiit Maateni juhtimisel uurimistulemused, mis näitasid, et lõunapoolsel geograafilisel päritolul on esimese kolmekümne aasta jooksul kuuskede kasvule, tüvede ja puidu kvaliteedile ning tervisele erisuunalised mõjud.

Selget päritolukoha mõju puude ellujäämisele ei ilmnenud, parimate hulka kuulus järglasi nii Eestist, Lätist kui ka Leedust. Samas olid just lõunapoolset päritolu puud parima jämeduskasvu ja suurima tüvemahuga, kõrguskasvu erinevusi ei ilmnenud. 

Üha olulisemaks kuuskede kahjustuseks muutuvad tüvelõhed, kus elab ja mida süvendab patogeenne seen Corinectria fuckeliana. Nende esinemise kohta geograafilist mustrit välja ei joonistunud, haavanditest vabu häid järglasi leidus nii Eestist kui ka teistest lähteriikidest, näiteks Kaišiadoryst Leedus ja Daugavpilsist Lätis. Võttes aga lisaks lõhedele arvesse ka teisi tüve kvaliteeti langetavaid tunnuseid, nagu näiteks kõverus, kaheladvalisus ja okslikkus, kippusid lõunapoolsemad puud olema veidi nigelama kvaliteediga kui meie kodumaised.

_{Kuuskede tüvedel näeme üha sagedamini tüvelõhesid, kus tunneb end hästi patogeenne seen Corinectria fuckeliana. Muidugi avaldab see negatiivset mõju puu tervisele ja tüvepuidu kvaliteedile. FOTO: JÜRGEN AOSAAR, ENN KALJULA I ERAKOGU}

_{Puu tervist kahjustav patogeenne seen Corinectria fuckeliana. FOTO: JÜRGEN AOSAAR, ENN KALJULA I ERAKOGU}

Varasemad rahvusvahelised uuringud on näidanud lõuna poolt põhja poole toodud puude järglaste head edenemist, puude kasv võib võrreldes kohalike isenditega olla kuni 10% kiirem. Teisalt, puude põhjast lõunapoolsematele laiuskraadidele viimine ei ole häid tulemusi andnud. Kuid ka need reeglid pole universaalsed, vaid sõltuvad konkreetsest päritolukohast. Näiteks on teada, et Kirde-Poolast pärit puud sobivad kasvatamiseks nii Skandinaavias kui ka Baltimaades.

Maateni ja tema kolleegide töö aitab kaasa targematele metsamajandamisotsustele – saame teha teadlikuma valiku, millise päritoluga seemnetest kasvatame tulevikumetsi, mis peavad silmitsi seisma tänasest sootuks erineva kliimaga. Muidugi sobivad paremini puud, mis suudavad soojemas kliimas piisavalt kiiresti kasvada, olles samas hea tervise ja kvaliteetse puiduga. Vaid terved ja tootlikud metsad tagavad ühiskonnale kvaliteetse puidu ressursi olemasolu.

Jõgevamaal paikneva katseala rajasid metsateadlased 1986. aastal, seal kasvab kokku 18 erinevast Eesti, Läti ja Leedu paigast pärit hariliku kuuse järglast. Põhjapoolseimad on Eesti puud, pärinedes Viljandist, Kilingi-Nõmmelt ja Võrust. Kõige lõunapoolsemad järglased aga pärinevad ligikaudu 450 kilomeetri kauguselt Leedust, Vilniusest ja Prienaist. Järglasi toodi Sortsimäe katsealale nii mereäärsetest piirkondadest kui ka sisemaalt.

_{Sortsimäe järglaskatse uurimisala ja kuuskede järglaste päritolu. FOTO: MAATEN ET AL. 2025 I ERAKOGU}

Kõikide järglaste puhul kehtib reegel, et need kasvavad oma esialgsest kasvukohast põhja pool, mis võimaldab hinnata puude kasvu jahedamas kliimas. Kõige lähemalt ja kaugemalt pärit puude asukohad olid katsepuistust vastavalt 0,24 ja ligi neli laiuskraadi lõuna pool. Sellised geograafilised erinevused mõjutavad aastaseid keskmisi temperatuure ja sademehulkasid märkimisväärselt. Katsepuistu asukohaks valisid teadlased viljaka mullaga naadi kasvukohatüübi raiesmiku, kuhu istutasid nelja-aastaseid kuusetaimi.

Töö autorid möönavad ka katsekultuuri rajamisest tulenevaid metoodilisi puudusi, mille üle neil kontroll puudus, kuna ala rajati kümneid aastaid tagasi. Näiteks ei istutatud katsekultuuri põhjapoolse päritoluga kuuskede järglasi. Samuti oli uuritav vaid üks puistu ühes kohas, kus ühe piirkonna järglased kasvasid rivis. See aga ei võimaldanud hästi hinnata puistusisest varieeruvust. Metoodilisi nõrkusi leidus küllalt ammu rajatud katses veelgi, mida praegu ja tulevikus rajatavate katsete puhul saab arvesse võtta ja vältida. Uuringu tugevus seisneb selle pikaajalisuses, sest kolmekümne aasta jooksul reaalselt looduses mõõdetud andmed on suure väärtusega.

Artikkel ilmus ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research. Uuringut toetasid Eesti teadusagentuur, Eesti maaülikool, Euroopa Liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi programm TEM-TA22.