Biostimulant päästab mände kärsaka käest

26.09.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Rootsi erinevates piirkondades läbiviidud katsed kinnitasid biostimulandi kerget positiivset mõju mändide, kuuskede ja kaskede ellujäämusele ja kasvule.

Arginiin-fosfaat (AP) on aminohappel arginiin põhinev biostimulant, mida lisatakse taimede istutamise ajal mulda. AP eesmärk on toetada noori puid lämmastikuga, et parandada nende ellujäämust ja kasvukiirust. Rootsi metsateadlase Bodil Häggströmi juhitud teadlasrühm leidis, et AP mõju istutatud mändide, kuuskede ja kaskede kasvule ning ellujäämusele ehk säilivusele, oli piirkonniti erinev, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.

Ühes regioonis kasvavate sama puuliigiga rajatud metsakultuuride võrdlus näitas samas, et arginiin-fosfaadi lisamine mõjus puude kasvule positiivselt. Enamasti jäi selle mõju siiski tagasihoidlikuks. Piirkondlikud erinevused noorte puude ellujäämuses ja kasvus tulenesid pigem kasvukoha eripäradest.

Arginiin-fosfaadi lisamine mulda soodustab puudel juurestiku arengut. See on eriti oluline just noorte puude istutamise puhul, kuna suurem juurestik suudab taime vee ja toitainetega paremini varustada. Heas seisus taim suudab aga toota rohkem looduslikke kaitseaineid, et kaitsta end putukate vastu.

Männikärsakad on Eestiski tavalised noorte okaspuude peamised putukkahjurid, närides tüvede ümbert õhukest koort, mis sageli lõpeb puu surmaga. Võrreldes teiste uuringusse kaasatud piirkondadega sobib soojema kliimaga Lõuna-Rootsi männikärsakatele elamiseks väga hästi. Seetõttu esines just seal regioonis mändidel tugev männikärsaka kahjustus. Olulise tulemusena said Häggström ja tema kolleegid teada, et sarnase ulatusega kärsakakahjustuse korral jäi rohkem ellu neid puukesi, mille kasvu toetas arginiin-fosfaat.

Biostimulandi mõju hindamiseks puude kasvule rajasid Häggström ja tema kolleegid Lõuna-, Kirde- ja Loode-Rootsis kuuse, männi ja kase metsakultuurid. Istutusmaterjalina kasutasid nad suletud juurekavaga puid ehk potitaimi, mida pannakse mulda istutustoruga. Pooltele kultuuridele lisati istutamise ajal AP-d, pooltele mitte. Puude säilivust, kõrguse- ja juurekaela jämeduskasvu hindas töörühm kaks aastat peale istutamist.

Istutustoruga kuuse potitaime istutamine kevadises metsas. Autor/allikas: Jürgen Aosaar

Puukoolidest metsa istutatud noored puud pannakse raskesse olukorda. Kuna puude juurestikel võtab aega, et mullast toitaineid ja vett omastama hakata, on taim peale istutamist põuatundlik. Samuti on nõrk noorte puude loomulik kaitsemehhanism, mis teeb nad tundlikuks männikärsaka kahjustusele.

Põhjamaades piirab toitainetest taimede kasvu peamiselt lämmastik. Enne istutamist mulda lisatud biostimulant arginiin-fosfaat laguneb aeglaselt, toetades puu kasvu lämmastikuga pikema aja jooksul. Uuringud näitavad, et AP kasutamisel suureneb puude peente juurte mass ja juurte koloniseerimine seenjuure ehk mükoriisaga.

Artikli avaldanud uurimisrühma kuulus ka Eesti Maaülikooli metsakasvatuse nooremprofessor Reimo Lutter. Tema sõnul on arginiin-fosfaadi lisamine mulda üks võimalus suurendada metsa uuendamise edukust. “Iga metsaomaniku soov on oma istutatud noore metsa edukas kasvamaminek. Samuti on see kasulik kliimale, kuna aitab suurendada puude süsinikusidumist ja taastada kiiremini ökosüsteemi positiivset süsinikubilanssi. Biostimulant on Põhjamaades innovaatiline viis puude kasvu turgutamiseks, mida Eestis seni kasutatud pole,” sõnas Lutter

Eesti metsades on väetamine keelatud. Nooremprofessor rõhutas, et AP puhul ei ole tegemist metsa väetamisega. “Ei tohi segamini ajada biostimulante ja väetisi. Biostimulandi eesmärk on parandada puudel toitainete omastamist, mille käigus kasutatakse efektiivsemalt olemasolevat mullaviljakust. Väetise eesmärk on parandada mullaviljakust. AP kasutusnorm on väga väike, vaid 100–200 g lämmastikku hektari kohta,” sõnas Lutter.

Nooremprofessori eestvedamisel on ka Eestis käivitatud sarnased uuringud, kuid nende tulemusi peab veel mõnda aega ootama.

Uuring ilmus ajakirjas Silva Fennica.

Ülevalt alla näitavad tulpdiagrammid puude säilivust protsentides, puude kõrguskasvu ning juurekaela jämeduskasvu. Autor/allikas: Häggström jt

Ülevalt alla näitavad tulpdiagrammid puude säilivust protsentides, puude kõrguskasvu ning juurekaela jämeduskasvu. Valge tulp iseloomustab puude näitajaid, millele istutamise eel AP-d ei lisatud, sinine tulp puid, millele AP-d lisati. Tähed tulpade tippudes näitavad mõõdetud tunnuste statistilist erinevust. Sama täht kahe tulba tipus tähendab, et mõõdetud tunnused ei erine statistiliselt usaldusväärselt, erinevad tähed aga tähistavad mõõdetud tunnuste vahelist statistiliselt usaldusväärset erinevust.


Artikkel ilmus 26.09.2023 Novaatoris.

Tunnuspildi autor/allikas: Arevo.se

Põuaga tulevad paremini toime männi ja kuuse segametsad

31.08.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kliimamuutus toob kaasa põudade sagenemise ja tugevnemise, üha karmimad põuad võivad aga liiga teha meil ja Euroopas enim levinud ja metsanduslikult olulisimatele okaspuuliikidele – harilikule männile ja harilikule kuusele.

Euroopa metsateadlaste rühm Jorge Aldea juhtimisel hindas kuusikute, männikute ning nende puuliikide segametsade kasvu, vastupidavust ja taastumist pärast põuda.

Kuusk on põua suhtes männist tundlikum

Aldea ja tema kaastöötajad said teada, et kuusel on võrreldes männiga põua suhtes nõrgem vastupanuvõime ning pikem taastumisaeg.

Mõlema puuliigi puhul ilmnes, et puude kasvu taastumisperiood oli pikem vanemate puude ning intensiivsema põua korral. Võrreldes kuuse ja männi puhtpuistutega suudavad põuastes tingimustes paremini hakkama saada kuuse ja männi segapuistud. Aldea oma kolleegidega võrdles erinevates klimaatilistes tingimustes kasvavaid metsi. Nähtus, et puude põuast taastumine võttis põhja pool paiknevates metsades kauem aega kui lõunapoolsetes.

Oma uurimisküsimustele vastuste leidmiseks kasutasid Jorge Aldea ja tema kolleegid puude aastarõngaste laiuste mõõtmise põhjal saadud andmeid, arvestades seejuures puude kasvutingimusi, puistu koosseisu ning vanust. Uuriti 22 katseala, mis paiknesid kümnes riigis Skandinaaviast kuni Kesk-Euroopani. Iga katseala koosnes puhtkuusikust, puhtmännikust ja männi-kuuse segametsast, mis paiknesid ligistikku ning kasvasid sarnastes tingimustes.

Kaks katseala paiknesid Eestis Järvseljal, uurimuse läbiviinud teadlasrühma kuulus ka Eesti Maaülikooli metsaökoloogia professor Marek Metslaid. Selline katsealade valik võimaldab saada teadmisi suurema ja klimaatiliselt eriilmelisema piirkonna kohta.

Noor puhtmännik toitainevaesel liivmullal. Sellised tingimused sobivad männile suurepäraselt, teistele puuliikidele aga mitte. Foto: Jürgen Aosaar/erakogu

Teadlaste abiga metsad põuakindlamaks

Segapuistute suuremat vastupanuvõimet põuale saab seletada mitmeti. On ju üldteada, et kuuse juurestik on pinnapealsem ning männi juured tungivad sügavamale mulda. Seega ammutavad need puuliigid ressursse, sealhulgas vett, mullast erinevatelt sügavustelt.

Samas näitab Maaülikooli metsateadlase Reimo Lutteri juhtimisel avaldatud uuring, et võrreldes puhtpuistuga kasvatavad segapuistus kuuse- ja männipuud oma juurestikke märkimisväärselt laiemaks. See võimaldab puudel hankida vett suuremalt pindalalt.

Välismaisest uuringust selgub, et tänu sügavamale ulatuvatele juurtele toimivad männipuud pumpadena, mis toovad sügavamatest mullakihtidest vett ülespoole, muutes selle kättesaadavaks teistele taimedele.

Põuana tunneme ilmastikunähtust, mil kuiv ja kuum ilm kestab pikemat aega. Selline olukord ei võimalda puudel rahuldada oma veevajadust. Ökoloogialeksikon defineerib põuda kui pikka sademeteta ajavahemikku või erakordselt kõrget õhutemperatuuri ja väikest õhuniiskust piirkonnas, kus harilikult on sademeid rohkem.

Sellised ilmastikutingimused nõrgestavad ja viivad hukule puid kogu Euroopas, see kahandab metsade süsiniku sidumise võimet ning teiste ökosüsteemiteenuste pakkumist.

Uurimused näitavad, et äärmuslike kliimanähtustega toimetulek sõltub puude suurusest ja konkurentsi tugevusest teiste puudega. Samuti on teada, et puu toimetulek põuaga sõltub sellest, mis liiki puud tema ümber kasvavad. Seega aitavad sarnased uuringud selgitada, milliste puuliikide koos kasvatamine aitaks parandada metsade põuakindlust.


Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Ecology.

Artikkel ilmus 31.08.2023 Maalehes.

Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.

Mullaseente elurikkus taastub kuusikutes-männikutes lageraie järel kiiresti

30.08.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kuusikute ja männikute mullaseente liigiline struktuur muutus peale lageraiet märgatavalt, kuid juba ühe aasta pärast oli seente liigiline koosseis raiele eelnevaga sarnane, osutab hiljutine uuring. Mullaseente liigirikkuse taastumist aitab täiendavalt kiirendada noorte puude istutamine.

Lageraiega kaasnevad järsud muutused metsaökosüsteemi toimimises, sealhulgas mullaelustikus. Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ning Münchenis asuva Helmholzi keskuse teadlased Elisabeth Rähni eestvõttel uurisid lageraie mõju kuusikute ja männikute mullas elavatele seentele. Oodatult ilmnesid lageraie järgselt kiired muutused seente kooslustes, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.

Ent juba aasta möödudes sarnanesid raiesmiku mullaseente kooslused raiele eelnevaga, erinedes oluliselt koheselt lageraie järgsetest kooslustest. Kuusikute mullas elavate puudega seenjuurt moodustavate liikide ehk ektomükoriisa liigirikkus ei muutunud oluliselt aasta peale raiet, ent nende suhteline rohkus langes.

Rähn ja tema kolleegid hindasid ka metsauuendamise viisi mõju mullaseentele. Kõikidele kuuse raiesmikele istutati noored kuused, männi raiesmikest pooltele istutati noored männid ning ülejäänud aladele tehti männikülv. Ektomükoriisa taastumine oli kiirem ning ellujäämus suurem aladel, kus peale raiet istutati männikultuur. Peale istutamist algab noortel puudel koheselt fotosüntees, mis aitab mullas elavaid seeni süsinikuga varustada. Külvi puhul võtab aga puutaimede kasvamine ja nendega seotud mullaseente taastumine pikemalt aega.

Tasub teada, et meie armastatud söögiseened – puravikud, kukeseened ja riisikad, kuuluvad ektomükoriisa liikide hulka. Samas leiab hinnatud söögiseeni ka lagundajate seast, nagu näiteks austerservik ning vääveltorik.

Varasemalt on teadlased leidnud, et Põhja-Euroopa metsades on just harilik kuusk ja harilik mänd mullaseente elurikkuse seisukohast üliolulised. Seega aitab raie järgselt nende puuliikide kiire kultiveerimine, looduslikult kasvama hakanud noorte puude säilitamine ja nende tekkele kaasaaitamine mullaseente elustikku toetada.

Metsakultiveerimise paremaks õnnestumiseks mineraliseeritakse sageli maapinda, ehk nagu kõnekeeles öeldakse – tehakse maapinna ettevalmistus. See tagab noortele istutatud puudele paremad valgus- ja niiskustingimused ning toitainete kättesaadavuse, mis annab istutatud puudele kasvueelise konkureerivate rohttaimede ees. Samuti soodustab mineraliseerimine ka loodusliku uuenduse teket.

Osadel uuritud aladel tehti enne puude istutamist maapinna ettevalmistus, osadel aladel jäeti see tegemata. Selgus, et kuusikutes, kuid mitte männikutes, langes maapinna mineraliseerimise tagajärjel lagunevast orgaanilisest ainest toituvate ehk saprotroofsete seente rohkus. Mineraliseerimine vähendab paratamatult sellele seenerühmale vajalikku toidubaasi. Teisi seenerühmi kuusikutes ja männikutes maapinna ettevalmistus aga ei mõjutanud.

Mullaseente taastumisele aitavad kaasa raiesmikku ümbritsevad metsad, kasvama jäetud seemne- ja säilikpuud ning ilmselt ka mullas peituv seeneoste varu. Kõiki nimetatud tegureid toetab Eestis levinud suhteliselt väike lageraielangi suurus. Keskmine langi suurus on praegu 1,6 hektarit, jäädes enamasti vahemikku 0,4–3,0 hektarit.

Peale raiet muutunud valgustingimustes saavad eluõiguse taimeliigid, mis vana metsa all kasvada ei suutnud. Lisandunud taimeliigid pakuvad elupaiku uutele mullaseente liikidele ning istutatud puutaimed aitavad seente ellujäämist ja liigirikkust säilitada.

Kuigi seente liigirikkus oma koosseisus muutub, näitab Elisabeth Rähni esiautorluses avaldatud uuring kiiret seentekoosluste taastumist eranditult kõigi uuritud seenegruppide puhul. Erinevalt varasematest uuringutest, kus on leitud, et mullaseente koosluste taastumine võib võtta viis või koguni 90 aastat, näitab käesolev uuring, et mullaseenestiku taastumine võib olla oluliselt kiirem, kui seni arvatud. Maaülikooli metsapatoloogia töörühma juhi professor Rein Drenkhani sõnul on erinevate majandamisvõtete mõju hindamiseks elurikkusele metsakooslustes vaja jätku-uuringuid.

Uuringus hõlmatud katsealade paiknemine. Autor/allikas: Rähn jt

Mullaseente elurikkuse selgitamiseks uuris Rähn oma kolleegidega erinevatesse rühmadesse kuuluvate seente kooslusi: saprotroofe, ektomükoriisat, patogeensed seeni, pärmseeni ja kõiki teisi seeni koos. Üheskoos kogusid nad proove mitmesuguste muldadega metsadest, esindatud olid nii salu-, palu- kui ka laanemetsade kasvukohatüübid.

Kokku hõlmas uuring 100 katseala, mis jagunesid võrdselt mõlema puuliigi vahel. Igal alal korjas töörühm analüüsimaterjali raiesmikelt ning võrdluseks ökoloogiliselt ja vanuseliselt sarnastelt naabruses paiknevatest raiumata metsadest. Proovid koguti katsealadelt kohe raie järel ja üks aasta peale raiet- ning sarnases võrdses mahus ja ajal ka kontrollaladelt.


Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Artikkel ilmus 30.08.2023 Novaatoris.

Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.

METSATEADUS | Noored puud vajavad kasvuks ruumi ja valgust

26.07.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Väiksem vanade puude arv ning maapinna ettevalmistus tagavad aegjärkse raiega majandatud männikutes loodusliku uuenduse suurema arvukuse ning kõrgema kasvu.

Soome ja Rootsi metsateadlased eesotsas Pasi Rautioga uurisid Põhja-Soome männikutes, kuidas vanade puude arv ja maapinna mineraliseerimine mõjutavad noorte puude kasvamaminekut ning kõrguskasvu. Looduslikult tärganud puude arvukus ja kõrguskasv olid suuremad puistutes, kus esimese rinde vanu puid oli hõredamalt. Positiivselt mõjus noorte puukeste tekkele ja kasvule ka maapinna mineraliseerimine.

Katse vanades männikutes

Aegjärkse raiega majandatud 80–120aastastes männikutes jälgiti 11 aasta jooksul loodusliku uuenduse teket ja noorte puude kõrguskasvu. Katsepuistute tiheduseks jäeti pärast raiet 250, 150 ja 50 puud hektarile. Saamaks võrdlust läbiraiumata puistuga, hinnati loodusliku uuenduse edenemist ka kontrollpuistutes, kus keskmiselt kasvas 439 puud hektaril. Katsevariantides, kus jäeti kasvama 150 ja 50 puud hektarile, viidi pooltes katsepuistutes ketasadraga läbi maapinna ettevalmistus ehk eemaldati alustaimestik ja toorhuumus ning mineraalne muld paljandus 20–40% ulatuses kogu puistu pindalast.

Aegjärkne raie ja maapinna ettevalmistus.
FOTO: EMÜ | ERAKOGU

Looduslik uuendus koosnes pea eranditult männipuudest, muude puuliikide osakaal oli tühine. Noorte puukeste arv vaatlusperioodi jooksul pidevalt tõusis, selgelt aitasid sellele kaasa madalam vanade puude arv ning maapinna ettevalmistus. Puistutes, kus kasvama jäeti 50 ja 150 puud hektarile ning tehti maapinna mineraliseerimine, ulatus uuenduse tihedus 10 000 puuni hektari kohta.

Sama tihedates puistutes, kus maapinna mineraliseerimist ei tehtud, kasvas uurimisperioodi lõpuks vaid 2000–4000 noort puud hektari kohta. Mida suurem oli paljandunud mineraalse mullapinna pindala, seda edukam oli mändide looduslik uuenemine. Puude arvukust mõjutas negatiivselt raiejäätmete esinemine maapinnal – mida rohkem raiejäätmeid, seda vähem looduslikku uuendust.

Paljudel katsepuistutesse rajatud proovitükkidel puudus looduslik männipuude uuendus sootuks. Seejuures ilmnes samuti selge seos vanade puude arvu ja maapinna mineraliseerimisega. Rohkemate vanade puudega puistutes oli n-ö tühjade proovitükkide osakaal suurem kui hõredamates, ulatudes üle 70%.

Seitse aastat tagasi tehtud aegjärkse raie langil kasvavad noored männid on viletsa kasvuga. FOTO: EMÜ | ERAKOGU

Kõrguskasv selgelt erinev

Puistutes, kus viidi läbi maapinna ettevalmistus, oli „tühjade“ proovitükkide osakaal mitu korda väiksem. Näiteks katsevariantides, kus kasvas 150 ja 50 vana puud hektaril, oli mineraliseerimata maapinnaga puistutes „tühje“ proovitükke vastavalt 57 ja 52% ning mineraliseeritud maapinna korral vastavalt 17 ja 27%.

Noorte puude kõrgus kasvas kogu 11aastase vaatlusperioodi vältel, siingi ilmnesid selged erinevused katsevariantide vahel. Suurim oli looduslikult tekkinud noorte mändide kasv hõredaimas katsevariandis ning väikseim või pea olematu tihedaimas ja kontrollpuistutes. Seega puistutes, kus looduslik uuendus tihedam, oli ka selle kõrguskasv parem.

FOTO: FOREST ECOLOGY AND MANAGEMENT | ERAKOGU

Eesti seaduste kohaselt on aegjärkne raie ehk hajaliraie üks uuendusraie liikidest, kuuludes turberaiete hulka. Aegjärkse raiega majandamise korral raiutakse puistut kahes või kolmes järgus, eemaldades puid hajali üle kogu raiutava ala. Eesmärk on vana metsa puud asendada noore metsapõlvega pikema aja jooksul nii, et ala oleks pidevalt kaetud puudega.

Puistu tiheduse vähendamine puude hajusalt raiumise järgselt vähendab mullas juurkonkurentsi ning paranevad valgusolud maapinnal. See võiks tekitada võimaluse noorte puude seemnelisel teel paljunemiseks, mis oleks odavaim metsauuendamise viis. Samas võib puistu hõredamaks raiumine põhjustada tuulekahjustuste suurenemist ning viljakamates kohtades rohttaimestiku vohamist, mis pärsib noorte puude tärkamist ja kasvu.


Uurimus ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Artikkel ilmus 26.07.2023 Maalehes.

Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.

Uuring: üleilmne metsamajanduse lõpetamine seoks nelja aasta süsinikuheitmed

12.07.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kui planeedil kasvavate metsade majandamine täielikult lõpetada, suudaksid metsad maapealsesse biomassi juurde siduda vaid nelja aastaga inimkonna poolt õhku paisatava süsiniku koguse, osutab hiljutine uuring.

Üleilmse soojenemise pidurdamise strateegiates pannakse suuri lootusi metsadele, mis peaksid siduma suurel hulgal inimtekkelisi kasvuhoonegaase. Caspar Roebroeki juhitud Euroopa kliimateadlaste rühma uuring näitab aga, et olemasolevate metsade süsiniku sidumise võime on piiratud. Kliimamuutuste pehmendamiseks on töö autorite sõnul seetõttu hoopis olulisem kasvuhoonegaaside heitmete kärpimine, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.

Kui praegu planeedil kasvavates metsades täielikult majandamine peatada, suureneks metsade maapealses biomassis talletatava süsiniku hulk umbes 15 protsenti. Umbkaudu sama palju süsinikku paiskab inimkond atmosfääri nelja aasta jooksul. Praegu planeedi metsades seotud süsiniku kogus on umbes neli korda suurem, kui sinna oleks võimalik täiendavalt salvestada.

Ajakirjas Science ilmunud uurimuses hindas Roebroek kolleegidega, kui palju saaks veel praegu kasvavatesse metsadesse süsinikku juurde siduda, kui nende majandamine täielikult peatada ja kõik metsad jõuaksid loodusliku süsiniku tagavara tasakaaluseisundini. Selleks võrdlesid uurimuse autorid sarnastes tingimustes kasvavate inimmõjuta ja majandatud metsade süsiniku tagavarasid. Oma mudelites arvestasid Roebroek ja tema kaastöötajad ka metsadest looduslike häiringute tõttu kaduva süsinikuga.

Kaart iseloomustab metsade potentsiaalse biomassi tootlikkuse võime (PRB – potential realized biomass) geograafilisi erinevusi. Autor/allikas: Roebroek jt

Näitaja arvutamisel võeti arvesse asukoha kliimat ja mullastiku tingimusi ning looduslike häiringute esinemist.

Majandamise lõpetamise korral on suurima täiendava süsiniku sidumise potentsiaaliga Lõuna-Ameerika ja Aafrika vihmametsad. Kogu potentsiaalsest täiendavalt seotud süsinikust talletataks ligi 40 protsenti viie riigi metsades – Brasiilias, Ameerika Ühendriikides, Hiinas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Indoneesias.

Roebroek’i tema kolleegide arvutuste põhjal on majandamise lõpetamisel boreaalsete metsade täiendav süsiniku sidumise võime tagasihoidlik. Mõningatel juhtudel on see koguni negatiivne. See tähendab, et inimmõjuta boreaalsetes metsades võib mõningail juhtudel biomassis sisalduva süsiniku tagavara olla väiksem, kui sarnastes tingimustes kasvavates majandatud metsades.

Viimasel võib olla mitu põhjust. Inimene on majandanud viljakamaid metsi, mistõttu paiknevad puutumatud metsad vähemtootlikel muldadel. Majandatud metsade tootlikkust on tõstetud ka produktiivsemate puuliikide kultiveerimisega. Samuti püütakse neis vähendada looduslikke häiringute, näiteks tulekahjude mõju.

Kaart näitab erinevate piirkondade täiendava süsiniku sidumise potentsiaali (CSP – Additional carbon storage potential) tonnides hektari kohta, kui majandustegevus metsades lõppeks ning metsad saavutaksid oma loomuliku süsiniku tagavara tasakaaluseisundi. Autor/allikas: Roebroek jt

Joonise allosas paiknev tulpdiagramm näitab juba olemasolevate metsade täiendavat süsiniku sidumise potentsiaali petagrammides (1015).

Seni on inimesest puutumatud metsad olnud olulised süsiniku hoidjad. Sealne süsinikuvaru on suurenenud tänu kiirenenud puude kasvule, mis tuleneb atmosfääri CO2 kõrgenenud sisaldusest. Siiski näitavad uuringud, et süsiniku hulga kasv sellistes metsades on pidurdumas ja süsinikuvaru maapealses taimestikus stabiliseerub.

Praegu metsades tallel oleva süsiniku tulevik on aga küsimärgi all, kuna kliimamuutuste mõjul metsade seisund halveneb, puude suremus kasvab ja üha enam lõhuvad metsi sagenevad häiringud. Nii võivad seni süsinikupangana toiminud metsad pöörduda süsinikuallikateks.

Metsadel põhinev kliimamuutuste leevendamine on võimalik metsade biomassi ja pindala suurendamise teel. Mõlemal lähenemisel on omad puudused. Suurem biomassi hulk metsas saaks tekkida raiete vähendamise tulemusena. Samas on ilmne inimkonna kasvav vajadus puidu järele. Lisaks omab puidu kasutamine fossiilsete materjalide asendajana positiivset kliimamõju. Metsade pindala suurenemine peaks aga tulema mõne teise maakasutusviisi arvelt, mis omakorda toob kaasa konflikte.

Kuigi metsad on olulised süsinikuneelajad, näitab Roebroecki ja tema kolleegide töö, et metsade majandamise muutmisest kliimakriisiga toimetulekuks üksi on vähe. Seega on oluline kliimat soojendavate gaaside heitmete jõuline vähendamine erinevates eluvaldkondades.


Uurimus ilmus ajakirjas Science.

Artikkel ilmus 12.07.2023 Novaatoris.

Tunnuspildi autor on Joseph King.

TEADLASED TEATAVAD | Tormist alguse saanud üraskikahjustused vaibuvad mõne aasta jooksul

27.06.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Tormi murtud puud on kerge saak üraskitele – just seal saavad sageli kahjustused alguse. Maaülikooli teadlased uurisid, mis juhtub edasi.

Eesti Maaülikooli metsateadlased eesotsas nooremteadur Argo Orumaaga uurisid kuuse-kooreüraski (Ips typographus) masspaljunemist Lõuna-Eesti kaitsealadel. Proovialad olid Karula rahvuspargis ja Otepää looduspargis, kus 2016. aasta Koiva tormile järgnes üraskite laialdane levik.

Proovialad rajati ka Karisöödi looduskaitsealale, kus kuuse-kooreüraski kahjustuste teket soodustas 2018. aasta põud. Lisaks uuriti tormi- ja üraskikahjustuste järgset metsauuendust, koostati ülevaade kuuse-kooreüraski looduslikest vaenlastest ning uuriti röövputukate ja parasitoidide liigilist koosseisu ja arvukust.

Loe, kuidas ära tunda kuuse-kooreüraski kahjustusega kuuske.

Kahjustused vaibuvad

Orumaa juhitud projekti tulemused näitasid, et üraskikahjustuste osakaal väheneb tormialadest kaugenedes ning suuremad üraskikolded jäävad tormialade lähedusse. Põuaga seotud üraskikolded paiknevad pigem hajusalt ja on tormist alguse saanud kolletega võrreldes väiksemad.

2022. aastal esines Karula RPs ja Otepää LPs vaadeldud tormialade läheduses värskeid üraskikahjustusi vaid 1,7% elusatest kuuskedest. Seega saab nendel proovialadel pidada 2016. aasta tormist alguse saanud üraskikahjustuste levikut vaibunuks.

Eeldatav üraskikahjustuste haripunkt saabub tavaliselt teisel või kolmandal aastal pärast tormi. See aga ei tähenda, et tulevikus nendel kaitsealadel uusi üraskikahjustusi ei võiks esineda. Kui esineb uusi häiringuid – olgu selleks siis torm, põud või metsatulekahju –, on oodata ka uusi üraskikahjustusi.

Loe, kes on kuuse-kooreüraski looduslikud vaenlased.

Tormist tingitud kahjustuste vaibumise tõenäolisteks põhjusteks on mardika looduslike vaenlaste arvukuse tõus ning nõrgestatud sigimispuude vähesus. Tormialade läheduses on ellu jäänud tugevamad ja elujõulisemad kuused, millest tormi ja üraskite jõud üle ei käinud. Projekti käigus sai selgeks, et üraskite ohvreiks langesid eelkõige suuremad kuused – ohustatud on puud diameetriga alates 15 cm ja läbimõõdu kasvades kahjustuse oht suureneb.

Paremini seisid üraskikahjustustele vastu segapuistutes kasvavad kuused. Kahjustuste esinemise tõenäosus on suurem puhtkuusikutes ning segapuistud on kahjustustele vähem vastuvõtlikud. Seda tasub meelde jätta ka majandusmetsas uut metsapõlve rajades.

Kuuse koore all talvituvad kuuse-kooreüraski II põlvkonna noormardikad. Foto: Kristjan Ait, erakogu

Tormist tingitud kahjustuste vaibumise tõenäolisteks põhjusteks on mardika looduslike vaenlaste arvukuse tõus ning nõrgestatud sigimispuude vähesus. Tormialade läheduses on ellu jäänud tugevamad ja elujõulisemad kuused, millest tormi ja üraskite jõud üle ei käinud. Projekti käigus sai selgeks, et üraskite ohvreiks langesid eelkõige suuremad kuused – ohustatud on puud diameetriga alates 15 cm ja läbimõõdu kasvades kahjustuse oht suureneb.

Paremini seisid üraskikahjustustele vastu segapuistutes kasvavad kuused. Kahjustuste esinemise tõenäosus on suurem puhtkuusikutes ning segapuistud on kahjustustele vähem vastuvõtlikud. Seda tasub meelde jätta ka majandusmetsas uut metsapõlve rajades.

Üraskikolle Karisöödi looduskaitsealal. Foto: Kristjan Ait, erakogu

Mets uueneb

Kõigil katsealadel on häiringu järgselt tekkimas puude looduslik uuendus, mille liigiline koosseis on võrdlemisi mitmekesine ja seetõttu ka muutuvates kliimatingimustes üraskikahjustustele vastupidavam. Eriti avaldub see Karisöödi LK-l, mille metsad on praegu veel majandusmetsa ilmelised ja võrdlemisi ühetaolise koosseisuga. Karula RP tormialad uuenevad kase ja kuusega, Otepää LP tormialad haava ja kasega. Karisöödis üraskikahjustuse tõttu hukkunud metsaosades tekib peamiselt pihlaka, kase ja kuuse looduslik uuendus.

Orumaa ja tema projektis osalenud kolleegide hinnangul pole uuritud häiringualadel inimese sekkumine uue metsapõlve kujundamiseks vajalik. Otepää LPs, kus mõnel alal esineb rohkelt sarapuud, on metsa tulevik ebaselge, kuna sarapuu võib väga pikaks ajaks domineerima jäädes teiste puuliikide kasvu pärssida. Kuidas see mõjutab kaitse-eesmärgiks olevate liikide tulevikku, vajab täiendavat analüüsi.

Looduslikest vaenlastest olid kuuse-kooreüraski esimese põlvkonna asustatud pakkudel arvukamad erinevad üraskikärbseliigid, sipelgmardikad ja lühitiiblaste hulka kuuluva perekonna Placusa liigid. Üraskite II põlvkonna asustatud pakkudel leidus ohtramalt üraskikärbse isendeid.

Loe, kuidas piirata kuuse-kooreüraski levikut ning millised raied aitavad ja millised mitte täispikast artiklist.


Uuringut toetas Keskkonnainvesteeringute Keskus, 2021. aasta metsanduse programmi projekt nr 18 563. Projekti aruanne on leitav Eesti Maaülikooli kodulehelt.

Täispikk artikkel ilmus 27.06.2023 Maalehes.

Põldudele rajatud kaseistandike muldades leidub rikkalikult mullaseeni

19.06.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Mullaseente liigirikkus endistel põllumaadel ja metsamaal kasvavates kaasikutes on sarnane, kuid erinevusi võib näha seente liigilises koosseisus, näitas Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste uuring.

Endistele põllumaadele kasvama hakanud metsade pindala on Põhja- ja Ida-Euroopas viimastel kümnenditel märkimisväärselt kasvanud. Teaduslikus võtmes on selle mõju mullaseentele uuritud veel võrdlemisi vähem, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.

Eesti Maaülikooli metsakasvatuse nooremprofessori Reimo Lutteri juhtimisel valminud uuringus võrreldi mullas elavate seente liigirikkust ning kooslusi erinevates kasemetsades. Täpsemalt võtsid nad luubi alla nii endisele põllumaale istutatud kaasikud ja sinna looduslikult tekkinud puistud kui ka metsamaal kasvavad kasemetsad.

Endisele põllumajandusmaale looduslikult tekkinud kaasik. Autor/allikas: Arvo Tullus

Metsamaal looduslikult uuenenud kaasikute mullas elutses rohkem saprotroofse eluviisiga seeni ehk liike, kes lagundavad surnud orgaanilist ainet. Endise põllumaa mullas moodustasid aga suurema osa, mis elavad puudega sümbioosis ehk mükoriisa seened. Kuna endistel põllumaadel kasvavate puistute seas on pooled looduslikult tekkinud ja pooled inimese istutatud istandikud, näitab selline tulemus, et seente liigilist koosseisu mõjutab rohkem maakasutuse ajalugu kui puistu tekkeviis.

Lutter ja tema kolleegid proovisid lisaks mõista, kuidas mõjutas seente liigirohkust ajaloolise metsa lähedust. Vanad kaardid näitasid, et 1930. aastatel ümbritsesid uuritud metsamaa kaasikuid metsad märksa sagedamini kui põllumaa kaasikuid. Ajaloolise metsa lähedus ja olemasolu küll toetas suuremat mullaseente mitmekesisust, kuid selle mõju oli tagasihoidlik. Samuti mõjutas seentekooslust ja liigirikkust vähesemal määral mulla keemiline koostis.

Endiste põllumaade kaasikute muldades leidus veel põllumajanduslikele maadele omaseid seeneliike, kuid ka juba metsamuldadele omaseid liike. Aastate möödudes võib oodata viimaste osakaalu kasvu.

Metsamaale looduslikult tekkinud kaasik. Autor/allikas: Arvo Tullus

Kõik uuritud kaasikud kasvasid viljakatel parasniisketel mineraalmuldadel. Eesti metsanduses kasutatava metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni kohaselt kuulusid katsepuistud enamasti jänesekapsa kasvukohatüüpi. Eesti metsade levinuimas kasvukohatüübis kasvab enamus ka meie arukaasikutest.

Kask on Põhjamaades majanduslikult olulisim puuliik. Reimo Lutteri sõnul on kaseistandike rajamine igati mõistlik tegevus. “On selge, et ühiskond vajab roheleppe valguses üha rohkem taastuvat loodusvara puitu. Samal ajal soovime üha rohkem kaitsta loodusmetsi. Tootlikud kaseistandikud on üks võimalus, kuidas siduda atmosfäärist kiiresti süsinikku ja asendada naftapõhiseid tooteid taastuvmaterjaliga,” sõnas nooremprofessor.

“Meie tulemused näitavad, et lisaks kiirele kasvule on ka mullaseente liigirikkuse seisukohalt põllule istutatud kaasikud igati head metsad,” lisas Lutter.


Uurimus ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management. Uuringut toetasid Eesti Teadusagentuur ja Euroopa Komisjoni Horisont 2020 programm.

Artikkel ilmus 19.06.2023 Novaatoris.

Teadusuuring: aktiivne metsauuendamine aitab kasvatada suurema tagavaraga metsad

24.05.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Maapinna ettevalmistus, puude istutamine ning valgustusraie tagavad looduslikult uuenenud ja hooldamata puistutega võrreldes suurema puidu juurdekasvu ja tagavaraga puistud.

Inimese poolt metsade kultiveerimine on nii meil kui ka Põhjamaades laialt levinud. On üldiselt teada, et raiesmikele istutatud noorte puude kasvu võivad takistada paljud tegurid, näiteks vohav muu taimestik, põud, külmakahjustused ja männikärsakas.

Neid riske on võimalik metsakultiveerimisvõtetega maandada. Head viisid selleks on istutusele eelnev maapinna ettevalmistamine ning suuremate mõõtmetega ja metsaselektsiooni teel saadud paremate geneetiliste omadustega taimede istutamine.

Tee tööd ja näe vaeva…

Maapinna ettevalmistus, puude istutamine ja valgustusraie tagavad looduslikult uuenenud ja hooldamata puistutega võrreldes suurema puidu juurdekasvu ja tagavaraga puistud. Metsade kultiveerimiseks ja noore metsa hooldamiseks Eestiski laialt levinud võtete kasutamine on tulemuslik, sest sellistes puistutes on tüvepuidu juurdekasv ja tagavara suurem kui looduslikult uuenenud metsades. See on oluline nii tõhusama süsinikusidumise kui ka puidu kui toormaterjali seisukohast, tõdevad oma uuringus Axelina Jonsson ja teised Rootsi metsateadlased.

Metsade kasvu sõltumist kultiveerimisvõtetest ja noore metsa hooldusest uurisid Jonsson ja tema kolleegid 1980. aastatel üle kogu Rootsi rajatud katsealadel. Katsealad kasvasid eri muldadel, mis võimaldab tulemuste põhjal teha laiemaid üldistusi kui vaid ühe kasvukohatüübi piires. Katsevariantidel tehtud metsakultiveerimistööd ja metsahoolduse erinevused on esile toodud tabelis.

Aktiivne metsauuendamine, istutamisjärgne hooldus ja valgustusraie andsid tulemuseks suurima tagavaraga puistud: keskmine tagavara 32–37-aastastes puistutes oli 175 kuupmeetrit hektari kohta. See oli palju suurem sama vanadest keskmise intensiivsusega ja loodusliku uuenduse teel hooldamata puistutest, kus vastavad näitajad olid 124 ja 78 kuupmeetrit hektari kohta.

… siis kasvab parem mets

Muidugi tähendas see ka erinevusi puistute kasvu kiiruses. Jonsson ja tema kolleegid modelleerisid puistute keskmised aastased juurdekasvud kogu raieringi kohta ning need olid vastavalt 7,2, 6,5 ja 4,2 kuupmeetrit hektari kohta aastas.

Suure ja keskmise intensiivsusega katsevariantidele istutati hariliku kuuse, hariliku männi ja keerdokkalise männi taimi. Suure intensiivsusega uuendatud aladel esines 30–35 aastat pärast kultuuride rajamist ligi 70% kultiveeritud puuliikide esindajaid. Keskmise intensiivsusega uuendatud aladel oli istutatud puudest alles pisut alla poole.

Mõlemal katsevariandil oli istutatud puudele lisandunud looduslikult kasvama hakanud puid. Väikse intensiivsusega uuendatud ehk looduslikule arengule jäetud aladel kasvasid valdavalt lehtpuud.

Edukam metsakultiveerimine tagab noorte puude jõudsama kasvu ja seega efektiivsema süsinikusidumise. Suurema tagavaraga puistud rahuldavad paremini ühiskonna vajadust puidu järele, võimaldades asendada fossiilseid materjale puiduga. Ühtlasi tähendab see, et produktiivsemate puistute korral on sama koguse puidu tootmiseks vaja väiksemat maa-ala.


Artikkel ilmus 24.05.2023 Maalehes.

Saaresurm jõudis Eestisse arvatust oluliselt varem

12.05.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Saarepuid kahjustav haigus saaresurm hakkas Eestis levima seniarvatust oluliselt varem. Vanade herbaariumite põhjal esines saaresurma siinmail juba poole sajandi eest.

Saaresurma tekitaja H.fraxineus viljakehad maapinnal oleval saare leherootsul. Foto: Rein Drenkhan

Eestis kasvanud hiina saarelt (Fraxinus chinensis) korjatud herbaarlehtede analüüsimisel leidsid Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased eesotsas doktor Ahto Aganaga, et saaresurm on siinsetel saartel esinenud juba ligi 50 aasta eest. Täpsemalt leidis teadlasterühm Agana juhtimisel, et tõendatult esines saaresurma Eestis ja ühtlasi kogu Euroopas 1978. aastal. Seni oli varasem tuvastatud haiguse leid aastast 1997, Eesti seenekogust, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.

1978. aatsal Tallinna botaanikaaiast korjatud saaresurma tekitaja H.fraxineus nakkusega herbaareksemplar. Punane nool näitab sümptomaatilist lehte ja proovivõtu kohta. Foto: Ahto Agan

Agan ja tema kolleegid uurisid Tallinna Botaanikaaia, Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli herbaariumites kokku 20 erineva saareliigi lehti. Saaresurma tekitava patogeeni Hymenoscyphus fraxienus pärilikkusaine osakesi tuvastati vaid hiina saare lehtedelt. Vanimad analüüsitud saare lehed pärinesid aastatest 1822–1899.

Agana ja kaastöötajate avastus tõestab herbaariumide väärtust infoallikana. Vanade herbaarmaterjalide põhjal taimehaiguste käitumismustrite analüüsimine võimaldab ennustada haiguste agressiivsust, levikuvõimet ja -kiirust. Sellised teadmised on olulised just praegusel ajal, mil muutuv kliima ning üleilmne inimeste ja kaupade liikumine soodustavad erinevate haiguste, seal hulgas taimehaiguste levikut.

1992. aastal Tallinna botaanikaaiast korjatud saaresurma tekitaja H.fraxineus nakkusega hinna saare herbaareksemplar, millel haigustekitaja sümptomid puudusid. Foto: Ahto Agan

Kuigi saaresurm elutses meie looduses juba varem, on haiguse laastav mõju saarikutele eriti teravalt ilmnenud viimasel aastakümnel. Maaülikooli metsapatoloogia töörühma juhi professor Rein Drenkhani sõnul võib ka praegu leiduda meie looduses mitmeid uusi taimepatogeene, kelle olemasolu me veel ei märka. Saaresurmaga sarnaselt võivad aga patogeenile soodsate, kuid puudele ebasoodsate tingimuste, nagu näiteks ekstreemsete põudade, ajal uued haigused jõudsalt levima hakata.

Saaresurma tekitaja pärineb Ida-Aasiast ning on viimase kümnendi üks tõsisemaid metsapatoloogilisi probleeme ja metsapuude patogeene. Haigus laastab erinevaid saare perekonna liike kogu Euroopas. Maaülikooli metsapatoloogid on saaresurma uurinud juba pikalt ning avaldanud ka mitmeid teemakohaseid uurimistulemusi.

Saaresurma kahjustusega hariliku saare puud. Foto: Ahto Agan

Uurimus ilmus ajakirjas Plant Disease. Uuringut toetas Eesti teadusagentuur.

Artikkel ilmus 12.05.2023 Novaatoris.

Euroopa männikute tervist ohustab pruunvöötaud. Eestis on nakatumiskoldeid nii mandril kui saartel

27.04.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Euroopa männikuid ohustab üha laieneva levikuga invasiivne okkahaigus pruunvöötaud. Haigus põhjustab okaste varisemist ning halvemal juhul puu surma. Praeguseks on haigust leitud enamikust Euroopa riikidest.

Pruunvöötaudi põdevad okkad enamasti surevad, muutudes üleni pruuniks, justkui oleks neid kahjustanud tuli. Haigus mõjutab olenevalt männi liigist nii teise kui jooksva aasta võrseid. Meie harilikul männil kahjustuvad sageli need, mis on kasvanud käimasoleva kasvuperioodi jooksul.

Pruunvöötaud põhjustab okaste varisemist ehk defoliatsiooni ja nii väheneb nakatunud puul okkamass. See aga pärsib puu fotosünteesi võimekust ning seeläbi puu kasvu ja arengut. Nakatuda võivad igas vanuses puud.

Ohustab okaspuid

Rahvusvaheline teadlaste rühm eesotsas Katherine Tubbyga avaldas ülevaate pruunvöötaudi tekitaja, ohtliku patogeeni Lecanosticta acicola levikust. Euroopas avastati seen 80 aastat tagasi, nüüdseks on patogeeni leitud 44 riigist, sealhulgas 24 Euroopa riigist.

Maaülikooli metsapatoloog dr Kalev Adamson pruunvöötaudi räsitud mägimänni juures proove kogumas. Männi võra on tugeva defoliatsiooni tõttu läbipaistev. Foto: erakogu

Töö autorid, kelle hulka kuuluvad ka Eesti Maaülikooli metsapatoloogid eesotsas professor Rein Drenkhaniga tõdevad, et pruunvöötaud võib ohustada enam kui pooli piirkondadest, kus kasvavad erinevad männiliigid. „Rahvusvaheline tihe koostöö metsapatoloogidega üle maailma on ülioluline, et jälgida haiguse levikut ning leida viise, kuidas oleks võimalik sellega toime tulla,“ märgib Drenkhan.

Kokku on leitud pruunvöötaudi 70 puuliigilt, neist 23 on patogeenile eriti vastuvõtlikud ja tundlikud. Lisaks mändidele võib see seen nakatada ka kuuse ja seedri perekonna liike, ent kuuskede nakatumine on üliharuldane. Haigusetekitajale vastuvõtlik on ka meie levinuim puuliik harilik mänd (Pinus sylvestris), meie kodumaisel harilikul kuusel (Picea abies) pole nakatumist veel tuvastatud.

Pruunvöötaudi kahjustuspilt mägimänni võrsel ja lähivaates. Pruunid okkad ja okkatipud, mikroskoopiline viljakeha pruuni vöödi keskel ümbritsetuna kollaste vöötidega. Foto: Rein Drenkhan, Kalev Adamson

Üleilmsed andmed pruunvöötaudi leviku kohta on varieeruva kvaliteediga. Kui mõnes riigis on patogeeni leiud kindlalt tõestatud, siis teistes jällegi ei pruugi andmed olla usaldusväärsed. Esimesed leiud on tuvastatud Ameerika Ühendriikidest juba enne XX sajandi algust. Euroopas oli esmaleid Hispaanias 1940ndatel, Eestist on maaülikooli metsapatoloogid selle patogeeni tuvastanud käesoleva sajandi alguses. Mitmest Euroopa riigist, näiteks uuringusse kaasatud Soomest ja Suurbritanniast, leiud puuduvad. Samuti pole pruunvöötaudi tekitajat seni veel kohatud Aafrikas ja Okeaanias.

Tallinna Botaanikaaias leiti esimesed L. acicola patogeeniga nakatunud männid 2008. aastal. Pärast seda asuti läbi viima pidevat seiret, külastajate ligipääs nakatunud puude juurde keelati, puid on töödeldud fungitsiididega ja mahalangenud okkaid ning oksi järjepidevalt põletatud. Nii on hoitud patogeeni levik botaanikaaias kontrolli all.

Leidub ka Eestis

Aastatel 2012–2015 tuvastati pruunvöötaudi koldeid Lääne- ja Kesk-Eestis. Geneetiline analüüs näitas, et haigusetekitaja ei pärinenud Tallinna Botaanikaaiast. Praegu seiratakse seda haigust 50 kohas üle Eesti, nakatumiskoldeid on teada nii mandril kui saartel. Enamasti on nakatunud võõrsilt sisse toodud männiliigid, meie kodumaine harilik mänd näib haigusega paremini toime tulevat.

Peamine L. acicola levikut soodustav tegur on soojem ja niiskem kliima, mida on tõestanud mitmed USAs tehtud uuringud. Nii on metsateadlased kinnitanud USAs ja Kanadas viimastel aastakümnenditel haigusetekitaja intensiivsemat levikut. Kui soojemates piirkondades suudab patogeen levida aastaringselt, siis jahedamas kliimas on selleks sobiv vaid kindel periood aastas.

Patogeeni aitab levitada inimtegevus, peamiselt nakatunud taimede transport. Euroopa riikides on proovitud nakatunud puude langetamist ja hävitamist, taimlas noorte taimede põletamist, matmist, kõrgetel temperatuuridel kompostimist. Paraku ei ole meetmete mõju ja tõrje olnud eriti tulemuslik.

Lecanosticta acicola esmaleiud riigiti. Foto: Tubby et al. 2023

Interaktiivne kaart patogeeni leviku jälgimiseks asub aadressil http://www.portalofforestpathology.com.

Tõrje on keerukas

Seetõttu peaksid puukoolid, haljastajad ning metsakasvatajad olema tähelepanelikud. Puukoolides peaks olema eriti valvas importtaimedega tegelemisel. Kasuks tuleb siin Põhja-Ameerika kolleegide pikaajaline kogemus, seal on seda tulemuslikult tõrjutud kemikaalide ja fungitsiididega. Puude elujõulisuse suurendamiseks tehti metsas väetamiskatseid, kuid need andsid vastakaid tulemusi. Keemilise tõrje puhul aga peab arvestama keskkonnakaitseliste küsimustega, ning Eesti metsades on see keelatud.

Terve ja elujõulise hariliku männi võrse kõrvuti pruunvöötaudi kahjustusega mägimänni võrsega. Foto: erakogu

Patogeeni edenemist soosib niiskus. Nii on tõrjeks abi sellest, kui puistutes teha harvendusraieid ning taimlas ja istandustes kasvatada noori puid hõredamalt, et tuul ja päike saaks puude võrad kuivemad hoida.

Samuti ei soovitata patogeenile vastuvõtlike liikide puistusid rajada nakkuskollete lähedusse. Põhja-Ameerikas kasvava tulekahjudele vastupidava pikaokkalise männi (Pinus palustris) puistutes on kasutatud maapinna ülepõletamist, et hävitada pruunvöötaudi kandvaid okkaid.

Artikli autorid kutsuvad üles metsamajandajaid pruunvöötaudi juhtumitest teada andma.

Pruunvöötaudi kahjustuspilt mägimänni võrsel ja lähivaates. Pruunid okkad ja okkatipud, mikroskoopiline viljakeha pruuni vöödi keskel ümbritsetuna kollaste vöötidega. Foto: erakogu

Uuringu läbi viinud teadlased toovad välja ka Euroopas leviva L. acicola suure geneetilise varieeruvuse. Erinevate geneetiliste tüvede omavahelise ristumise tagajärjel võivad aga tekkida metsade tervisele veelgi suuremat ohtu kujutavad patogeeni tüved.

Metsadele mõjuvad nõrgestavalt kliimamuutuste käigus sagenevad põuad, mis võib haiguse levikut veelgi soodustada. Samas aga võib tulevikus vähenev sademete hulk Lõuna-Euroopas haiguse levikut isegi pidurdada.

Uuringut toetasid rahvusvaheline Euphresco koostööprojekt BROWNSPOTRISK, Eesti Teadusagentuur (PRG1615) ja maaeluminsteerium.

Selle aasta alguses kaitses uuringus osalenud maaülikooli metsapatoloog Marili Vester doktoritöö, kus käsitles L. acicola geneetikat ja päritolu. Töö põhijäreldusena toob dr Vester välja, et seent leidub Põhja-Euroopas eksootmänniliikidel, harilikul männil on seni kahjustused tagasihoidlikud. Haiguse ohjeldamiseks on oluline seire ja imporditavate taimede kontroll. Nii metsas kui haljastuses tuleks kasutada kodumaiseid või haiguskindluse suhtes kontrollitud võõrpuuliikide järglasi. Taimlate lähedusse ei tohiks istutada L. acicola’le vastuvõtlikke puuliike nagu näiteks mägimänd (Pinus mugo). Väärtuslikes arboreetumites ja puude kollektsioonides saab haiguse levikut kontrollida fungitsiidide ning okkavarise põletamise abil.


Uuring avaldati ajakirjas Forest Ecology and Management.

Artikkel ilmus 27.04.2023 Maalehes.

Tunnuspildi autor/allikas: Tubby et al. 2023

MTÜ EESTI METSASELTS

Toompuiestee 24
10149 Tallinn
metsaselts@metsaselts.ee
fb.com/metsainfo

Toetajad