Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Okaspuude kiire kasv langetab sageli nende puidu kvaliteeti. Läti teadlased aga leidsid selliste pärilike omadustega kuuski, mis on samaaegselt nii kiire kasvuga kui ka korraliku puidu kvaliteediga.

Kuusepuit on meie regioonis väga oluline toormaterjal, mida kasutatakse laialdaselt muuhulgas ehituses. Efektiivne majandamine võimaldab kiirendada kuusikute kasvu ja lühendada nii nende raieringi. Lühem raiering aitab vähendada tormide, põudade, seen- ja putukkahjurite võimalikku kahjulikku mõju kuusikutele ja suurendada metsaomaniku tulu, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Üks võimalus kuusikute jämeduskasvu kiirendamiseks ja raieringi lühendamiseks on neid kasvatada hõreda istandikuna. On aga üldiselt teada, et okaspuude kiirema kasvu korral on puude aastarõngad laiemad. Nii võib puidu tihedus jääda soovitust madalamaks. See omakorda võib takistada puidu kasutamist ehituses, kus on oluline just puidu tihedus ja sellega seotud teised puidu tugevusomadused.

Läti metsateadlased Pauls Zeltiņši juhtimisel aga leidsid, et leidub selliste pärilike omadustega kuuski, mis on ka hõredas istandikus kiiresti jämedaks kasvades piisavalt korraliku puidu kvaliteediga. Uuritud puude puhul ilmnes, et seos puude kasvukiiruse ja puidu tiheduse vahel oli nõrk.

Uurimuse viisid Läti uurijad läbi istanduses, kuhu ligi 50 aasta eest istutati kuused algtihedusega 400 puud hektari kohta. Tänapäeva n-ö tavalisi kuusekultuure rajades paigutatakse neid neli-viis korda tihedamalt.

Zeltiņši ja tema kolleegide tulemused näitasid, et hõreda asetusega ja viljakal mullal kasvanud kuuskede puit vastas enamasti ehituspuidu nõuetele ehk tugevusklassi C18 standardile EN 338. Uuritud kuuskede keskmine tüvepuidu tihedus oli 400 kilogrammi kuupmeetri kohta. Just puidu tihedus oli näitaja, mida uurijad kasutasid kaudse näitajana puidu tugevuse ja jäikuse iseloomustamiseks.

Lisaks sellele saavutasid kuused 50 aasta jooksul mõõtmed, mis võimaldab nende tüvedest toota ühiskonnale väärtuslikku saematerjali. Kuuskede keskmine kõrgus uuritud alal oli 25 meetrit ja jämedus 36 sentimeetrit.

Rohke kasvuruumi ja viljaka mulla korral kasvavad puud pigem jämedamaks ja kõrguskasv jääb tagasihoidlikumaks. Sellistel puudel on ka laiad aastarõngad, mis okaspuude puhul tingib puidu tiheduse ja tugevusomaduste languse, kitsendades selle kasutusvõimalusi ehituses. Seetõttu on vajalik metsapuude aretuse käigus leida sellised puud, mille pärilikud omadused võimaldavad kasvada puudel kiiresti, kaotamata seejuures puidu tugevusomadustes.

Uuritud istandiku rajamise algne eesmärk oli kasvatada metsas väljavalitud kiirekasvuliste kuuskede järglasi seemnete tootmiseks. Sellist istandikku nimetatakse seemlaks.

Metsapuude aretusega tegeleb metsanduse valdkond metsaselektsioon. Puude valiku eesmärk on leida paremate pärilike tunnustega puid, et saada väärtuslikumate geneetiliste omadustega järglasi. Seeläbi on võimalik tõsta uute metsade kvaliteeti ja tootlikkust.

Nii meil kui ka naaberriikides tegelevad metsateadlased metsapuude parendusega, et saaksime uue metsa rajamiseks kasutada paremate omadustega kultiveerimismaterjali ehk taimi ja seemneid. Ka Eesti Maaülikooli teadlased tegelevad Riigimetsa Majandamise Keskuse toetusel kuuse, männi, kase ja sanglepa parendusprogrammiga.

Uuring ilmus ajakirjas Baltic Forestry.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kuuski mädandava juurepessu vastu saab teise seenega – hiidkoorikuga. Teadlased uurivad, kas Eestist pärit hiidkoorik on sama hea kui seni kasutatud Soome oma.

Nii meie kui ka laiemalt põhjapoolkera metsades valmistab metsaomanikele tuska juurepessu (ld k Heterobasidion) nime kandev seen, kuna see mädandab okaspuude juuri ja tüvesid, kahjustades oluliselt puidu omadusi ning rahalist väärtust. Nii väheneb metsaomaniku tulu ja ühiskonna võimalus kasutada kvaliteetset puitu.

Juurepess levib eostega õhu kaudu, nakatades esmalt värskeid kände. Samuti kandub juurepess ühelt puult teisele mööda omavahel ühendatud juurestikke. Seen tekitab kahju ka männikutes, kuid eriti palju kuusikutes.

Juurepessuvastase biotõrjevahendina kasutatakse ühel teisel meie metsadeski leiduva seene hiidkooriku (Phlebiopsis gigantea) baasil valmistatud preparaati Rotstop. Biotõrje tähendab, et juurepessu levikut püütakse takistada teise organismi, antud juhul seene abil. Preparaati kantakse värskelt raiutud kändudele, et see pärsiks kännus juurepessu arengut. Nii saaks vähendada juurepessu eoste edasikandumist järgmistele kändudele.

Seni Eestiski kasutusel oleva Rotstopi alusorganismiks oleva hiidkooriku tüvi pärineb Soomest. Eesti Maaülikooli metsapatoloogia vanemteaduri Tiia Drenkhan-Maateni juhtimisel otsiti koostöös Soome metsateadlastega juurepessu tõrjeks potentsiaalseid hiidkooriku tüvesid ka Eesti metsadest. „Kuigi seni oleme kasutanud Soome päritolu hiidkoorikul põhinevat tõrjet, siis ökoloogilistel põhjustel tuleks kasutada Eesti loodusest pärinevat hiidkooriku tüve,“ nendib Drenkhan-Maaten.

Eestis on teadaolevalt kaks juurepessu liiki: kuuse- ja männi-juurepess. Seeneeosed levivad raiejärgselt värsketele kändudele sõltumata sellest, mis liiki raiega on tegu. Mida sagedamini puistus raiet tehakse, seda rohkem tekib metsa värskeid kände, nii et valikraie poleks selles mõttes lageraiest millegi poolest parem.

Kuigi juurepess kahjustab ka mände, sünnib majanduslikult suurem kahju just kuusikutes. Maaülikooli metsapatoloogide hinnangul võib aastane juurepessu tekitatud rahaline kahju kuusemetsades ulatuda ligi üheksa miljoni euroni.

Drenkhan-Maateni juhitud uuringus isoleerisid teadlased kuuse kändudest uued kodumaised hiidkooriku tüved, mida kasutati edasiseks uurimistööks. Laboris hindasid patoloogid uute hiidkooriku tüvede kasvukiirust ja konkurentsivõimet kuuse- ja männi-juurepessu vastu.

Mõne Eesti päritolu hiidkooriku tüve puhul oli eriti selgelt näha, et need toimivad seni kasutatud Soome tüvest tõhusamalt, olles võimelised juurepessu kasvu tugevalt pärssima. Perspektiivikamad tüved viidi metsa välikatsesse, esmased proovid kogutakse pool aastat pärast kändude töötlemist. Esialgsed tulemusi peab veel ootama, need selguvad peale proovide laboratoorset analüüsimist.

Siiski ei pruugi olla kõik nii ilus. Sarnaselt inimestega elab ka seentel viiruseid, kuid hiidkooriku viiruste kohta on senised teadmised kasinad. Kuigi on teada, et viirused võivad muuta seente omadusi, siis viiruste mõju seentele pole veel lõpuni selge.

Drenkhan-Maateni sõnul peaksid edasised uuringud selgitama viiruste täpsemat mõju hiidkoorikule endale ning ka seda, kuidas mõjutavad viirused hiidkooriku võimet võidelda juurepessuga.

Uuring ilmus ajakirjas Biological Control, selle elluviimist toetasid Eesti Teadusagentuur (PUTJD858) ja Soome Teaduste Akadeemia (309896).

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Üha enam metsi võetakse kaitse alla ja majandamine nendes lõpeb, inimkonna vajadus puidu järele aga vaid kasvab. IIstandikud on üks võimalus vähendada raiesurvet looduslikele metsadele, saades samal ajal puitu. Ka riiklik metsapoliitika on võtnud suuna istandike seadustamisele.

Hariliku ja ameerika haava ristandit hübriidhaaba peetakse Põhjamaades tema kiire kasvu tõttu sobilikuks liigiks puuistandike rajamisel. Hübriidhaavikuid majandatakse tavaliselt kas viie- või 25aastase raieringiga. Esimesel juhul on eesmärk kasvatada puitu bioenergiaks. Hübriidhaaviku lageraie järgselt hakkab raiutud puude juurestikest kasvama tihe haavanoorendik, mida võib bioenergia tootmiseks uuesti raiuda juba viie aasta pärast.

Teise variandina võib hübriidhaavikut kujundada hooldusraietega nii, et seda kasvatada pikema raieringiga ning tulemusena saab jämedamat tarbepuitu. Puidu kõrval tuleb istandikes tähelepanu pöörata ka ökosüsteemi toimimisele. Lutteri sõnul on aga meie senised teadmised hübriidhaavikute süsiniku ja toitainete küsimustes napid. Noores hübriidhaavikus väheneb lühiajaliselt mullasüsiniku hulk, kuid selle kompenseerivad jõudsalt kasvavad puud.

Eesti Maaülikooli metsanduse nooremprofessori Lutteri juhitav töörühm, kuhu kuulus teadlasi ka Tartu Ülikoolist ja Rootsi Põllumajandusülikoolist, leidis, et noored hübriidhaavikud on süsinikku siduvad ökosüsteemid varakult pärast lageraiet.

Tartumaal paiknev hübriidhaavik, kus uuring läbi viidi, rajati istutamise teel sajandivahetuse paiku endisele põllumaale ning raiuti 14 aasta pärast lagedaks. Sarnaselt hariliku haavaga hakkab ka hübriidhaaviku raie järgselt mulda jäänud puude juurestikel olevatest pungadest kasvama suurel hulgal noori haabasid. Kuna noored puukesed kasutavad kasvuks juba olemasolevat juurestikku, on maapealse osa kasv intensiivne.

Pärast teist kasvuaastat rajasid uurijad puistusse katseala, et uurida, kuidas erinevad hooldusviisid haavikule mõjuvad. Ühel juhul jäeti pärast harvendamist, võrreldes algtihedusega, kasvama ligi kolmandik puudest, teisel juhul vaid umbes kümme protsenti. Võrdlusandmete kogumiseks jäeti osa alast puutumata ehk kontrollalaks.

Noores hübriidhaavikus väheneb lühiajaliselt mullasüsiniku hulk, kuid selle kompenseerivad jõudsalt kasvavad puud. Viis aastat pärast eelmise põlvkonna hübriidhaaviku lageraiet oli mullasüsiniku hulk noores haavikus langenud. Seejuures oli kaotsiläinud süsiniku kogus sarnane kõikides katsevariantides – keskmise tugevusega harvenduse alal, väga tugeva harvendusega alal ning raiumata kontrollalal.

Viie esimese aastaga olid haavad kõikides katsevariantides kasvanud ligi viie meetri kõrguseks. Ka puidu hulk oli noores haavikus märkimisväärne. Harvendamata tükil oli puude tüvede ja okste kuivmass ligi 30 tonni hektari kohta. Tugeva harvenduse alal oli sama näitaja kümne tonni ringis. Samal ajal oli küllalt suuri erinevusi puude biomassi juurdekasvus ning vastavalt sellele ka ökosüsteemi süsiniku tagavaras – on ju umbes pool kuivast puidust süsinik. Oodatult oli see suurim harvendamata alal ning madalaim tugevaimalt harvendatud alal. Väga tugeva harvenduse läbinud alal oli aga mullast lahkuva ja puudesse koguneva süsiniku kogus sarnane ning seega ökosüsteemi süsinikuvaru jäi stabiilseks.

Lühikese raieringiga majandatavate hübriidhaava istandike jätkusuutlikkuse seisukohast peab silmas pidama ka raiutavate puudega äraviidavate toitainete kogust. Noore puuistandiku ökosüsteemis paikneb vaid väike osa toitainetest puudes, lõviosa nendest sisaldub mullas. Võrreldes lageraie hetkega, oli viie aasta jooksul orgaanilise süsiniku, lämmastiku ja mõningate teiste toitainete sisaldus mullas usaldusväärselt langenud. Samas osa toitainete sisaldus mullas oli ka tõusnud. Seejuures ei olnud vahet, kas või kui tugevalt oli ala harvendatud. Lutter ja tema kaastöötajad arvutasid, et raiudes hübriidhaava võsa viieaastaselt, moodustaks puudega ära viidava lämmastiku, fosfori ja kaaliumi kogus 5–18 protsenti kogu ökosüsteemi vastavatest tagavaradest. Autorid toovad siin eraldi välja kaaliumi, mille hulk ökosüsteemis väheneks raie korral enim, kuid seda aitaks kompenseerida istandiku puutuhaga väetamine. Toitainete eemaldamist saab vähendada, raiudes puid siis, kui need on lehed langetanud, sest just lehtedes on toitainete sisaldus puu muude osadega võrreldes kõrgeim.

Uuring ilmus ajakirjas BioEnergy Research. Selle tegemist toetasid Eesti Teadusagentuuri grandid PRG1007 ja PSG730.

23.09.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Kuuseistikute kaitsmine erinevate kattematerjalidega vähendab männikärsaka kahjustusi, näitab Rootsis tehtud uuring. Põuasel aastal istutatud taimed on kärsaka kahjustustele tundlikumad ja nende hukkumist põhjustab enamasti suur kuivus.

Männikärsakas (Hylobius abietis) on levinud putukas nii meil kui ka mujal Euroopas. See ilus putukas toitub noorte okaspuude koorest, põhjustades nende hukkumist. See aga raskendab uute okaspuumetsade kasvamaminekut ja tekitab metsaomanikele majanduskahju, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Üks viis männikärsaka kahjustusi vähendada on enne metsa istutamist noorte okaspuutaimede töötlemine erinevate tõrjevahenditega. Varasemalt kasutati Rootsis selleks keemilisi putukatõrjevahendeid ehk insektitsiide. Viimastel aastakümnetel on seal nendest keskkonna hoidmise eesmärgil aga loobutud. Seega on tekkinud ilmne vajadus uute taimekaitsevahendite leidmiseks.

Matej Domevsciki juhitud Rootsi Põllumajandusülikooli teadlasrühm uuris, kuidas mõjub väikeste kuuskede kasvule ja ellujäämusele nende kaitsmine erinevate mehaaniliste kattematerjalidega. Lisaks võrdlesid nad tulemusi taimedega, mida töödeldi keemiliste insektitsiididega ja mida ei üritatud kuidagi kaitsta.

Kokku mõõtsid uurijad Lõuna-Rootsi rajatud 14 katsekultuuri, kus istutusmaterjaliks oli hariliku kuuse potitaimed. Pooled kultuurid istutasid nad põuasel aastal ja pooled enam-vähem tavapärase sademete hulgaga aastal. Selline looduse antud lisatingimus võimaldas Domevscikil oma kolleegidega hinnata lisanduva asjaoluna ka põua mõju taimede edenemisele. Kuna muutuvas kliimas on oodata põuaperioodide sagenemist, annab see tahk uuringule olulist lisandväärtust.

Nelja kasvuaasta mõõtmised tõestasid, et põuasel aastal istutatud taimed kannatasid tõepoolest veepuuduse all ja nende ellujäämust ei parandanud ükski kaitsevahend. Noorte mändide hukutajaks oligi peamiselt just kuivus.

Soodsamate niiskustingimustega aastal istutatud taimede puhul ilmnes seevastu, et kaitsevahenditega rüütamisest oli suur abi. Enne istutamist kaitstud taimedest jäi ellu ligi kolmandik rohkem võrreldes taimedega, millel polnud kärsaka vastast tõrjet tehtud. Seejuures oli ellujäämus sarnane kõikide kaitsevahendite, sealhulgas insektitsiide kasutamise korral.

Lisaks selgus, et põuasel aastal istutatud taimed olid õrnemad ja nende hukkumiseks piisas vaid vähesest putukakahjustusest. Rohkemate sademetega aastal kasvama pandud puud elasid enamasti üle ka üsna tugeva kärsakarüüste, mil putukate söödud koore pindala osakaal ulatus ligi 40 protsendini.

Kui aga taim oli suuteline ellu jääma, ei mõjutanud selle kõrgemaks kasvamist põud ega kaitsetöötlus. Erinevatel aastatel ja erinevalt kaitstud taimed sirgusid kõrgemaks sarnases tempos. Kuigi on arvatud, et taimede tüvede ja okaste katmine võib takistada fotosünteesi ja seeläbi taimede kasvu, lükkab saadud tulemus selle eelduse ümber.

Domevscik ja tema kaaslased leiavad, et mehaaniline mändide kaitse võib olla hea potentsiaaliga asendus keemilisele putukatõrjele. Samas tõdevad nad, et ilmastikuolud mängivad väikese puukeste ellujäämuses väga olulist rolli.

Mehaanilised kaitsevahendid olid Conniflex (Svenska Skogsplantor), Cambiguard (Södra Forest), Ekovax (Norsk Wax AS) ja Hylonox (Organox AB).

Männikärsakad on kõige ohtlikumad istutatud noorte okaspuude kahjustajad nii Eestis kui ka mujal Euroopas. Nad levivad arvukalt just kuivematel kuuse- ja männiraiesmikel, kuhu meelitab neid värskete kändude ja raiejäätmete lõhn. Eestis elab männikärsakaid kolm liiki, enimlevinud on selles uuringus käsitletud liik. Tegemist on 10–15 millimeetrise mardikaga, kes oma nime saanud pikaks venitatud pea eesosast ehk kärsakust.

Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.