Valminud on riikliku keskkonnaseire programmi alamprogrammi metsaseire 2022. aasta aruanne, kus on välja toodud olulisemad tulemused ja muutused metsaseire aladel.
1. Üraskite lendlus hakkas pihta varem ja kestis kauem Kuuse-kooreüraski seirest selgub, et 2022. aastal hakkas üraskite lendlus pihta varem kui 2021. aastal ja kestis kauem. Feromoonpüünistest kogutud üraskite hulk (võrdlus 2021. a) oli tõusnud peaaegu kõigis maakondades, madalam oli see vaid Valgamaal, Ida- ja Lääne-Virumaal.
2. Lepapoi ja hundpoi poolt tekitatud kahju oli varasemast laialdasem Sarnaselt 2021. aastale esines ka 2022. aastal paljudel leppadel lepapoi (Agelastica alni) ja hundpoi (Melasoma aeneum) poolt tekitatud kahjustusi. Kui 2021. aastal olid nende putukaliikide poolt tekitatud kahju suurem Kesk-Eestis ja Pärnumaal, siis 2022 oli levik juba laialdasem.
3. Sademete hulk oli Põhja-Eesti proovialadel tunduvalt madalam kui Lõuna-Eesti omadel Sademete seire kuuel II astme metsaseire proovitükil näitas, et sademete hulk oli Põhja-Eestis tunduvalt madalam kui Lõuna-Eesti proovialadel. Arvestades Eesti sademete keskmiseid koguseid oli aasta sademetevaene. Sademete veest analüüsitud lämmastikuühendite, sulfaatse väävli ja kaltsiumisisaldus on mõnevõrra langenud.
4. Eestis kasvavate männikute tervislik seisund ei ole viimase kümne aasta jooksul muutunud Putukkahjuritest esineb vaatluspuudel vähesel määral nõmme-võrgendivaablase (Acantholyda posticalis) ja punaka männivaablase (Neodipreon sertifer) poolt tekitatud kahjustusi. Seenhaigustest võib leida võrsevähki (tekitajaks Gremmeniella abietina), männi-koorepõletikku (tekitaja Peridermium pini), männitaelikut (Phellinus pini) ja juurepessu (Heterobasidion annosum).
Punakas männivaablane
5. Hariliku kuuse tervislik seisund jätkuvalt halveneb Tervete puude osakaal vähenes 7,6% võrra võrreldes 2021. aastaga. Kuuskede tervisliku seisundi halvenemise peamiseks põhjustajaks on kuuse-kooreürask (Ips typographus), kelle levik ja arvukus on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Samuti kimbutavad proovialadel kasvavaid kuuski põdrad, juurepess (Heterobasidion parviporum) ja harilik niineürask (Polygraphus poligraphus).
6. Toitainete sisaldus okastes on paranenud Toitainete sisaldus okastes on paranenud kõigil proovialadel, kuid männikutes jääb siiski alla optimaalse taseme. Nii kuuse kui ka männiokkad on hästi varustatud kaltsiumiga.
7. Tervete kaskede võrade seisund on paranenud Võrreldes 2021. aastaga on tervete kaskede võrade seisund paranenud 8,7% võrra. Erinevaid lehe- ja seenkahjustusi registreeriti oluliselt vähem kui varasematel aastatel.
8. Viljakama kasvukohatüübiga kuusikute pinnas on mineraalaineterikkam Laboratoorsete analüüside tulemused näitasid, et viljakama kasvukohatüübiga kuusikute (Tõravere ja Karepa prooviala) mullavees on tunduvalt kõrgem kaltsiumi- , naatriumi ja magneesiumisisaldus. Karepa püsiprooviala mullavee väävli ja klooriioonide sisaldus on erakordselt kõrge võrreldes teiste metsaseirealadega.
9. Süsinikusisaldus puistu varises on kahanenud Varise seire analüüsitulemused näitavad, et viimastel aastatel on süsinikusisaldus puistu varises kahanenud. Samuti on vähenenud pliisisaldus okste, putukate ja muu prahi fraktsioonis.
Rahvusvahelise audiitorfirma järelvalveaudit kinnitas, et Eesti Erametsaliidu PEFC rühmasertifikaadiga liitunud erametsaomanike metsad on jätkusuutlikult majandatud.
BM Certification Estonia poolt läbi viidud iga-aastase järelevalveauditi käigus kontrolliti nii grupisertifikaadi dokumente kui külastati sertifikaadiga liitunud erametsaomanike metsasid, hindamaks nende vastavust metsamajandamise standardis ette nähtud nõuetele.
„Kontrolli käigus ei tuvastatud ühtegi mittevastavust, küll aga oli auditi käigus näha, et üha vähem räägivad metsaomanikud audiitoriga metsade majandamisest ning rohkem sellest, kuidas majandamist piiratakse nii riigi kui huvigruppide poolt,“ rääkis Eesti Erametsaliidu keskkonnanõunik Mari Tuvikene.
Üha suurenev surve metsade majandamise piiramiseks ning kohatine negatiivne hoiak metsamajandamise vastu on ajas suurendanud ka metsaomanike huvi rühmasertifikaadiga liitumise vastu, kuna see annab omanikule võimaluse näidata, et tema metsad on keskkonnasõbralikult ning säästlikult majandatud.
Rahvusvaheline PEFC metsamajandamise sertifikaat on märk sellest, et metsaomanik hoolib oma metsadest ning majandab neid jätkusuutlikult arvestades sotsiaalsete, kultuuriliste, keskkonna ning majanduslike aspektidega.
Rühmasertifikaadiga liitumine on metsaomanikule lihtsam ja odavam kui iseseisev sertifikaadi taotlemine. Eesti Erametsaliit rühmasertifikaadi hoidjana esindab rühma liikmeid kõigis sertifitseerimisega seotud tegevustes.
Eesti Erametsaliit omab PEFC rühmasertifikaati alates 2010. aastast. Rühmasertifikaadiga on praegu ühinenud enam kui sada erametsaomanikku, kelle omandis on üle 259 000 hektari metsamaa.
MTÜ Eesti Erametsaliit on erametsaomanike esindusorganisatsioon, kuhu kuuluvad metsaomanike kohalikud organisatsioonid. Erametsaliit kaitseb oma liikmete huve, et võimaldada tegevusvabadust metsade kestlikul majandamisel.
Väiksem vanade puude arv ning maapinna ettevalmistus tagavad aegjärkse raiega majandatud männikutes loodusliku uuenduse suurema arvukuse ning kõrgema kasvu.
Soome ja Rootsi metsateadlased eesotsas Pasi Rautioga uurisid Põhja-Soome männikutes, kuidas vanade puude arv ja maapinna mineraliseerimine mõjutavad noorte puude kasvamaminekut ning kõrguskasvu. Looduslikult tärganud puude arvukus ja kõrguskasv olid suuremad puistutes, kus esimese rinde vanu puid oli hõredamalt. Positiivselt mõjus noorte puukeste tekkele ja kasvule ka maapinna mineraliseerimine.
Katse vanades männikutes
Aegjärkse raiega majandatud 80–120aastastes männikutes jälgiti 11 aasta jooksul loodusliku uuenduse teket ja noorte puude kõrguskasvu. Katsepuistute tiheduseks jäeti pärast raiet 250, 150 ja 50 puud hektarile. Saamaks võrdlust läbiraiumata puistuga, hinnati loodusliku uuenduse edenemist ka kontrollpuistutes, kus keskmiselt kasvas 439 puud hektaril. Katsevariantides, kus jäeti kasvama 150 ja 50 puud hektarile, viidi pooltes katsepuistutes ketasadraga läbi maapinna ettevalmistus ehk eemaldati alustaimestik ja toorhuumus ning mineraalne muld paljandus 20–40% ulatuses kogu puistu pindalast.
Aegjärkne raie ja maapinna ettevalmistus. FOTO: EMÜ | ERAKOGU
Looduslik uuendus koosnes pea eranditult männipuudest, muude puuliikide osakaal oli tühine. Noorte puukeste arv vaatlusperioodi jooksul pidevalt tõusis, selgelt aitasid sellele kaasa madalam vanade puude arv ning maapinna ettevalmistus. Puistutes, kus kasvama jäeti 50 ja 150 puud hektarile ning tehti maapinna mineraliseerimine, ulatus uuenduse tihedus 10 000 puuni hektari kohta.
Sama tihedates puistutes, kus maapinna mineraliseerimist ei tehtud, kasvas uurimisperioodi lõpuks vaid 2000–4000 noort puud hektari kohta. Mida suurem oli paljandunud mineraalse mullapinna pindala, seda edukam oli mändide looduslik uuenemine. Puude arvukust mõjutas negatiivselt raiejäätmete esinemine maapinnal – mida rohkem raiejäätmeid, seda vähem looduslikku uuendust.
Paljudel katsepuistutesse rajatud proovitükkidel puudus looduslik männipuude uuendus sootuks. Seejuures ilmnes samuti selge seos vanade puude arvu ja maapinna mineraliseerimisega. Rohkemate vanade puudega puistutes oli n-ö tühjade proovitükkide osakaal suurem kui hõredamates, ulatudes üle 70%.
Seitse aastat tagasi tehtud aegjärkse raie langil kasvavad noored männid on viletsa kasvuga. FOTO: EMÜ | ERAKOGU
Kõrguskasv selgelt erinev
Puistutes, kus viidi läbi maapinna ettevalmistus, oli „tühjade“ proovitükkide osakaal mitu korda väiksem. Näiteks katsevariantides, kus kasvas 150 ja 50 vana puud hektaril, oli mineraliseerimata maapinnaga puistutes „tühje“ proovitükke vastavalt 57 ja 52% ning mineraliseeritud maapinna korral vastavalt 17 ja 27%.
Noorte puude kõrgus kasvas kogu 11aastase vaatlusperioodi vältel, siingi ilmnesid selged erinevused katsevariantide vahel. Suurim oli looduslikult tekkinud noorte mändide kasv hõredaimas katsevariandis ning väikseim või pea olematu tihedaimas ja kontrollpuistutes. Seega puistutes, kus looduslik uuendus tihedam, oli ka selle kõrguskasv parem.
FOTO: FOREST ECOLOGY AND MANAGEMENT | ERAKOGU
Eesti seaduste kohaselt on aegjärkne raie ehk hajaliraie üks uuendusraie liikidest, kuuludes turberaiete hulka. Aegjärkse raiega majandamise korral raiutakse puistut kahes või kolmes järgus, eemaldades puid hajali üle kogu raiutava ala. Eesmärk on vana metsa puud asendada noore metsapõlvega pikema aja jooksul nii, et ala oleks pidevalt kaetud puudega.
Puistu tiheduse vähendamine puude hajusalt raiumise järgselt vähendab mullas juurkonkurentsi ning paranevad valgusolud maapinnal. See võiks tekitada võimaluse noorte puude seemnelisel teel paljunemiseks, mis oleks odavaim metsauuendamise viis. Samas võib puistu hõredamaks raiumine põhjustada tuulekahjustuste suurenemist ning viljakamates kohtades rohttaimestiku vohamist, mis pärsib noorte puude tärkamist ja kasvu.
Kui planeedil kasvavate metsade majandamine täielikult lõpetada, suudaksid metsad maapealsesse biomassi juurde siduda vaid nelja aastaga inimkonna poolt õhku paisatava süsiniku koguse, osutab hiljutine uuring.
Üleilmse soojenemise pidurdamise strateegiates pannakse suuri lootusi metsadele, mis peaksid siduma suurel hulgal inimtekkelisi kasvuhoonegaase. Caspar Roebroeki juhitud Euroopa kliimateadlaste rühma uuring näitab aga, et olemasolevate metsade süsiniku sidumise võime on piiratud. Kliimamuutuste pehmendamiseks on töö autorite sõnul seetõttu hoopis olulisem kasvuhoonegaaside heitmete kärpimine, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
Kui praegu planeedil kasvavates metsades täielikult majandamine peatada, suureneks metsade maapealses biomassis talletatava süsiniku hulk umbes 15 protsenti. Umbkaudu sama palju süsinikku paiskab inimkond atmosfääri nelja aasta jooksul. Praegu planeedi metsades seotud süsiniku kogus on umbes neli korda suurem, kui sinna oleks võimalik täiendavalt salvestada.
Ajakirjas Science ilmunud uurimuses hindas Roebroek kolleegidega, kui palju saaks veel praegu kasvavatesse metsadesse süsinikku juurde siduda, kui nende majandamine täielikult peatada ja kõik metsad jõuaksid loodusliku süsiniku tagavara tasakaaluseisundini. Selleks võrdlesid uurimuse autorid sarnastes tingimustes kasvavate inimmõjuta ja majandatud metsade süsiniku tagavarasid. Oma mudelites arvestasid Roebroek ja tema kaastöötajad ka metsadest looduslike häiringute tõttu kaduva süsinikuga.
Kaart iseloomustab metsade potentsiaalse biomassi tootlikkuse võime (PRB – potential realized biomass) geograafilisi erinevusi. Autor/allikas: Roebroek jt
Näitaja arvutamisel võeti arvesse asukoha kliimat ja mullastiku tingimusi ning looduslike häiringute esinemist.
Majandamise lõpetamise korral on suurima täiendava süsiniku sidumise potentsiaaliga Lõuna-Ameerika ja Aafrika vihmametsad. Kogu potentsiaalsest täiendavalt seotud süsinikust talletataks ligi 40 protsenti viie riigi metsades – Brasiilias, Ameerika Ühendriikides, Hiinas, Kongo Demokraatlikus Vabariigis ja Indoneesias.
Roebroek’i tema kolleegide arvutuste põhjal on majandamise lõpetamisel boreaalsete metsade täiendav süsiniku sidumise võime tagasihoidlik. Mõningatel juhtudel on see koguni negatiivne. See tähendab, et inimmõjuta boreaalsetes metsades võib mõningail juhtudel biomassis sisalduva süsiniku tagavara olla väiksem, kui sarnastes tingimustes kasvavates majandatud metsades.
Viimasel võib olla mitu põhjust. Inimene on majandanud viljakamaid metsi, mistõttu paiknevad puutumatud metsad vähemtootlikel muldadel. Majandatud metsade tootlikkust on tõstetud ka produktiivsemate puuliikide kultiveerimisega. Samuti püütakse neis vähendada looduslikke häiringute, näiteks tulekahjude mõju.
Kaart näitab erinevate piirkondade täiendava süsiniku sidumise potentsiaali (CSP – Additional carbon storage potential) tonnides hektari kohta, kui majandustegevus metsades lõppeks ning metsad saavutaksid oma loomuliku süsiniku tagavara tasakaaluseisundi. Autor/allikas: Roebroek jt
Joonise allosas paiknev tulpdiagramm näitab juba olemasolevate metsade täiendavat süsiniku sidumise potentsiaali petagrammides (1015).
Seni on inimesest puutumatud metsad olnud olulised süsiniku hoidjad. Sealne süsinikuvaru on suurenenud tänu kiirenenud puude kasvule, mis tuleneb atmosfääri CO2 kõrgenenud sisaldusest. Siiski näitavad uuringud, et süsiniku hulga kasv sellistes metsades on pidurdumas ja süsinikuvaru maapealses taimestikus stabiliseerub.
Praegu metsades tallel oleva süsiniku tulevik on aga küsimärgi all, kuna kliimamuutuste mõjul metsade seisund halveneb, puude suremus kasvab ja üha enam lõhuvad metsi sagenevad häiringud. Nii võivad seni süsinikupangana toiminud metsad pöörduda süsinikuallikateks.
Metsadel põhinev kliimamuutuste leevendamine on võimalik metsade biomassi ja pindala suurendamise teel. Mõlemal lähenemisel on omad puudused. Suurem biomassi hulk metsas saaks tekkida raiete vähendamise tulemusena. Samas on ilmne inimkonna kasvav vajadus puidu järele. Lisaks omab puidu kasutamine fossiilsete materjalide asendajana positiivset kliimamõju. Metsade pindala suurenemine peaks aga tulema mõne teise maakasutusviisi arvelt, mis omakorda toob kaasa konflikte.
Kuigi metsad on olulised süsinikuneelajad, näitab Roebroecki ja tema kolleegide töö, et metsade majandamise muutmisest kliimakriisiga toimetulekuks üksi on vähe. Seega on oluline kliimat soojendavate gaaside heitmete jõuline vähendamine erinevates eluvaldkondades.
Tormi murtud puud on kerge saak üraskitele – just seal saavad sageli kahjustused alguse. Maaülikooli teadlased uurisid, mis juhtub edasi.
Eesti Maaülikooli metsateadlased eesotsas nooremteadur Argo Orumaaga uurisid kuuse-kooreüraski (Ips typographus) masspaljunemist Lõuna-Eesti kaitsealadel. Proovialad olid Karula rahvuspargis ja Otepää looduspargis, kus 2016. aasta Koiva tormile järgnes üraskite laialdane levik.
Proovialad rajati ka Karisöödi looduskaitsealale, kus kuuse-kooreüraski kahjustuste teket soodustas 2018. aasta põud. Lisaks uuriti tormi- ja üraskikahjustuste järgset metsauuendust, koostati ülevaade kuuse-kooreüraski looduslikest vaenlastest ning uuriti röövputukate ja parasitoidide liigilist koosseisu ja arvukust.
Orumaa juhitud projekti tulemused näitasid, et üraskikahjustuste osakaal väheneb tormialadest kaugenedes ning suuremad üraskikolded jäävad tormialade lähedusse. Põuaga seotud üraskikolded paiknevad pigem hajusalt ja on tormist alguse saanud kolletega võrreldes väiksemad.
2022. aastal esines Karula RPs ja Otepää LPs vaadeldud tormialade läheduses värskeid üraskikahjustusi vaid 1,7% elusatest kuuskedest. Seega saab nendel proovialadel pidada 2016. aasta tormist alguse saanud üraskikahjustuste levikut vaibunuks.
Eeldatav üraskikahjustuste haripunkt saabub tavaliselt teisel või kolmandal aastal pärast tormi. See aga ei tähenda, et tulevikus nendel kaitsealadel uusi üraskikahjustusi ei võiks esineda. Kui esineb uusi häiringuid – olgu selleks siis torm, põud või metsatulekahju –, on oodata ka uusi üraskikahjustusi.
Tormist tingitud kahjustuste vaibumise tõenäolisteks põhjusteks on mardika looduslike vaenlaste arvukuse tõus ning nõrgestatud sigimispuude vähesus. Tormialade läheduses on ellu jäänud tugevamad ja elujõulisemad kuused, millest tormi ja üraskite jõud üle ei käinud. Projekti käigus sai selgeks, et üraskite ohvreiks langesid eelkõige suuremad kuused – ohustatud on puud diameetriga alates 15 cm ja läbimõõdu kasvades kahjustuse oht suureneb.
Paremini seisid üraskikahjustustele vastu segapuistutes kasvavad kuused. Kahjustuste esinemise tõenäosus on suurem puhtkuusikutes ning segapuistud on kahjustustele vähem vastuvõtlikud. Seda tasub meelde jätta ka majandusmetsas uut metsapõlve rajades.
Kuuse koore all talvituvad kuuse-kooreüraski II põlvkonna noormardikad. Foto: Kristjan Ait, erakogu
Tormist tingitud kahjustuste vaibumise tõenäolisteks põhjusteks on mardika looduslike vaenlaste arvukuse tõus ning nõrgestatud sigimispuude vähesus. Tormialade läheduses on ellu jäänud tugevamad ja elujõulisemad kuused, millest tormi ja üraskite jõud üle ei käinud. Projekti käigus sai selgeks, et üraskite ohvreiks langesid eelkõige suuremad kuused – ohustatud on puud diameetriga alates 15 cm ja läbimõõdu kasvades kahjustuse oht suureneb.
Paremini seisid üraskikahjustustele vastu segapuistutes kasvavad kuused. Kahjustuste esinemise tõenäosus on suurem puhtkuusikutes ning segapuistud on kahjustustele vähem vastuvõtlikud. Seda tasub meelde jätta ka majandusmetsas uut metsapõlve rajades.
Üraskikolle Karisöödi looduskaitsealal. Foto: Kristjan Ait, erakogu
Mets uueneb
Kõigil katsealadel on häiringu järgselt tekkimas puude looduslik uuendus, mille liigiline koosseis on võrdlemisi mitmekesine ja seetõttu ka muutuvates kliimatingimustes üraskikahjustustele vastupidavam. Eriti avaldub see Karisöödi LK-l, mille metsad on praegu veel majandusmetsa ilmelised ja võrdlemisi ühetaolise koosseisuga. Karula RP tormialad uuenevad kase ja kuusega, Otepää LP tormialad haava ja kasega. Karisöödis üraskikahjustuse tõttu hukkunud metsaosades tekib peamiselt pihlaka, kase ja kuuse looduslik uuendus.
Orumaa ja tema projektis osalenud kolleegide hinnangul pole uuritud häiringualadel inimese sekkumine uue metsapõlve kujundamiseks vajalik. Otepää LPs, kus mõnel alal esineb rohkelt sarapuud, on metsa tulevik ebaselge, kuna sarapuu võib väga pikaks ajaks domineerima jäädes teiste puuliikide kasvu pärssida. Kuidas see mõjutab kaitse-eesmärgiks olevate liikide tulevikku, vajab täiendavat analüüsi.
Looduslikest vaenlastest olid kuuse-kooreüraski esimese põlvkonna asustatud pakkudel arvukamad erinevad üraskikärbseliigid, sipelgmardikad jalühitiiblaste hulka kuuluva perekonna Placusa liigid. Üraskite II põlvkonna asustatud pakkudel leidus ohtramalt üraskikärbse isendeid.
Loe, kuidas piirata kuuse-kooreüraski levikut ning millised raied aitavad ja millised mitte täispikast artiklist.
Mullaseente liigirikkus endistel põllumaadel ja metsamaal kasvavates kaasikutes on sarnane, kuid erinevusi võib näha seente liigilises koosseisus, näitas Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste uuring.
Endistele põllumaadele kasvama hakanud metsade pindala on Põhja- ja Ida-Euroopas viimastel kümnenditel märkimisväärselt kasvanud. Teaduslikus võtmes on selle mõju mullaseentele uuritud veel võrdlemisi vähem, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
Eesti Maaülikooli metsakasvatuse nooremprofessori Reimo Lutteri juhtimisel valminud uuringus võrreldi mullas elavate seente liigirikkust ning kooslusi erinevates kasemetsades. Täpsemalt võtsid nad luubi alla nii endisele põllumaale istutatud kaasikud ja sinna looduslikult tekkinud puistud kui ka metsamaal kasvavad kasemetsad.
Endisele põllumajandusmaale looduslikult tekkinud kaasik. Autor/allikas: Arvo Tullus
Metsamaal looduslikult uuenenud kaasikute mullas elutses rohkem saprotroofse eluviisiga seeni ehk liike, kes lagundavad surnud orgaanilist ainet. Endise põllumaa mullas moodustasid aga suurema osa, mis elavad puudega sümbioosis ehk mükoriisa seened. Kuna endistel põllumaadel kasvavate puistute seas on pooled looduslikult tekkinud ja pooled inimese istutatud istandikud, näitab selline tulemus, et seente liigilist koosseisu mõjutab rohkem maakasutuse ajalugu kui puistu tekkeviis.
Lutter ja tema kolleegid proovisid lisaks mõista, kuidas mõjutas seente liigirohkust ajaloolise metsa lähedust. Vanad kaardid näitasid, et 1930. aastatel ümbritsesid uuritud metsamaa kaasikuid metsad märksa sagedamini kui põllumaa kaasikuid. Ajaloolise metsa lähedus ja olemasolu küll toetas suuremat mullaseente mitmekesisust, kuid selle mõju oli tagasihoidlik. Samuti mõjutas seentekooslust ja liigirikkust vähesemal määral mulla keemiline koostis.
Endiste põllumaade kaasikute muldades leidus veel põllumajanduslikele maadele omaseid seeneliike, kuid ka juba metsamuldadele omaseid liike. Aastate möödudes võib oodata viimaste osakaalu kasvu.
Metsamaale looduslikult tekkinud kaasik. Autor/allikas: Arvo Tullus
Kõik uuritud kaasikud kasvasid viljakatel parasniisketel mineraalmuldadel. Eesti metsanduses kasutatava metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni kohaselt kuulusid katsepuistud enamasti jänesekapsa kasvukohatüüpi. Eesti metsade levinuimas kasvukohatüübis kasvab enamus ka meie arukaasikutest.
Kask on Põhjamaades majanduslikult olulisim puuliik. Reimo Lutteri sõnul on kaseistandike rajamine igati mõistlik tegevus. “On selge, et ühiskond vajab roheleppe valguses üha rohkem taastuvat loodusvara puitu. Samal ajal soovime üha rohkem kaitsta loodusmetsi. Tootlikud kaseistandikud on üks võimalus, kuidas siduda atmosfäärist kiiresti süsinikku ja asendada naftapõhiseid tooteid taastuvmaterjaliga,” sõnas nooremprofessor.
“Meie tulemused näitavad, et lisaks kiirele kasvule on ka mullaseente liigirikkuse seisukohalt põllule istutatud kaasikud igati head metsad,” lisas Lutter.
Uurimus ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management. Uuringut toetasid Eesti Teadusagentuur ja Euroopa Komisjoni Horisont 2020 programm.
Maapinna ettevalmistus, puude istutamine ning valgustusraie tagavad looduslikult uuenenud ja hooldamata puistutega võrreldes suurema puidu juurdekasvu ja tagavaraga puistud.
Inimese poolt metsade kultiveerimine on nii meil kui ka Põhjamaades laialt levinud. On üldiselt teada, et raiesmikele istutatud noorte puude kasvu võivad takistada paljud tegurid, näiteks vohav muu taimestik, põud, külmakahjustused ja männikärsakas.
Neid riske on võimalik metsakultiveerimisvõtetega maandada. Head viisid selleks on istutusele eelnev maapinna ettevalmistamine ning suuremate mõõtmetega ja metsaselektsiooni teel saadud paremate geneetiliste omadustega taimede istutamine.
Tee tööd ja näe vaeva…
Maapinna ettevalmistus, puude istutamine ja valgustusraie tagavad looduslikult uuenenud ja hooldamata puistutega võrreldes suurema puidu juurdekasvu ja tagavaraga puistud. Metsade kultiveerimiseks ja noore metsa hooldamiseks Eestiski laialt levinud võtete kasutamine on tulemuslik, sest sellistes puistutes on tüvepuidu juurdekasv ja tagavara suurem kui looduslikult uuenenud metsades. See on oluline nii tõhusama süsinikusidumise kui ka puidu kui toormaterjali seisukohast, tõdevad oma uuringus Axelina Jonsson ja teised Rootsi metsateadlased.
Metsade kasvu sõltumist kultiveerimisvõtetest ja noore metsa hooldusest uurisid Jonsson ja tema kolleegid 1980. aastatel üle kogu Rootsi rajatud katsealadel. Katsealad kasvasid eri muldadel, mis võimaldab tulemuste põhjal teha laiemaid üldistusi kui vaid ühe kasvukohatüübi piires. Katsevariantidel tehtud metsakultiveerimistööd ja metsahoolduse erinevused on esile toodud tabelis.
Aktiivne metsauuendamine, istutamisjärgne hooldus ja valgustusraie andsid tulemuseks suurima tagavaraga puistud: keskmine tagavara 32–37-aastastes puistutes oli 175 kuupmeetrit hektari kohta. See oli palju suurem sama vanadest keskmise intensiivsusega ja loodusliku uuenduse teel hooldamata puistutest, kus vastavad näitajad olid 124 ja 78 kuupmeetrit hektari kohta.
… siis kasvab parem mets
Muidugi tähendas see ka erinevusi puistute kasvu kiiruses. Jonsson ja tema kolleegid modelleerisid puistute keskmised aastased juurdekasvud kogu raieringi kohta ning need olid vastavalt 7,2, 6,5 ja 4,2 kuupmeetrit hektari kohta aastas.
Suure ja keskmise intensiivsusega katsevariantidele istutati hariliku kuuse, hariliku männi ja keerdokkalise männi taimi. Suure intensiivsusega uuendatud aladel esines 30–35 aastat pärast kultuuride rajamist ligi 70% kultiveeritud puuliikide esindajaid. Keskmise intensiivsusega uuendatud aladel oli istutatud puudest alles pisut alla poole.
Mõlemal katsevariandil oli istutatud puudele lisandunud looduslikult kasvama hakanud puid. Väikse intensiivsusega uuendatud ehk looduslikule arengule jäetud aladel kasvasid valdavalt lehtpuud.
Edukam metsakultiveerimine tagab noorte puude jõudsama kasvu ja seega efektiivsema süsinikusidumise. Suurema tagavaraga puistud rahuldavad paremini ühiskonna vajadust puidu järele, võimaldades asendada fossiilseid materjale puiduga. Ühtlasi tähendab see, et produktiivsemate puistute korral on sama koguse puidu tootmiseks vaja väiksemat maa-ala.
Saarepuid kahjustav haigus saaresurm hakkas Eestis levima seniarvatust oluliselt varem. Vanade herbaariumite põhjal esines saaresurma siinmail juba poole sajandi eest.
Saaresurma tekitaja H.fraxineus viljakehad maapinnal oleval saare leherootsul. Foto: Rein Drenkhan
Eestis kasvanud hiina saarelt (Fraxinus chinensis) korjatud herbaarlehtede analüüsimisel leidsid Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlased eesotsas doktor Ahto Aganaga, et saaresurm on siinsetel saartel esinenud juba ligi 50 aasta eest. Täpsemalt leidis teadlasterühm Agana juhtimisel, et tõendatult esines saaresurma Eestis ja ühtlasi kogu Euroopas 1978. aastal. Seni oli varasem tuvastatud haiguse leid aastast 1997, Eesti seenekogust, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
1978. aatsal Tallinna botaanikaaiast korjatud saaresurma tekitaja H.fraxineus nakkusega herbaareksemplar. Punane nool näitab sümptomaatilist lehte ja proovivõtu kohta. Foto: Ahto Agan
Agan ja tema kolleegid uurisid Tallinna Botaanikaaia, Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli herbaariumites kokku 20 erineva saareliigi lehti. Saaresurma tekitava patogeeni Hymenoscyphus fraxienus pärilikkusaine osakesi tuvastati vaid hiina saare lehtedelt. Vanimad analüüsitud saare lehed pärinesid aastatest 1822–1899.
Agana ja kaastöötajate avastus tõestab herbaariumide väärtust infoallikana. Vanade herbaarmaterjalide põhjal taimehaiguste käitumismustrite analüüsimine võimaldab ennustada haiguste agressiivsust, levikuvõimet ja -kiirust. Sellised teadmised on olulised just praegusel ajal, mil muutuv kliima ning üleilmne inimeste ja kaupade liikumine soodustavad erinevate haiguste, seal hulgas taimehaiguste levikut.
1992. aastal Tallinna botaanikaaiast korjatud saaresurma tekitaja H.fraxineus nakkusega hinna saare herbaareksemplar, millel haigustekitaja sümptomid puudusid. Foto: Ahto Agan
Kuigi saaresurm elutses meie looduses juba varem, on haiguse laastav mõju saarikutele eriti teravalt ilmnenud viimasel aastakümnel. Maaülikooli metsapatoloogia töörühma juhi professor Rein Drenkhani sõnul võib ka praegu leiduda meie looduses mitmeid uusi taimepatogeene, kelle olemasolu me veel ei märka. Saaresurmaga sarnaselt võivad aga patogeenile soodsate, kuid puudele ebasoodsate tingimuste, nagu näiteks ekstreemsete põudade, ajal uued haigused jõudsalt levima hakata.
Saaresurma tekitaja pärineb Ida-Aasiast ning on viimase kümnendi üks tõsisemaid metsapatoloogilisi probleeme ja metsapuude patogeene. Haigus laastab erinevaid saare perekonna liike kogu Euroopas. Maaülikooli metsapatoloogid on saaresurma uurinud juba pikalt ning avaldanud ka mitmeid teemakohaseid uurimistulemusi.
Saaresurma kahjustusega hariliku saare puud. Foto: Ahto Agan
Euroopa männikuid ohustab üha laieneva levikuga invasiivne okkahaigus pruunvöötaud. Haigus põhjustab okaste varisemist ning halvemal juhul puu surma. Praeguseks on haigust leitud enamikust Euroopa riikidest.
Pruunvöötaudi põdevad okkad enamasti surevad, muutudes üleni pruuniks, justkui oleks neid kahjustanud tuli. Haigus mõjutab olenevalt männi liigist nii teise kui jooksva aasta võrseid. Meie harilikul männil kahjustuvad sageli need, mis on kasvanud käimasoleva kasvuperioodi jooksul.
Pruunvöötaud põhjustab okaste varisemist ehk defoliatsiooni ja nii väheneb nakatunud puul okkamass. See aga pärsib puu fotosünteesi võimekust ning seeläbi puu kasvu ja arengut. Nakatuda võivad igas vanuses puud.
Ohustab okaspuid
Rahvusvaheline teadlaste rühm eesotsas Katherine Tubbyga avaldas ülevaate pruunvöötaudi tekitaja, ohtliku patogeeni Lecanosticta acicola levikust. Euroopas avastati seen 80 aastat tagasi, nüüdseks on patogeeni leitud 44 riigist, sealhulgas 24 Euroopa riigist.
Maaülikooli metsapatoloog dr Kalev Adamson pruunvöötaudi räsitud mägimänni juures proove kogumas. Männi võra on tugeva defoliatsiooni tõttu läbipaistev. Foto: erakogu
Töö autorid, kelle hulka kuuluvad ka Eesti Maaülikooli metsapatoloogid eesotsas professor Rein Drenkhaniga tõdevad, et pruunvöötaud võib ohustada enam kui pooli piirkondadest, kus kasvavad erinevad männiliigid. „Rahvusvaheline tihe koostöö metsapatoloogidega üle maailma on ülioluline, et jälgida haiguse levikut ning leida viise, kuidas oleks võimalik sellega toime tulla,“ märgib Drenkhan.
Kokku on leitud pruunvöötaudi 70 puuliigilt, neist 23 on patogeenile eriti vastuvõtlikud ja tundlikud. Lisaks mändidele võib see seen nakatada ka kuuse ja seedri perekonna liike, ent kuuskede nakatumine on üliharuldane. Haigusetekitajale vastuvõtlik on ka meie levinuim puuliik harilik mänd (Pinus sylvestris), meie kodumaisel harilikul kuusel (Picea abies) pole nakatumist veel tuvastatud.
Pruunvöötaudi kahjustuspilt mägimänni võrsel ja lähivaates. Pruunid okkad ja okkatipud, mikroskoopiline viljakeha pruuni vöödi keskel ümbritsetuna kollaste vöötidega. Foto: Rein Drenkhan, Kalev Adamson
Üleilmsed andmed pruunvöötaudi leviku kohta on varieeruva kvaliteediga. Kui mõnes riigis on patogeeni leiud kindlalt tõestatud, siis teistes jällegi ei pruugi andmed olla usaldusväärsed. Esimesed leiud on tuvastatud Ameerika Ühendriikidest juba enne XX sajandi algust. Euroopas oli esmaleid Hispaanias 1940ndatel, Eestist on maaülikooli metsapatoloogid selle patogeeni tuvastanud käesoleva sajandi alguses. Mitmest Euroopa riigist, näiteks uuringusse kaasatud Soomest ja Suurbritanniast, leiud puuduvad. Samuti pole pruunvöötaudi tekitajat seni veel kohatud Aafrikas ja Okeaanias.
Tallinna Botaanikaaias leiti esimesed L. acicola patogeeniga nakatunud männid 2008. aastal. Pärast seda asuti läbi viima pidevat seiret, külastajate ligipääs nakatunud puude juurde keelati, puid on töödeldud fungitsiididega ja mahalangenud okkaid ning oksi järjepidevalt põletatud. Nii on hoitud patogeeni levik botaanikaaias kontrolli all.
Leidub ka Eestis
Aastatel 2012–2015 tuvastati pruunvöötaudi koldeid Lääne- ja Kesk-Eestis. Geneetiline analüüs näitas, et haigusetekitaja ei pärinenud Tallinna Botaanikaaiast. Praegu seiratakse seda haigust 50 kohas üle Eesti, nakatumiskoldeid on teada nii mandril kui saartel. Enamasti on nakatunud võõrsilt sisse toodud männiliigid, meie kodumaine harilik mänd näib haigusega paremini toime tulevat.
Peamine L. acicola levikut soodustav tegur on soojem ja niiskem kliima, mida on tõestanud mitmed USAs tehtud uuringud. Nii on metsateadlasedkinnitanud USAs ja Kanadas viimastel aastakümnenditel haigusetekitaja intensiivsemat levikut. Kui soojemates piirkondades suudab patogeen levida aastaringselt, siis jahedamas kliimas on selleks sobiv vaid kindel periood aastas.
Patogeeni aitab levitada inimtegevus, peamiselt nakatunud taimede transport. Euroopa riikides on proovitud nakatunud puude langetamist ja hävitamist, taimlas noorte taimede põletamist, matmist, kõrgetel temperatuuridel kompostimist. Paraku ei ole meetmete mõju ja tõrje olnud eriti tulemuslik.
Lecanosticta acicola esmaleiud riigiti. Foto: Tubby et al. 2023
Seetõttu peaksid puukoolid, haljastajad ning metsakasvatajad olema tähelepanelikud. Puukoolides peaks olema eriti valvas importtaimedega tegelemisel. Kasuks tuleb siin Põhja-Ameerika kolleegide pikaajaline kogemus, seal on seda tulemuslikult tõrjutud kemikaalide ja fungitsiididega. Puude elujõulisuse suurendamiseks tehti metsas väetamiskatseid, kuid need andsid vastakaid tulemusi. Keemilise tõrje puhul aga peab arvestama keskkonnakaitseliste küsimustega, ning Eesti metsades on see keelatud.
Terve ja elujõulise hariliku männi võrse kõrvuti pruunvöötaudi kahjustusega mägimänni võrsega. Foto: erakogu
Patogeeni edenemist soosib niiskus. Nii on tõrjeks abi sellest, kui puistutes teha harvendusraieid ning taimlas ja istandustes kasvatada noori puid hõredamalt, et tuul ja päike saaks puude võrad kuivemad hoida.
Samuti ei soovitata patogeenile vastuvõtlike liikide puistusid rajada nakkuskollete lähedusse. Põhja-Ameerikas kasvava tulekahjudele vastupidava pikaokkalise männi (Pinus palustris) puistutes on kasutatud maapinna ülepõletamist, et hävitada pruunvöötaudi kandvaid okkaid.
Artikli autorid kutsuvad üles metsamajandajaid pruunvöötaudi juhtumitest teada andma.
Pruunvöötaudi kahjustuspilt mägimänni võrsel ja lähivaates. Pruunid okkad ja okkatipud, mikroskoopiline viljakeha pruuni vöödi keskel ümbritsetuna kollaste vöötidega. Foto: erakogu
Uuringu läbi viinud teadlased toovad välja ka Euroopas leviva L. acicola suure geneetilise varieeruvuse. Erinevate geneetiliste tüvede omavahelise ristumise tagajärjel võivad aga tekkida metsade tervisele veelgi suuremat ohtu kujutavad patogeeni tüved.
Metsadele mõjuvad nõrgestavalt kliimamuutuste käigus sagenevad põuad, mis võib haiguse levikut veelgi soodustada. Samas aga võib tulevikus vähenev sademete hulk Lõuna-Euroopas haiguse levikut isegi pidurdada.
Uuringut toetasid rahvusvaheline Euphresco koostööprojekt BROWNSPOTRISK, Eesti Teadusagentuur (PRG1615) ja maaeluminsteerium.
Selle aasta alguses kaitses uuringus osalenud maaülikooli metsapatoloog Marili Vesterdoktoritöö, kus käsitles L. acicola geneetikat ja päritolu. Töö põhijäreldusena toob dr Vester välja, et seent leidub Põhja-Euroopas eksootmänniliikidel, harilikul männil on seni kahjustused tagasihoidlikud. Haiguse ohjeldamiseks on oluline seire ja imporditavate taimede kontroll. Nii metsas kui haljastuses tuleks kasutada kodumaiseid või haiguskindluse suhtes kontrollitud võõrpuuliikide järglasi. Taimlate lähedusse ei tohiks istutada L. acicola’le vastuvõtlikke puuliike nagu näiteks mägimänd (Pinus mugo). Väärtuslikes arboreetumites ja puude kollektsioonides saab haiguse levikut kontrollida fungitsiidide ning okkavarise põletamise abil.
Puidu eemaldamine tormist kahjustatud metsaalalt turgutab alustaimestiku liigirikkust ja kasvu. Lopsakas alustaimestik võib aga pärssida noore metsapõlve edenemist, mistõttu on oluline pöörata tähelepanu metsa uuendamisele, nendivad Eesti Maaülikooli metsateadlased.
Tormi räsitud metsas sõltub alustaimestiku edasine areng kahjustuse astmest ja rüüstatud metsaosa tormijärgsest majandamisest. Suurima alustaimestiku liigirikkuse ning kasvu leiab aladelt, kust peale tormi kahjustatud puit koristatakse. Lopsakas alustaimestik pärsib aga noorte tärkavate puukeste arengut. Nii võib uue metsapõlve teke võtta aega kauem. Eesti Maaülikooli metsateadlased eesotsas Kristiina Palmiga soovitavad sellistes kohtades suuremat tähelepanu pöörata metsakultiveerimisele, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
Häiringud, sealhulgas tormid, on looduslikud sündmused ja tegurid, mis esinevad korrapäratult ning mõjutavad tugevalt metsa arengut. Lisaks puude kahjustamisele mõjutavad need ka alustaimestiku kasvu. Kuna muutuv kliima toob endaga kaasa tormide sagenemise, on uuritav teema oluline, et mõista metsaökosüsteemide tormide järgset arengut. Palm ja tema kolleegid keskendusid muutustele alustaimestikus 20 aastat tagasi marutuulte laastatud metsades.
Kalasilma objektiiviga mõõtmiste põhjal sai Palm koos kaasautoritega teada, et maapinna valgustingimused olid parimad puhastatud aladel. Seal, kus puitu ei koristatud või olid tormikahjustused väiksemad, jõudis maapinnale ka vähem valgust. Küllaldane valgus koristatud aladel soosis rohttaimede mitmekesist liigilist koosseisu ja taimestiku lopsakat kasvu. Kehvemates valgustingimustes leidus vähem liike ja ka alustaimestiku katvus oli tagasihoidlikum.
Looduslikult uuenenud mets 20 aastat peale tormi, osalise kahjustusega alal Tudus. Maapinnal lebavad pikali pasiatud kõdunevad puutüved. Autor/allikas: Kristiina Palm
Tavapäraselt eemaldatakse peale tormi sanitaar-lageraiega metsast suurem osa kahjustatud puidust. See loob alustaimestiku kasvuks väga head valgustingimused. Sanitaar-lageraie järgselt on alustaimestiku vohamine viljakatel muldadel tavapärane. Alustaimestiku kasvuhoog hakkab raugema pärast noorte puude võrade liitumist, mil valgust jõuab maapinnani vähem. Kuna koristatud aladel oli noorte puude tärkamine aeglane, võimutsesid rohttaimed seal pikemat aega. Puude kasin kasv oli märgatav veel kaks kümnendit pärast tormi.
Tuule poolt pikali paisatud puud tekitavad maapinnale hulgaliselt mikroelupaiku, nagu näiteks paljastunud maapind, juuremättad ja -lohud ning lebavad surnud puude tüved. Mikroelupaikade mitmekesisus oli väikseim koristatud aladel. Kuigi võiks arvata, et mikroelupaikade rohkus soosib ka taimede liigirikkust, siis sellist seost Palm ja kaasautorid oma töös ei leidnud.
Küll aga kasvas mikroelupaikade mitmekesiste kasvutingimuste tõttu osalise tormikahjustustega aladel enim selliseid taimeliike, mida teistel proovitükkidel ei leidunud. Teiste hulgas tuvastasid nad sealt punase nimestiku ohulähedase liigi varjutarna.
Tormialade mitmekesised kasvutingimused loovad sobivaid elupaiku mitmetele ohustatud ja kaitsealustele liikidele. Pildil on rohekas käokeel. Autor/allikas: Kristiina Palm
Majandusmetsades on pärast tormi puidu koristamine oluline mitmel põhjusel. Peale tormi võib metsas leiduda suur kogus segipaisatud ja purustatud puutüvesid. Kuumadel ja kuivadel suvedel võivad sellised paigad olla tuleohtlikud, kuna kergestisüttivat materjali leidub ohtralt. Külluslikult surnud puitu meelitab massiliselt paljunema ka üraskeid, mis võib ohustada ümbritsevaid metsi.
Kuigi koristamata aladel võib metsa looduslik uuenemine olla küllaltki edukas, on inimesel sellistes kohtades praktiliselt võimatu rajada uut metsapõlve enda soovide järgi. Kristiina Palm ja kolleegid rõhutavad seetõttu, et sanitaar-lageraie järgselt vajab metsakultiveerimine erilist hoolt.
