Author: Metsaselts

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Liiga tugevad harvendused vähendavad pikas plaanis männikute tagavara. Teise harvenduse puhul võib kaaluda lisaks alameetodile ka ülameetodit.

Tavapäraselt sekkub metsakasvataja puistu kasvuajal selle arengusse mõned korrad, tehes hooldusraieid. Raiete käigus eemaldatakse puistust tavaliselt viletsamad ja väiksemad puud, kasvama jäävad paremate omadustega puud, mida saame tulevikus kasutada.

Peamisi harvendusraiega seotud küsimusi on, kui hõredaks võiksime puistud raiuda, et üheaegselt oleks hea nii nende juurdekasv kui ka lõppraiel saadava puidu kvaliteet.

Soome loodusressursside instituudi (LUKE) teadlased hindasid Simone Bianchi juhtimisel harvendusraiete mõju puistute juurdekasvule ja tagavarale. Katse toimus kolmes juba varem korra harvendatud 34–50aastases puistus. Neist kahte harvendati erineva tugevusega veel kord, kasutades nii üla- kui ka alameetodit, ühes aga jäeti teine harvendus tegemata.

_{Selline ilus männik meeldib kõigile. Siin on aga inimene teinud kümnendite jooksul palju tööd, sealhulgas kaks harvendusraiet, et saada kvaliteetset puitu. FOTO: JÜRGEN AOSAAR}

Selgus, et 15 raiejärgse aasta jooksul kasvas enim puitu juurde harvendamata alal ehk seal, kus kasvas kõige rohkem puid. Tugeva raie korral oli see näitaja väikseim ja mõõduka harvenduse korral keskmine. Samas kiirenes üksikpuude kasv enam just tugeva harvenduse alal, mõõdukalt raiutud puistus vähem. Bianchi ja tema kolleegid prognoosisid puistu kasvu 30 aastat pärast raiet. Trendid olid sarnased: puistu tagavara oli suurim läbi raiumata alal ja väikseim tugevalt harvendatud alal.

Raietega viiakse osa puid metsast ära ja nii ka nendes seotud süsinik. Bianchi ja tema kaaslased leidsid, et mõõduka harvenduse järel taastus tänu puude kiiremale kasvule puude süsinikuvaru keskmiselt umbes viie aastaga, kuid tugeva harvenduse järel ei olnud see veel 15 aastaga taastunud. Sama tugevusega üla- ja alameetodi raied andsid nii puistute juurdekasvu, lõpptagavara kui ka süsiniku arvestuses üsna sarnase tulemuse.

Soomlaste tulemused kinnitasid varasemat teadmist, et laias intensiivsusvahemikus ei mõjuta harvendamine oluliselt puistu kogukasvu. Samas sellest vahemikust väljudes – nagu juhtus siinses uuringus tugeva harvenduse puhul – väheneb puistu juurdekasv märgatavalt.

Põhjamaade metsakasvatuses on valdavalt kasutatud alameetodil harvendust, kus eemaldatakse peamiselt väiksemad ja alla jäänud puud. Ülameetodi puhul toimub raie vastupidi. Esmalt eemaldatakse domineerivad ja suuremad puud, mis võimaldab saada kohe rohkem raietulu.

Viimastel aastatel on Soome metsakasvatuslikes juhistes muutunud ülameetodi raie okaspuupuistutes soovituslikuks just teise ja kolmanda harvendusraie puhul. Sel juhul eemaldatakse sageli just suurimad puud, misjärel muutub puistu struktuur ebaühtlasemaks. Samas on uuringutulemused puistute tulevikutagavara ehk saadava puidu koguse kohta olnud vastukäivad. 

Uuritud puistud kasvasid Kesk- ja Lõuna-Soomes keskmiselt viljakas mustika kasvukohatüübis, mis on ka meie männikute tavapärane kasvukoht. Keskmiselt oli puistute rinnaspindala enne harvendust 26 m²/ha, seal kasvas hektaril ligikaudu 1100–1400 puud. Mõõdukalt harvendades raiuti ligi kolmandik ja tugevalt harvendades kaks kolmandikku puudest. Mõõduka harvenduse intensiivsus lähtus Lõuna-Soome metsakasvatuslikest juhistest. 

Artikkel ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Metsapõlengu järgselt tekkinud männikuis mõjutavad samblike liigirikkust ja mitmekesisust puistu puuliigiline koosseis ja lagupuidu olemasolu. Samblike liigirikkuse hoidmiseks peaks maastikul leiduma aga erinevas arengustaadiumis puistusid, selgub hiljutisest uuringust.

Põlengud on tormide, põudade või putukate massrüüste kõrval üks metsaökosüsteemide arengut ja toimimist tugevalt mõjutavatest häiringutest. Viimastel kümnenditel on muutunud metsahäiringud Eestis sagedasemaks ja laastavamaks. Häiringud ei mõjuta metsas seejuures ainult puid, vaid kogu elustikku, sealhulgas samblikke, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Eesti Maaülikooli metsateadlase Kristiina Palm-Hellenurme esiautorluses ilmunud uuringus vaatlesid teadlased 16–187 aasta eest põlenud männikutes samblikukoosluste taastumist ja arengut. Kuna seni oli teema kohta vähe teada, võimaldavad tulemused planeerida targemat põlengujärgsete metsade majandamist ja kaitset.

Kokku leidis Maaülikooli ja Tartu Ülikooli uurijatest koosnev töörühm Loode-Eestis kasvavatest erineva vanusega männikutest ligi 100 erinevat samblikutaksonit. Neist kümme olid kõrge looduskaitselise väärtusega. Samblike liigiline koosseis ja nende mitmekesisus sõltusid mitmesuguste kasvupindade, nagu lagupuidu ning erinevate puuliikide olemasolust. Põlengust möödunud aeg mõjutas küll puistus elavate samblike liigilist koosseisu, kuid mitte nende liigirikkust.

Kõige tavalisemad samblikud, mida teadlased välitööde käigus tuvastasid, olid peamiselt puudel kasvavad harilik hallsamblik, toru-hallsamblik ja sile liudsamblik. Haruldasi või ohustatuid liike leidsid Palm-Hellenurm ja tema kolleegid enam hiljuti põlenud puistutest, vanimatest puistutest aga metsade vääriselupaiga indikaatorliike.

_{Söestunud koore ja puiduga mändide tüved pakuvad elupaika männi-soomussamblikule. Autor/allikas: Argo Orumaa}

Teadlased leidsid mitmel korral uuringualadelt ka Eestis kaitsealuste liikide hulka kuuluvat männi-soomussamblikku. See liik kasvab enamasti söestunud männipuidul ja on seetõttu iseloomulik põlenud metsaaladele.

Üle kogu uuritud puistute vanuserea leidus proovitüki kohta keskmiselt 34 sambliku taksonit. Enim samblikuliike, nimelt 45–57, leidsid Palm-Hellenurm ja tema kolleegid proovitükkidelt, kus põlengust oli möödas kõige vähem ehk 16 aastat. Nendest enamus kasvas maapinnal, lagupuidul ja põlenud puude tüügastel ja kändudel. Põlengust möödunud aja pikenedes ja kasvupindade mitmekesisuse vähenedes hakkas samblikuliikide hulk langema. Puistutes, kus põleng toimus 42–187 aastat tagasi, elas neid samas suurusjärgus.

Samblike liigid kasvavad väga erinevatel kasvupindadel. Enim liike elutses maapinnal lebaval lagupuidul, kus neid leidus lausa 64. Üle poolesaja liigi elutses tüvede tüügastel ja elavate mändide tüvedel, kasetüvedel pisut vähem. Kuna erinevad samblikuliigid eelistavad elupaigana erineva vanuse ja omadustega puistuid, peaks Palm-Hellenurme ja tema kolleegide soovitusel samblike edukaks toimetulekuks maastikus leiduma erineva vanusega puistuid.

Samblikud suudavad asustada väga erinevaid kasvupindu, nagu mulda, kive, puukoort ja lamapuitu. Metsapõlengud loovad nii söestunud kui ka põlemata seisundis elusat ja surnud puitu, mis sobib elupaigaks paljudele samblikele. Eriti just söestunud puit pakub unikaalseid mikroelupaiku tulega kohastunud samblikele.

Kristiina Palm-Hellenurm ja tema kolleegid uurisid samblikke männikutes, kus metsapõlengud leidsid aset aastatel 1837, 1940, 1951, 1982, 1997 ja 2008. Põlengute ajal jäi puistute vanus 30 ja 70 aasta vahel. Uuritud männikud kasvasid toitainetevaestel liivmuldadel sambliku, kanarbiku või sinika kasvukohatüübis.

Töö ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management. Uuring viidi läbi Eesti Teadusagentuuri rühmagrandi toel.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Lätist ja Leedust pärit harilikud kuused kasvavad Eestis küll võrreldes kohalike kuuskedega veidi kiiremini, kuid samas jääb nende tüve kvaliteet kohalikele pisut alla.

Harilik kuusk on nii meie kui ka Põhja- ja Baltimaade metsanduse üks olulisemaid puuliike. Väärtuslikku kuusepuitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina. Paraku näeme kuusikutes üha enam kliimamuutustest tulenevaid probleeme – üraski-, seen- ja tormikahjustusi –, seda nii meil kui ka lõunapoolsetel aladel. Siiski pole kuuse kadumist meie metsamajandusest niipea ette näha. Seetõttu ongi tänapäeva metsanduse üks märksõnu kliimamuutustega kohanemine. Üks võimalus selleks on hinnata, kuidas sobivad meie metsadesse kasvama mujalt piirkondadest pärinevate kuuskede järglased.

Eesti maaülikooli metsateadlased avaldasid Tiit Maateni juhtimisel uurimistulemused, mis näitasid, et lõunapoolsel geograafilisel päritolul on esimese kolmekümne aasta jooksul kuuskede kasvule, tüvede ja puidu kvaliteedile ning tervisele erisuunalised mõjud.

Selget päritolukoha mõju puude ellujäämisele ei ilmnenud, parimate hulka kuulus järglasi nii Eestist, Lätist kui ka Leedust. Samas olid just lõunapoolset päritolu puud parima jämeduskasvu ja suurima tüvemahuga, kõrguskasvu erinevusi ei ilmnenud. 

Üha olulisemaks kuuskede kahjustuseks muutuvad tüvelõhed, kus elab ja mida süvendab patogeenne seen Corinectria fuckeliana. Nende esinemise kohta geograafilist mustrit välja ei joonistunud, haavanditest vabu häid järglasi leidus nii Eestist kui ka teistest lähteriikidest, näiteks Kaišiadoryst Leedus ja Daugavpilsist Lätis. Võttes aga lisaks lõhedele arvesse ka teisi tüve kvaliteeti langetavaid tunnuseid, nagu näiteks kõverus, kaheladvalisus ja okslikkus, kippusid lõunapoolsemad puud olema veidi nigelama kvaliteediga kui meie kodumaised.

_{Kuuskede tüvedel näeme üha sagedamini tüvelõhesid, kus tunneb end hästi patogeenne seen Corinectria fuckeliana. Muidugi avaldab see negatiivset mõju puu tervisele ja tüvepuidu kvaliteedile. FOTO: JÜRGEN AOSAAR, ENN KALJULA I ERAKOGU}

_{Puu tervist kahjustav patogeenne seen Corinectria fuckeliana. FOTO: JÜRGEN AOSAAR, ENN KALJULA I ERAKOGU}

Varasemad rahvusvahelised uuringud on näidanud lõuna poolt põhja poole toodud puude järglaste head edenemist, puude kasv võib võrreldes kohalike isenditega olla kuni 10% kiirem. Teisalt, puude põhjast lõunapoolsematele laiuskraadidele viimine ei ole häid tulemusi andnud. Kuid ka need reeglid pole universaalsed, vaid sõltuvad konkreetsest päritolukohast. Näiteks on teada, et Kirde-Poolast pärit puud sobivad kasvatamiseks nii Skandinaavias kui ka Baltimaades.

Maateni ja tema kolleegide töö aitab kaasa targematele metsamajandamisotsustele – saame teha teadlikuma valiku, millise päritoluga seemnetest kasvatame tulevikumetsi, mis peavad silmitsi seisma tänasest sootuks erineva kliimaga. Muidugi sobivad paremini puud, mis suudavad soojemas kliimas piisavalt kiiresti kasvada, olles samas hea tervise ja kvaliteetse puiduga. Vaid terved ja tootlikud metsad tagavad ühiskonnale kvaliteetse puidu ressursi olemasolu.

Jõgevamaal paikneva katseala rajasid metsateadlased 1986. aastal, seal kasvab kokku 18 erinevast Eesti, Läti ja Leedu paigast pärit hariliku kuuse järglast. Põhjapoolseimad on Eesti puud, pärinedes Viljandist, Kilingi-Nõmmelt ja Võrust. Kõige lõunapoolsemad järglased aga pärinevad ligikaudu 450 kilomeetri kauguselt Leedust, Vilniusest ja Prienaist. Järglasi toodi Sortsimäe katsealale nii mereäärsetest piirkondadest kui ka sisemaalt.

_{Sortsimäe järglaskatse uurimisala ja kuuskede järglaste päritolu. FOTO: MAATEN ET AL. 2025 I ERAKOGU}

Kõikide järglaste puhul kehtib reegel, et need kasvavad oma esialgsest kasvukohast põhja pool, mis võimaldab hinnata puude kasvu jahedamas kliimas. Kõige lähemalt ja kaugemalt pärit puude asukohad olid katsepuistust vastavalt 0,24 ja ligi neli laiuskraadi lõuna pool. Sellised geograafilised erinevused mõjutavad aastaseid keskmisi temperatuure ja sademehulkasid märkimisväärselt. Katsepuistu asukohaks valisid teadlased viljaka mullaga naadi kasvukohatüübi raiesmiku, kuhu istutasid nelja-aastaseid kuusetaimi.

Töö autorid möönavad ka katsekultuuri rajamisest tulenevaid metoodilisi puudusi, mille üle neil kontroll puudus, kuna ala rajati kümneid aastaid tagasi. Näiteks ei istutatud katsekultuuri põhjapoolse päritoluga kuuskede järglasi. Samuti oli uuritav vaid üks puistu ühes kohas, kus ühe piirkonna järglased kasvasid rivis. See aga ei võimaldanud hästi hinnata puistusisest varieeruvust. Metoodilisi nõrkusi leidus küllalt ammu rajatud katses veelgi, mida praegu ja tulevikus rajatavate katsete puhul saab arvesse võtta ja vältida. Uuringu tugevus seisneb selle pikaajalisuses, sest kolmekümne aasta jooksul reaalselt looduses mõõdetud andmed on suure väärtusega.

Artikkel ilmus ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research. Uuringut toetasid Eesti teadusagentuur, Eesti maaülikool, Euroopa Liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi programm TEM-TA22.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Soome erametsaomanikud tunnevad ärevust sõja pärast Ukrainas, aga avalikkuse surve metsade majandamise osas neid kuigivõrd ei häiri. Kliimamuutuste pärast oma metsades muretsevad rohkem naised ja kõrgema haridustasemega metsaomanikud, selgus uuringust.

Eestis on üle 100 000 erametsaomanikku, kellele kuulub umbes pool siinsetest metsadest. Soomes aga on erametsaomanikke ligikaudu 620 000 ja nemad omavad 60 protsenti oma riigi metsadest. Ühiskond ootab metsadelt samaaegselt mitme rolli täitmist, millega metsaomanikud peavad toime tulema. Metsast on vaja nii puitu, elurikkuse hoidmist kui ka näiteks süsiniku sidumist. Samal ajal seavad kliimamuutused ohtu metsade elujõulisuse. Seni on vähe teada, kuidas sellised koormavad ootused mõjutavad metsaomanike vaimset heaolu.

Soome teadlased Jaana Haloneni eestvõttel uurisid Soome erametsaomanike ärevuse taset ning kuidas seda mõjutab avalikkuse surve metsade majandamise osas. Teadlased analüüsisid ka tegureid, mis mõjutavad metsaomanike muret kliimamuutuste mõju pärast nende metsadele.

Haloneni ja tema kolleegide töö näitas, et mõõdukat või rasket ärevust koges neli protsenti vastajatest, suurem osa enda hinnangul ärevust ei tundnud. Samas ei olnud metsaomanike ärevussümptomid seotud avalikkuse ootusest metsamajandamisele tuleneva stressiga. Küll aga põhjustas seda Venemaa sissetung Ukrainasse, mida tunnistas umbes pool vastanutest. Küsitlus toimus 2022 aasta kevadel, mil sõja algusest oli möödunud vaid mõni kuu.

Kliimamuutuste põhjustatud muudatused on selgelt nähtavad ja tuntavad. Haloneni ja tema kolleegide töö näitas, et ligi pooled vastanutest tundsid mõningast või suurt muret kliimamuutuste negatiivsete mõjude üle nende metsadele. Umbes 40 protsenti olid ses küsimuses vähe murelikud ning 15 protsenti omanikest täitsa muretud.

Enam muretsesid kliimamõjude pärast metsaomanikud, kel oli metsa kasutamise osas erinevad eesmärgid. Samuti olid murelikumad naised ja kõrgema haridustasemega vastajad. Kuid näiteks see, kas tegemist oli uue või oma metsaomandist kaugemal elava omanikuga, ei mõjutanud mure taset.

Samas arutlevad töö autorid, et stressi või ärevust võivad metsaomanike seas põhjustada ka mitmed tegurid, mida käesolev analüüs ei sisaldanud. Näiteks Euroopa Liidu metsandust puudutavad regulatsioonid seavad ootused kõikidele metsaomanikele, olenemata nende hoiakust kliimamuutuste suhtes. Lisaks eeldavad Euroopa Liidu regulatsioonid olulisi muudatusi senistes metsamajandamise viisides. See aga võib jällegi oluliselt mõjutada metsamajandamisest saadavat majanduslikku tulu ja seeläbi ka omanike stressi ja ärevust.

Tulemuste saamiseks küsitlesid Halonen ja tema kaaslased Soome erametsaomanikke. Vastajad pidid hindama nii oma ärevuse taset ja muret kliimamuutuse mõjude pärast metsale. Kokku laekus uurijate käsutusse enam kui 1200 vastust. Ärevuse mõõtmiseks rakendasid teadlased rahvusvaheliselt kasutatavat GAD-7 küsimustikku. Uuringus osalenutest üle kolmveerandi olid mehed, vastajate keskmine vanus jäi vahemikku 23-95 aastat, olles keskmisena 64 aastat.

Uuring ilmus ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Maapinna ettevalmistus parandab noore metsa kasvu, kuid samas muudab ka metsa alustaimestikku. Kunagine väetamine ei kiirenda järgmise metsapõlve edenemist.

Noorte puukeste kasvu soosimiseks tehakse Põhjamaades, sealhulgas Eestis, tavapäraselt enne istutamist maapinna ettevalmistus ehk mineraliseerimine. Selleks kasutatakse enamasti ketasatra, millega tõmmatakse maapinda vaod. Vagudesse on hõlpsam istutada ja hiljem ka istutatud taimi muu taimestiku seest välja hooldada. Tänu madalamale konkurentsile suurendab maapinna ettevalmistus istutatud taimede ellujäämist.

Uuring

Hiljutine Rootsi metsateadlaste uuring näitas, et 17 aastat pärast lageraiet oli mineraliseeritud maapinnaga katsevariantides jäänud ellu rohkem istutatud mände kui mineraliseerimata kontrolltükkidel. Kahel uurimisalal tehtud mõõtmised näitasid mineraliseeritud katsevariantides mändide suuremat kõrgust ja puistu tüvepuidu kogust ehk tagavara. 

Puude suremus oli intensiivseim just esimestel kasvuaastatel ning suremuse vahe töödeldud ja töötlemata aladel oli ilmne. Kui töötlemata aladel suri esimese viie aasta jooksul ligikaudu 30–40% istutatud puudest, siis ketasadraga töödeldud aladel oli vastav näitaja vaid 4–9%. Seega, kuna metsamajandamise peamisi eesmärke on puistute kiire kasv, saab maapinna ettevalmistamist pidada igati põhjendatud tegevuseks.

Rootsi põllumajandusülikooli teadlase Karin Hjelmi juhtimisel avaldatud uuringu muutis mitmetahulisemaks varasem alade lämmastikuga väetamine. Nimelt väetati samadel uurimisaladel enne lageraiet ja noore metsakultuuri rajamist eelmist metsapõlve 25–30 aasta jooksul. Selline lähenemine võimaldas hinnata, kas kunagine väetamine mõjutab ka tulevase metsa kasvu. Hjelmi ja tema kolleegide tulemused tõestasid, et üldiselt ei kandunud väetamise positiivne mõju üle järgmisele puude põlvkonnale.

Väetamine on nii Soomes kui ka Rootsis tavapärane puistute kasvu kiirendamise võte, sest siinses piirkonnas pärsib puude kasvu peamiselt just taimedele kättesaadava lämmastiku vähesus mullas. Metsa väetamist lämmastikuga saab seetõttu kasutada puistu tüvemassi juurdekasvu suurendamiseks, seda rakendatakse sageli vanemas metsas, raieringi lõpu poole. Eestis aga metsade väetamine lubatud ei ole.

Metsa alustaimestik

Lisaks puude kasvule hindasid teadlased uuringus ka maapinna mineraliseerimise ja kunagise väetamise mõju puistute alustaimestikule. Maapinna ketasadraga ettevalmistamine ja lämmastikuga väetamine mõjutas alustaimestikku mõlemal katsealal. Kui ühel uurimisalal vähenes põdrasambliku ja suurenes kanarbiku katvus, siis teisel alal vähendas mineraliseerimine pohla ja suurendas mustika kasvu.

Autorid toovad selle põhjusena välja mineraliseeritud aladel puude suuremate mõõtmete tõttu maapinnale jõudva väiksema valguse hulga. Põdrasambliku vähenemist võis aga mõjutada kunagine väetamine.

Autorid nendivad, et metsa uuendamise puhul peaks enam tähelepanu pöörama just alustaimestiku säästmisele. Näiteks soovitavad nad vagude rajamise asemel maapinda ette valmistada lappidena, mis vähendaks häiritud pinna osakaalu.

Katsealad paiknesid Lõuna-Rootsis Hagforsis ja Nissaforsis. Uurimisalused puistud rajati poolteiseaastaste männi konteinertaimedega, algtihedusega 2500 puud hektari kohta. Männikud kasvasid toitainevaestel liivmuldadel, mis on meiegi metsades tavapärane kooslus.

Uuringus kajastatud katsealad lühikest aega pärast istutamist ja 15 kasvuaasta järel 

FOTO: HJELM ET AL. 2025 | ERAKOGU

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Maapealseid mõõtmisi ja kaugseireandmestikke ühendades saab täpsustada metsade juurdekasvumudeleid. See võimaldab hinnata metsakasvu hõlpsamalt ka suurtel aladel.

Metsade juures huvitab inimesi sageli nende kasvukiirus, kuid selle hindamine pole sugugi lihtne ülesanne. Metsas kasvavate puude kasvu mõjutavad mitmed tegurid, näiteks puuliik ja puude vanus, kasvukoht ja ka konkreetse aasta ilm. Pildi muudava segasemaks muutuvas kliimas üha sagedamini esinevad metsa kasvu pärssivad nähtused, nagu põuad ja tormid. Seetõttu on vaja leida viise, mis aitaks metsa kasvu operatiivselt hinnata, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar ning metsakorralduse ja dendrokronoloogia kaasprofessor Maris Hordo.

Tavapäraselt saab puude juurdekasvu hinnata aastarõngaste laiuse põhjal, kuna need näitavad puude aastaseid jämeduskasve. Samas on puudelt piisava hulga proovide kogumine ning nende analüüs töömahukas ja aeganõudev, eriti kui soovime saada infot suuremate metsamassiivide kohta.

Kiirem võimalus puude juurdekasvu hindamiseks on kaugseire ehk kasutada satelliitidelt tulenevat infot. Satelliitide Sentinel-1 ja Sentinel-2 pildid võimaldavad hinnata puude võrade rohelisust ja veesisaldust, andes seeläbi teavet puude seisundi kohta. Piltide põhjal arvutatakse näitajad nagu NDVI (i.k normalized difference vegetation index), mis iseloomustab taimkatte rohelisust, ja fotosünteetiliselt aktiivse biomassi hulka ning NDMI (i.k normalized difference moisture index), mis näitab võrade niiskust, ja aitab hinnata, kas mets kannatab veepuuduse all. Just need indeksid annavad vihjeid, kuidas mets mingil aastal tegelikult kasvas.

Paljudest Euroopa uurijatest koosnev töörühm Sloveenia teadlase Jernej Jevšenaki juhtimisel ühendas aga satelliitidelt ja maa pealt kogutud andmed. Teadlased soovisid arendada puude aastarõngaste laiust kalendriaasta täpsusega ennustavat mudelit ning täpsustada okas-, leht- ja segametsade juurdekasvumudeleid. Jevšenak ja tema kolleegid katsetasid mudeleid puuliikide, metsatüüpide ja üldistatud metsa tasandil.

_{Juurdekasvupuuriga saab puu seest puursüdamiku, millelt saab aastarõngaid loendades teada puu vanuse või nende laiuseid mõõtes jämeduskasvu kalendriaasta täpsusega. Nii saab analüüsida puu kasvu kui ka mädanike levikut tüves. Autor/allikas: Jürgen Aosaar}

Mahukas töö kandis vilja: satelliidiandmete kaasamine parandas mudelite täpsust keskmiselt kuue protsendi võrra. Metsatüübiti eristades paranes okas- ja segametsade mudelite ennustusvõime umbes kümne protsendi jagu, segametsade prognoosid olid ebatäpsemad. Mudelite timmimise osas osutus olulisimaks näitajaks NDMI ehk niiskuse indeks, mis kirjeldab puude võrade vee sisaldust ja seostub seega otseselt puude kasvuga.

Analüüs ja mudelite arendus toetus ulatuslikule välitööde andmestikule. Aastarõngaste laiuste mõõtmiseks kogusid uurijad aastatel 2018–2022 puursüdamikke ning tüvekettaid rohkem kui 700 proovitükilt Kesk- ja Ida-Euroopast. Töö rakenduslikku väärtust tõstab asjaolu, et proovid koguti konkreetses piirkonnas majanduslikult olulisematelt puuliikidelt, nagu näiteks pöök, kuusk, mänd, tamm või ebatsuuga.

Uuringus osalesid ka Eesti Maaülikooli metsateadlased, kes kogusid andmeid 20 proovialalt üle Eesti.

Töö tõestas sellega, et satelliitandmete kasutamine on väga kasulik metsade kasvu hindamiseks ja prognoosimiseks suurematel territooriumidel. Eriti väärtuslikud on kaugseire andmed puude niiskuse indeksi kohta, mida ei saa koguda ainult ilmavaatluste põhjal. Selliselt mudeleid ja kaugseire meetodeid ühendades saab tulevikus paremini mõista, kuidas erinevad metsad kliimamuutustele reageerivad ning millised on riskid või võimalused metsamajanduses.

Uuring ilmus ajakirjas Science of the Total Environment. Maaülikooli teadlaste tööd toetasid Eesti Maaülikool, keskkonnainvesteeringute keskus ja Eesti teadusagentuur.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Lageraie järel metsaistutusega viivitamine ja raidmete eemaldamine raiesmikult vähendab järgmise metsapõlvkonna puidutagavara. Uuendustööde edasilükkamine mõjutab tagavara vähenemist tugevamalt kui raidmete eemaldamine.

Nii Eestis kui ka Skandinaavias on lageraie levinuim viis puidu varumiseks ja vana metsa asendamiseks noorega. Raie järel on esmatähtis metsakasvatuslik ülesanne saada noor mets edukalt kasvama. Metsauuenduse tulemuslikkuse võivad aga määrata mitmed tegurid. Rootsi põllumajandusülikooli ja Linné ülikooli metsateadlased uurisid Axelina Jonssoni juhtimisel, kuidas mõjutab puistu kasvu raie ja noorte puude istutamise vahele jääv ajaperiood ning raidmete eemaldamine langilt.

Ruttu istutama

Lõuna-Rootsi viljakatel muldadel kasvavates kuusikutes tehtud mõõtmised näitasid, et puistu kasvu mõttes on kasulikum uued taimed raiesmikule istutada peatselt pärast raiet. Puistud, mis istutati samal või järgmisel aastal pärast raiet, olid 30 aasta vanuselt suurema tagavaraga võrreldes puistutega, mis kultiveeriti neli aastat pärast raiet. Jonsson ja tema kolleegid selgitavad tulemust puude varaste kasvutingimustega. Värskeile raiesmikele istutatud taimed said varases kasvufaasis edeneda väiksema konkurentsi tingimustes, samal ajal kui nelja aasta vanustel raiesmikel pidid istikud võistlema juba seal kasvava taimestikuga. Hoolimata sellest, et igal alal tehti maapinna ettevalmistus just enne istutamist.

Langetatud puude järkamise ja laasimise käigus tekivad raidmed ehk oksad, ladvad ja madalakvaliteedilised tüvejupid, mis on väärtuslik kodumaine taastuv ressurss energia tootmiseks. Suur osa Eesti kodudest köetakse soojaks just puiduga, mõned aastad tagasi toodeti ligi 60 protsenti kaugküttesoojusest just hakkpuidust.

Teatavasti sisaldavad raidmed toitaineid, mis aja jooksul mulda eralduvad. Nende metsast eemaldamine võib samuti noore metsa kasvule mõju avaldada. Jonsson ja tema kolleegid leidsid, et 20–30 aasta vanustes puistutes, kust raie järel eemaldati 80 protsenti raidmeist, oli puidutagavara mõnevõrra väiksem võrreldes aladega, kuhu raidmed alles jäeti. Täpsemalt oli vahe suurusjärgus 20–25 kuupmeetrit hektari kohta ehk ligikaudu puistu kahe aasta puidutoodang.

Kuigi Eestis on metsamaa väetamine keelatud, on varasemad Skandinaavia uuringud näidanud, et väetamisega saab raidmete eemaldamist edukalt kompenseerida. Samuti on varasemast teada, et raidmete eemaldamise suhtes on kuusk tundlikum kui mänd.

Kaks valikut

Metsauuendus on kompleksne ettevõtmine, mille puhul võib tekkida n-ö nokk-kinni-ja-saba-lahti-olukordi. Ühelt poolt võib raidmetega toitainete eemaldamine pikemas perspektiivis puidutoodangut vähendada. Kuid teisalt hõlbustab okste ja latvade eemaldamine ala uuendamise tehnilist poolt – maapinna ettevalmistamist ja taimede istutamist.

Metsa uuendades peab arvestama noorte puude võimalike kahjustustega. Värsketel raiesmikel kahjustab istutatud okaspuutaimi putukas nimega männikärsakas, keda meelitavad kohale värsketest kändudest ja raidmetest eralduvad aroomid. Seetõttu on soovitatav oodata raidmete kuivamist ehk lükata istutamist edasi. See aga mõjutab jällegi pikemas plaanis metsast saadava puidu kogust. Seega aitab raidmete eemaldamine üldiselt parandada istutatud taimede ellujäämust ning seeläbi ka noore metsa kasvu.

Lõuna-Rootsi katsealad paiknesid erineva niiskusega liivsavi- ja saviliivmuldadel. Praktilise metsamajandamise jäljendamiseks jagasid teadlased katsealad pooleks. Ühele poolele jäid raiejäätmed alles, teiselt poolelt aga eemaldati need ligikaudu 80 protsendi ulatuses, kusjuures alles jäid peamiselt okkad ja peenemad oksad. Raiesmikule istutati kuuseistikud, millest pooled olid kolmeaastased paljasjuursed taimed ja pooled kaheaastased potitaimed. Seejuures said uued kuused kasvama üks kuni viis aastat pärast raiet, mis lubas hinnata uuendustööde kiiruse mõju metsa kasvule. Enne igakordset istutamist valmistasid metsatöölised ekskavaatoriga ette ka maapinna, mis on tavaline võte uuenduse hõlbustamiseks.

Jonsson ja tema kaaslased tõdevad, et teadaolevalt ulatuvad seni pikimad raidmete eemaldamise uuringud 30 aastani. Ühelt poolt on see ju küll pikk aeg, kuid teadlaste hinnangul oleks vaja vastavaid uuringuid, mis hindaksid raidmete eemaldamise mõju puude kasvule kogu raieringi jooksul. 

Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Soomlaste pikaajaline uuring näitab, et arukaasikute intensiivne harvendamine vähendab küll puistu üldist puidukogust, kuid seevastu saab sealt rohkem kvaliteetset materjali.

Soome Loodusressursside Instituudi Luke metsateadlaste Pentti Niemistö ja Saija Huuskoneni värske töö hindas kaasikute arengut erineva tugevusega harvendusraiete korral.

Uuringu teeb eriti väärtuslikuks selle kestus – samades kaasikutes tehti mõõtmisi lausa kolme kümnendi vältel, kuni 50 aasta vanuseni. 

Siinses regioonis on harvendusraied metsade majandamise lahutamatu osa. Harvendusraiete käigus raiutakse metsast välja kehvemate tüveomadustega puud. Nii saavad hõredamas metsas ehk väiksemas konkurentsis kiiremini kasvada just need puud, millelt tulevikus on loota hea kvaliteediga puitu, mida ühiskond vajab.

Soome uuringu tulemused näitasid, et tugevamad harvendusraied vähendasid arukaasikute üldist tootlikkust ehk saadavat tüvepuidu kogust võrreldes läbiraiumata kontrollpuistutega. Kaasikud, kus tehti mõõdukas ja tugev harvendus, annavad võrreldava koguse puitu. Kuid kui läbi viia kaks tugevat harvendust, viib see puistust saadava puidu hulga alla.

Metsa majandamise, sh harvendusraiete eesmärk on vähendada küttepuidu ja suurendada palgi osakaalu väljatulekut. Soome teadlased leidsid, et tugevam harvendusraie andis ka jämedamad puud ehk suurema saepalgi mõõdus puidu osakaalu. Jämedamatest tüvedest saadav materjal on väärtuslikum just puidu pikaajalise kasutuse ja süsiniku sidumise seisukohast. 

Samas nendivad uurijad, et võrreldes okaspuudega, on arukaasikute pikaajalise süsiniku sidumise võimekus metsas, mullas ja puittoodetes tõenäoliselt väiksem. Samal põhjusel peavad töö autorid just harvendatud kaasikuid eelistatuks, võrreldes harvendamata kaasikutega.

_{Sama kaasiku erinev osa, mis raiuti viie aasta eest tugevalt hõredamaks, kasvama jäeti ligikaudu 2000 puud hektarile. Kuna puude vahel on küllaldaselt ruumi ja valgust, on elusvõrad piisava pikkusega, mis tagab puude kiire kasvu. FOTO: Jürgen Aosaar}

Autorid rõhutavad ka esimese harvenduse ajalist olulisust. Kui metsa kasvatamise eesmärk on tüvede hea jämeduskasv ning võrade edukas areng, peaks puistu hõredamaks raiuma juba umbes kümne aasta vanuselt. Hilinenud harvendusraiete korral, ka siis, kui need on intensiivsed, võib puude jämeduskasv jääda tagasihoidlikumaks.

Uuringu autoritel oli järelduste tegemiseks ulatuslik andmestik. Aastate jooksul mõõtsid uurijad Kesk- ja Lõuna-Soomes kümmet endisel põllumaal ja seitset metsamaal kasvavat kaasikut, kokku ligi 200 mõõtepunktis. Muldadeks olid mõõdukalt viljakad mineraalmullad. Keerukas katsedisain sisaldas seitsme erineva stsenaariumi järgi harvendamist, kus kombineeriti üht ja kaht eri intensiivsusega harvenduskorda. Nõrga raie korral eemaldati viiendik, mõõduka korral kolmandik ja tugeva harvenduse korral pool puistutagavarast. Harvendatud kaasikute tulemusi võrreldi kontrollpuistutega, mis said areneda omasoodu, inimese sekkumiseta. 

Artikkel ilmus ajakirjas Trees, Forests and People.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Senisele jalakaid surmanud patogeenile näib olevat lisandunud veel üks hukutav seen. Ka jalaksurma suhtes resistentseks peetav hübriidjalakas ei tunne end kõige paremini. Jalaka perekonna erinevate liikide võrsetel elavad liigiomased rikkalikud seenekooslused.

Viimastel aastatel laastab nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas jalaka perekonda (Ulmus spp.) kuuluvate liikide puid haigus nimega jalakasurm. Kahest meie kodumaisest jalaka liigist – harilik jalakas ja künnapuu – paneb haigusele paremini vastu viimane. Probleemi tõsidusest tulenevalt on looduslikke jalakaliike hakatud haljastuses asendama hübriidjalakaga, mis peaks olema jalakasurmale vastupidavam.

Paraku ei näi jalakate tulevik olevat kuigi roosiline. Seni teadaolevalt põhjustab jalakasurma kottseen, ladina keelse nimega Ophiostoma novo-ulmi. Hiljutine uuring näitab, et väliselt sarnaseid kahjustusi võib jalakatele põhjustada veel üks patogeen, Sphaeropsis ulmicola. Teadlased leidsid, et see seni vähe tuntud seen elas just nendel puudel, kus jalakasurm puudus. Uus patogeen oli eriti aktiivne künnapuudel, kuid kahjustas ka hübriidjalakaid.

Seega on võimalik, et S. ulmicola on alahinnatud haigusetekitaja. Ühelt poolt võib ta nö asendada senist peamist kahjustajat, teisest küljest aga ei pruugi ta olla puudele nii surmav. Teadlaste sõnul võib S. ulmicola elada puudel küllalt kaua neid tapmata, kuid samas neid nõrgestades. Nii saavad teised haigustekitajad, sh lagundajad, puud kergemini nakatada. Seda kinnitas ka värske uuring. Teadlased leidsid surevate okste ja kuivavate võradega ehk nähtavate jalakasurma tunnustega puude võrsetel elutsemas rohkem seeneliike kui tervete puude võrsetelt.

_{Jalaksurma kahjutusega jalakal on lehed longus ja närbumas Autor/allikas: Liina Jürisoo}

Mõlema patogeeni puhul on puude välised kahjustused sarnased. Vahe on aga selles, et jalaksurm viib puu kiiresti kindlale hukule, lisaks levib see kiiresti lähedalasuvatele jalakatele. Seetõttu on oluline pidev seire, mis aitab tuvastada patogeeni kahjustuse. Jalakasurmaga puud peab kiiresti langetama ja hävitama, et säästa veel terveid puid, Sphaeropsis ulmicola kahjustus ei ole aga nii tõsine. Patogeeni täpse liigi peab tuvastama aga asjatundja, kuid tihti on vajalik ka labori analüüs.

Erinevus seenekooslustes ilmnes ka linnades ja maapiirkondades kasvavatel puudel. Linnapuude võrsetelt leidsime rohkem seeneliike. Ilmselt põhjustab seda linnas kasvavate kaaspuuliikide suurem arv ning puude raskemad kasvutingimused, mis avab tee rohkematele ja vahel ka kahjulikumatele seentele.

Puud elavad koos suure hulga mikroorganismidega sealhulgas seentega, kelle hulgas pole vaid haigustekitajaid, vaid ka täiesti süütuid või isegi kasulikke liike. Varjatud seened, keda nimetatakse endofüütideks, elavad puude sees – lehtedes, võrsetes ja isegi tüvepuidus. Need moodustavad omamoodi mikrobioomi, sarnaselt sellele, mis inimestel kõhus või nahal.

Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli, Linné Ülikool ja Peterburi Tehnikaülikooli teadlastest koosnev rühm leidis Eestis ja Peterburi ümbruses kasvavatelt kolme jalakaliigi võrsetelt kokku üle 300 seenetaksoni. Paljud meie maalt leitud liigid on Eestile uued. Enim liike elutses hariliku jalaka, vähim aga hübriidjalaka võrsetel.

Kuna kõigil kolmel uuritud puuliigil elutsesid lisaks ühistele seeneliikidele ka veel spetsiifilised liigid, tõdevad teadlased, et seente mitmekesisuse seisukohast on eelkõige kodumaist päritolu jalaka perekonna liigid asendamatud. Teisisõnu, enim kahjustatud harilikku jalakat ei saa asendada võõrast päritolu hübriidjalakatega.

Aga mida siis teha, kuidas jalakaid aidata? Haiguse leviku piiramiseks on vajalik puude seire ja õigeaegne tõrje, mis aitab säästa väärtuslikke puid. Tundmatu päritoluga puude import võib teha enam kahju kui kasu: tood kaasa ühe puu, mis sisaldab nö saatjaskonda, sh ohtlikke patogeene. Seega – eelista Eestimaist ja kodumaal testitud puude järglasi.

Jalakate perekonda kuuluvad puuliigid kasvavad planeedi põhjapoolkeral, looduslikena kasvavad meil harilik jalakas ja künnapuu. Mõlemaid liike on vähesel määral kasvamas viljakates ja niiskemates metsades. Sageli kasutatakse neid kauneid puid haljastuses. Jalakad kannavad olulist ökoloogilist rolli, pakkudes elupaiku erinevatele organismidele, sealhulgas jalakatega kohastunud sambliku- ja seeneliikidele.

Jalaksurm levib puult puule maltsaüraskite abil ning lähestikku kasvavatel puudel juurkontaktide kaudu. Haigusest nakatunud puudes sulgub vee ja toitainete liikumine, mis põhjustab lühikese aja jooksul lehtede närbumise ja kuivamise. Paratamatult viib see puu hukule.

Kuigi meie piirkonnas on jalakasurma leitud juba ligi sada aastat tagasi, on praegune haiguspuhang väga intensiivne. Seda eelkõige Eestisse levinud jalakasurma uue alamliigi ja patogeeni hübriidide tõttu, seades ohtu meie jalakate populatsioonid. Näiteks Rootsis on kõik kohalikud jalaka liigid võetud punasesse nimistusse just jalakasurma tõttu. Teemat on ulatusliku leviku tõttu kajastatud Eesti meedias ka varasemalt, Maaülikooli teadlastelt on ilmunud teemakohane eestikeelne ülevaade.

Uurimus ilmus ajakirjas Microbial Ecology.

Uuringut toetasid SA Eesti Teadusagentuuri projekt PRG1615, Euroopa Liit ning Haridus- ja Teadusministeeriumi projekt TEMTA22.