Author: Metsaselts

Jürgen Aosaar ja Rein Drenkhan (Eesti Maaülikool)

Muutuv kliima toob Euroopa metsadele uusi ohte. Tagamaks metsade ja metsmajanduse jätkusuutlikkust, tuleb rakendada kohanemismeetmeid, nendivad teadlased Euroopa Komisjoni egiidi all koostatud raportis.

Seniste metsamajandusvõtete keskmes on olnud valdavalt üheliigilised ja ühe vanusega kõrge tootlikkusega puistud. Need kujunesid aga välja suhteliselt stabiilsetes keskkonnatingimustes, kirjutavad Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar ja metsapatoloogia professor Rein Drenkhan.

Tänapäeva muutuvates oludes ei pruugi senised majandamisvõtted enam toimida. Üha sagedamini esinevad kliimamuutusest tingitud nähtused, nagu kuumalained, põuad, tormid, puude haiguste ja putukkahjurite puhangud, panevad puud ja metsaökosüsteemid surve alla. Nii võib väheneda metsade vastupanuvõime ja nende suutlikkus pakkuda ühiskonnale vajalikke hüvesid ehk ökosüsteemiteenuseid.

Vajadus kohaneva metsamajandamise võtete järele

Murettekitav olukord nõuab teaduspõhiseid lahendusi. Rühm Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika võrgustikku (i.k EU’s Common Agricultural Policy(CAP) Network) koondunud teadlasi avaldasid hiljuti analüüsi, kus rõhutavad vajadust liikuda riske ennetava metsamajandusmudeli poole. Teiste seas osales võrgustiku töös Eesti Maaülikooli metsapatoloogia professor Rein Drenkhan. Käesolev ülevaade põhineb suurema analüüsi lisal 5, mis selgitab, kuidas kohandada metsamajandust kliimamuutuste ja biootiliste ohuteguritega.

Ühte võtmerolli mängib siinkohal kohanev metsamajandus (i.k Adaptive Forest Management, AFM). Traditsiooniliselt tegeletakse kahjustuste kõrvaldamisega metsas pärast kahjustuse teket ehk pärast häiringut. AFM käsitleb seevastu metsamajandust pideva õpi- ja kohanemisprotsessina.

Analüüs, mille esiautor on Rootsi Põllumajandusülikooli teadlane Michelle Cleary, sõnastab uue lähenemise. Metsa seisundit tuleb regulaarselt jälgida ja majandusotsuseid peab metsas langetama just sealt tuleva info põhjal. Teadlased tõdevad, et kliimamuutuste vastu võidelda ei saa. Seega tuleb õppida uutes oludes toime tulema ja tegutseda ennetavalt.

Kliimamuutus kui häiringute võimendaja

Lisaks häiringute sagenemisele muutuvad need kliimamuutuse tuules ka tugevamaks, mida võimendab omakorda erinevate häiringute koostoime. Vaatamata Eesti küllalt vihmasele suvele ägas Kesk- ja Lõuna-Euroopa sel aastal kuumalainete ja põua käes. Selliseid perioode ja lisaks ka torme kogeme ilmselt tulevikus üha sagedamini.

Kehvad kasvutingimused vähendavad puude elujõudu, mida kasutavad enda huvides ära puid ründavad haigustekitajad ja putukkahjurid. Näiteks kuuske kahjustavad üraskid on viimastel aastatel kuumade suvede ja pehmete talvede tõttu saanud kasvatada endale rohkem kui ühe põlvkonna. See tähendab omakorda, et üraskeid leidub metsades senisest märksa rohkem. Üha enam levib Eestis ka uusi taimehaigusi, kuna pehmemad talved võimaldavad neil end siinmail edukalt sisse seada.

Nii peamegi olema valmis selleks, et liit- ehk koondhäiringute sagenevad. Näiteks võivad tormikahjustused luua üraskitele sigimiseks sobiva toidubaasi. Samal ajal vähendab põuastress puude võimet seista vastu putukatele ja haigustekitajatele. Sellised häiringud võivad põhjustada koos märksa suuremat kahju kui üksikud tegurid eraldi.

Biootilised ohutegurid

Euroopas on üks olulisemaid kahjureid kuuse-kooreürask (ld.k Ips typographus), kelle puhangute ulatus on viimastel aastatel märgatavalt kasvanud. Üraskikahjustustele on eriti vastuvõtlikud põuast nõrgestatud kuuse enamusega või kuuse puhtpuistud. Nii suurendab puhtkuusikute osakaalu kasv märkimisväärselt üraskipuhangute riski. Seda eriti just siis, kui kuusik on rajatud ebasobivale alale, näiteks põuakartlikule mullale.

Elulise näitena toovad raporti autorid välja Tšehhi. Ulatuslikud kuuse-kooreüraski puhangud kahjustasid seal ligikaudu 100 miljonit kuupmeetrit puitu, mis tekitas üle 1,1 miljardi euro ulatuva majanduslikku kahju. Paraku suurenevad prognooside kohaselt häiringutest tulenevad kahjud tulevikus veelgi. Analüüs näitab, et pikaajaliselt on oluliselt odavam rakendada ennetavaid kohanemismeetmeid, kui likvideerida hukkunud metsades kahjustuste tagajärgi.

_{Üraskirüüste tagajärjel hukkunud puhtkuusik Lõuna-Eestis. Alusmetsas kasvavad väiksemad kuused ei paku üraskitele huvi ja on jäänud mardikatest puutumata. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/EMÜ}

Lisaks üraskitele toob teadlasrühma analüüs välja mitmeid metsades juba tavapäraseks saanud puude haigusi. Kuuse ja männi puhul on levinuim ja tuntuim juurepess (Heterobasidion spp.), mis põhjustab juure- ja tüvemädaniku tõttu märkimisväärset majanduslikku kahju. Laiemalt tuntud juuremädaniku tekitaja on ka külmaseen (Armillaria spp.), mida tunneb hästi ära puude koore all arenevate mustjate nööri meenutavate risomorfide põhjal.

Lisaks teevad puudele liiga võrse- ja tüvekahjustusi põhjustavad patogeenid, näiteks männi-võrsevähk (Diplodia sapinea). Samuti tõstab üha enam pead männiokkaid kahjustav pruunvöötaud (Lecanosticta acicola). Looduses liikujale on aga ehk enim silma jäänud kuivavate võradega või juba surnud saarepuud, mille taga on enamasti saaresurma (Hymenoscyphus fraxineus) tegevus.

Metsa vastupanuvõime suurendamine

CAP võrgustiku teadlased pakuvad olukorra tõsiduse tõdemise kõrval ka lahendusi. Nende nägemuses peab kohanev metsamajandus tõstma metsade vastupanuvõimet ja kerksust (i.k resilience), mis suurendaks metsade häiringutaluvust ja aitaks neil ühtlasi häiringu järel kiiremini taastuda. Tervemad ja tugevamad metsad pakuks ühiskonnale kvaliteetsemaid ökosüsteemiteenuseid.

Uuringud näitavad, et segapuistud taluvad paremini nii põuda, tormi kui ka haiguste- ja kahjurite rünnakuid. Eesti kontekstis tuleks võimalusel kujundada kahe ja enama puuliigiga puistusid, vältides eelkõige puhtkuusikute teket. Maastikutasandil peaks puistute ruumilist struktuuri kujundama nii, et see piiraks kahjustuste levikut. Teisisõnu, metsamaastikus peaksid pidevalt vahelduma erinevat tüüpi, mitmekesise struktuuriga puistud, mis tõkestavad haiguste levikut loomulikul teel.

Lisaks on väga oluline see, millisest istutusmaterjalist noori metsi rajame ja kujundame. Tähtis on katsetada tuleviku kliimatingimustele vastupidavamate puuliikide järglastega ja otsida nende hulgast sobivaima pärilikkusega isendeid. Tuleviku metsi võiks rajada just nende järglastega.

Kuna tuleviku metsade vastupanuvõime vajab Põhjala regioonile kohaseid teadustulemusi ja näidisalasid, osalevad Maaülikooli metsateadlased rahvusvahelises Euroopa Liidu rahastatavas projektis Horizon Precilience. Selle projekti üks fookus on selgitada kliimamuutustega kohanevaid metsa majandamisviise koostöös Soome, Rootsi ja Norra partneritega.

Integreeritud taimekaitse

CAP raporti autorid soovitavad rakendada taimekaitset, kus on samaaegselt kasutusel erinevad võtted. Teadlased nimetavad sellist lähenemist integreeritud taimekaitseks (i.k Integrated Pest Management, IPM), mis keskendub üksikute kahjustajate tõrje asemel mitmetele võimalikele häiringuriskidele ja metsa üldise tervise parandamisele.

Lisaks eelpool nimetatutele soovitavad autorid tõrjuda haigusi ja kahjureid IPM-meetmetega. Selleks tuleb soodustada metsades kahjurite looduslike vaenlaste elutingimusi ja kasutada biopreparaate. Ühtlasi tuleb arendada pidevat seiret ja varajasi hoiatussüsteeme. Otseste majandusvõtetena toovad nad välja metsanduse ammutuntud põhitõed: erinevaid puuliike tuleb kasvatada neile sobivatel muldadel ja hooldusraieid tuleb teha õigel ajal.

Piirkondlikud erinevused

Üldistatult saab öelda, et peamiselt laastavad Euroopa metsi sama tüüpi kahjustused: kahjurputukad, eelkõige üraskid; kuid ka juuremädanikud, tormi- ja lumekahjustused ning sagenevad põuaperioodid. Nagu looduses ikka, sõltub aga häiringute iseloom ja esinemine geograafilisest asukohast. Nii rõhutavad raporti koostanud uurijad, et kohanemisstrateegiad ei saa olla n-ö üle välja kogu Euroopas ühesugused, vaid arvestama peab iga piirkonna eripäradega.

Olulised regionaalsed erinevused esinevad Euroopas ka metsamajandusvõtetes. Autorid rõhutavad nende rakendamise sobivuse sõltuvust paljudest asjaoludest, nagu kasvukoha tingimused, metsatüüp, häiringute esinemine ja majandamise eesmärgid. Seetõttu ei paku ükski majandamisviis universaalset lahendust kliimamuutusega kohanemiseks. Samuti ei pea hülgama ka juba praegu kasutusel olevaid majandamisvõtteid. Pigem peab neid vastavalt looduslikele oludele muutuma, et saavutada metsade kohanemise eesmärki.

Kokkuvõtvalt leiavad raporti koostanud teadlased, et Euroopa metsade jätkusuutlikkus kliimamuutuste tingimustes sõltub võimest ennetada ja juhtida riske enne ulatuslike kahjustuste teket. Kohanev ja ennetav metsamajandus tähendab, et metsi tuleb pidevalt seirata ja kogemustest õppida, puistuid mitmekesistada ning probleemide korral varakult sekkuda.

Kõigi tegevuste eesmärk on vähendada metsade haavatavust ning säilitada nende ökoloogilisi, majanduslikke ja sotsiaalseid funktsioone. Tulevikumetsad peavad olema mitmekesisemad ja plastilisemad. Need tulevad paremini toime häiringutega, mida tekitavad samaaegselt kliima, patogeenid kui ka kahjurid.

Kogu analüüs on leitav CAP võrgustiku kodulehelt.

Allikas: Cleary, M., Ernst de Bunswyck, A., Bubner, B., Nève Repe, A., Lauhanen, R., Skalík, J., Syri, M. & Drenkhan, R. (2026). Adaptive Forest Management in the Context of Climate Change and Biotic Agents. Annex to the Final Report of the EU CAP Network Focus Group “Forestry and Forest Health: New and Emerging Pests and Diseases”.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Ühiskond ootab metsadelt samaaegselt väga erinevaid hüvesid. Muutuva kliima ja ebapiisavalt kooskõlastatud metsapoliitika tõttu ilmnevad erinevate metsa pakutavate hüvede kasutamise osas aga põhimõttelised vastuolud.

Eurooplaste soovivad metsalt saada üha enam. Metsad peaksid samaaegselt varustama inimesi tarbepuidu ja bioenergiaga, siduma süsinikku, pakkuma puhkevõimalusi ja elustikule kvaliteetset elupaika, kaitsma mulda ja vett jne. Samal ajal aga muutub Euroopa metsade seisund kliimamuutuse tõttu viletsamaks ja metsade keskmine vanus kasvab, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar. 

Hiljuti avaldatud ülevaateartiklis analüüsisid Saksamaa erinevate ülikoolide teadlased varasemalt ilmunud kirjanduse põhjal Euroopa metsade võimet rahuldada ühiskonna ootusi. Nad uurisid, millised on seejuures metsa pakutavate hüvede ehk metsaökosüsteemiteenuste kasutamisel tekkivad vastuolud ning kuidas seda mõjutab seadusandlus. Karlsruhe Tehnoloogia Instituudi teadlase Tobias Laimeri ja tema kolleegide töö käsitles Euroopa metsadega seotud peamisi eesmärke, nagu süsiniku sidumist, ühiskonna varustamist tarbe- ja energiapuiduga ja elurikkuse säilitamist.

Euroopas soojeneb kliima ligikaudu kaks korda kiiremini kui maailmas keskmiselt. Seetõttu kannatavad Euroopa metsad üha sagedamini kuumalainete, põudade ja tormide käes. Äärmuslikud ilmaolud süvendavad omakorda teisi häiringuid, nagu putukakahjustusi ja metsatulekahjusid, mis on juba põhjustanud ulatuslikku puude suremist. Parema tuleviku nimel vajavad Euroopa metsad kohanemismeetmeid.

Laimer ja tema kaaslased nendivad oma töös, et kohanemisstrateegiaid on teadmatuse tõttu keeruline luua. Prognoosid kasvuhoonegaaside heitkoguste, soojenemise ja äärmuslike ilmastikunähtuste osas on endiselt ebakindlad. Metsad aga peavad oma eluea jooksul taluma kiireid keskkonnamuutusi, mis mõjutavad nende käekäiku. Näiteks pole seetõttu ka kindel, millised puuliigid ja majandamisviisid jäävad tulevikus elujõuliseks.

Autorid edastavad eelnevate tööde seisukohta, et erinevaid poliitikaeesmärke – elurikkuse kaitset, metsade süsinikusidumise suurendamist ning puidu varumist – on keeruline omavahel ühendada. Lisaks on teadlased varasemalt tõdenud, et Euroopa rohelise kokkuleppe (Green Deal) raames ei ole need ambitsioonid omavahel piisavalt hästi kooskõlastatud.

Vaatamata poliitilisele sihile hoogustada metsade süsiniku sidumist, on Euroopa metsades trend vastupidine. See tuleneb üha enam metsi kahjustavatest häiringutest ja ka metsade üha kõrgemast keskmisest vanusest. Laimer ja tema kolleegid sedastavad, et maakasutuse ja maakasutuse muutuse ja metsanduse sektorile (i.k Land Use, Land Use Change and Forestry, LULUCF) seatud ootused metsade süsiniku sidumisele on ebarealistlikud. Kuigi Euroopa metsad on tervikuna endiselt süsiniku sidujad, ei ole seotava süsiniku hulk vastavuses regulatsioonide ootustega.

Seepärast muutub kliimapoliitika seisukohast üha riskantsemaks loota heitkoguste vähendamise saavutamisel liialt metsadele. Metsadel põhinevad kliimamuutuste leevendamise meetmed peaksid täitma pigem täiendavat kui keskset rolli.

Süsiniku sidumist saab suurendada, laiendades näiteks metsade pindala, suurendada olemasolevate metsade tootlikkust ja kasutada paremaid majandamisvõtteid. Samas sõltub nende meetmete mõju suurel määral kohalikest tingimustest ega ole alati üheselt prognoositav.

Puittooted panustavad kliimamuutuste leevendamisse nii fossiilmaterjalide asendamise kui ka süsiniku talletamise kaudu. Samas pole selle kasu ulatus ja avaldumise ajastus üheselt selge, kuna palju sõltub arvutamise metoodikatest. Lisaks vähendavad erinevad majandussektorid aegamööda oma süsinikuheidet. Ühelt poolt soodustavad poliitikad pikaealiste puittoodete laialdasemat kasutamist. Teisalt aga nähakse ette kliimamuutustega kohanemiseks lehtpuude osakaalu suurenemist metsades. See tekitab aga vastuolu puidutööstusega, mis on valdavalt arendatud okaspuidu käitlemiseks.

Juba praegu hoiavad pikaajalised puittooted endas märkimisväärse hulga süsinikku. Teadlaste hinnangul peaks see kogus aja jooksul veelgi suurenema, näiteks puitehitistes. Loomulikult läheb selleks vaja ka suurt kogust puitu, mis omakorda survestab looduslikke ökosüsteeme. Samas näevad Euroopa Liidu poliitikadokumendid ette raiemahtude suurenemist kuni aastani 2050.

Üks võimalus konkureerivate eesmärkide paremaks tasakaalustamiseks võiks peituda puittoodete korduvkasutuse suurendamises. Samas muudavad selle keerukaks muud kaasnevad materjalid, näiteks liimpuidu puhul erinevad liimid.

Metsast tulev energiapuit on Euroopa Liidu peamine taastuvenergia allikas. Samas leiavad teadlased, et see ei ole kooskõlas puidu kaskaadkasutuse põhimõttega ning võib tekitada vastuolusid süsiniku talletamise, elurikkuse säilitamise ja puidu pikaajalise kasutuse soovidega.

Poliitika vaatest jääb aga puidul põhinev bioenergia Euroopa Liidu 2030. aastaks seatud taastuvenergia eesmärgi saavutamisel jätkuvalt oluliseks. Prognooside kohaselt suureneb energiatootmiseks raiutava puidu maht ka pärast 2030. aastat.

Kokkuvõtvalt nendivad Laimer ja kaasautorid, et puidul põhineva bioenergia täpse rolli üle Euroopa majanduse süsinikujälje vähendamisel vaieldakse jätkuvalt ning selle väärtus sõltub paljudest erinevatest teguritest.

Erinev mets ja erinev ühiskond. Noor kaasik Eestis ja noor männik Portugalis vajavad erinevaid, kohalike oludega arvestavaid, lähenemisi. Ilmselt on ka ühiskondlikud ootused metsale neis kahes riigis erinevad. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/EMÜ

Euroopa metsapoliitika hiljutised algatused, nagu uus metsastrateegia ja elurikkuse strateegia, suunavad metsandust varasemate poliitikatega võrreldes enam elurikkuse säilitamisele ja kaitsele.

Elurikkuse strateegia näeb ette, et kaitse alla võetakse 30 protsenti Euroopa Liidu maismaast; sealhulgas 10 protsenti range kaitse alla. Laienevad kaitsealad hõlmaksid olulisel määral ka metsi. See võib ühelt poolt toetada metsade elurikkust kui ka süsiniku sidumist. Samas tähendab sellega kaasnev raiemahu vähenemine, et nende eesmärkide saavutamine toimub osaliselt puidu materjalina kasutamise ja energiatootmise arvelt.

Lisaks ei lange sageli kokku avalikkuse ja maaomanike huvid. Ühiskond väärtustab metsas eelkõige mittepuidulisi väärtusi, samas on maaomanikel ja majandajatel peale puidu müügi vähe võimalusi metsast tulu teenida. Nii leiavadki ülevaateartikli autorid, et ebakõlasid maaomanike ja ühiskonna vahel võiks leevendada mittepuiduliste metsahüvede vääriline tasustamine maaomanikule (i.k payment for ecosystem services, PES). Soomes toimiv METSO programm on tõestanud, et nii saab hoida metsaomanike huvi selles protsessis osaleda.

Kuna ühiskonna puiduvajadus ei rauge, võivad siinsed väiksemad raiemahud tekitada vastuolusid teiste poliitikaeesmärkidega või suurendada imporditud puidu kasutamist. See omakorda võib ebasoodsalt mõjutada kliimat ja elurikkust teistes planeedi piirkondades.

Laimer ja tema kolleegid rõhutavad, et Euroopa metsade väga erinevate kasvutingimuste, majandamisviiside ja omandistruktuuri tõttu ei saa neile pakkuda ühtset majandamisretsepti. Poliitika- ja kohanemismeetmeid tuleb rakendada piirkondlikult, arvestades kohalikke tingimusi ja piiranguid.

Artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Forest Research

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Endistele põllumajanduslikele maadele rajatud hübriidhaavaistandikud suurendasid mulla orgaanilise süsiniku- ja toitainete sisaldust. Suurimad muutused mullas leidsid aset esimese 15 aasta jooksul.

Euroopa Liit loodab madalama väärtusega põllumaade metsastamisega leevendada kliimamuutust ja hoida bioloogilist mitmekesisust. Selleks on kavas istutada kokku täiendavalt kolm miljardit puud, sealhulgas on võimalik kasvatada ka kiirekasvulisi lehtpuid. Kuna kaitstava metsa pindala üha suureneb, näevad mitmed teadlased lühikese raieringiga istandikes paljulubavat lahendust, et rahuldada kasvavat puidu vajadust, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar. 

Ühe puuliigina sobib istandike rajamiseks hariliku haava ja ameerika haava ristand hübriidhaab (Populus tremula × P. tremuloides), mis on Põhjamaade tingimustes külmakindel ja tootlik.

Eestis on hübriidhaavikuid rajatud alates eelmise sajandi lõpust ja pea sama kaua on nende arengut uurinud ka Maaülikooli metsateadlased. Värskelt avaldatud ühises uuringus leiavad nad koos Tartu Ülikooli teadlastega, et paarikümne aastaga on hübriidhaavikute mullas tõusnud orgaanilise süsiniku, lämmastiku ja mitme teise toitaine sisaldus. Samal ajal on muld muutunud veidi happelisemaks.

Maaülikooli metsanduse nooremteaduri Natalia Vysotska esiautorluses ilmunud artikkel täidab olulise lünga, kuna seni teati kiirekasvuliste lehtpuude istandike mõjust mullale küllaltki vähe. Tulemused on seda väärtuslikumad, et mullas toimunud muutusi uuriti küllalt pika perioodi vältel.

Teadlased kogusid samadest istandikest proove siis, kui need olid 5-, 15- ja 25-aastased. Sellises aegreas kogutud proovid näitasid, et suuremad muutused toimusid mullas 5–15-aasta vanuses. Sealt edasi, vahemikus 15–25 aastat, jäid mulla süsiniku ja lämmastiku sisaldus ning happesus sarnasele tasemele. Varasemad kodumaised uuringud on näidanud sarnaseid tulemusi põllumaadele rajatud arukase istandikes.

Vysotska ja tema kolleegide kirjeldatud pikaajaline katsealade võrgustik hõlmab endistele põllumaadele rajatud 24 hübriidhaavikut üle Eesti. Süsiniku sisalduse tõusu mullas selgitavad teadlased asjaoluga, et ühes istutatud puude kasvuga suureneb ka nendelt maapinnale langeva lehe- ja oksavarise ning mullas surevate puude juurte hulk. Just see surnud orgaaniline aine talletubki mullas süsinikuna. Peamiselt toimuvad muutused mulla ülemistes kihtides, sügavamal maa sees on protsessid aeglasemad.

Kahekümne aastaga on mulda on lisandunud keskeltläbi ligi seitse tonni süsinikku hektari kohta. See on küll tubli tulemus, kuid kordades rohkem süsinikku salvestub hübriidhaavikutes puudesse.

Hübriidhaava istandike raiering on 25 aastat. Kuna raiutava puiduga viiakse kasvukohalt ära ka toitaineid, tuleb mulla seisundit hoolikalt jälgida. Uuringust nähtub, et endistele põllumaadele rajatud hübriidhaavaistandike esimese raieringi järel pole mulla kvaliteet langenud. Muld on järk-järguliselt kujunenud metsamaale omaseks kasvukohatüübiks.

_{15-aastane hübriidhaab. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/EMÜ}

Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management ja seda toetasid EestiTeadusagentuuri projektid ja arendusprogramm “Kvaliteetse puidu kasvatamine majandusmetsades ja istandikes” ning Euroopa Komisjoni Horizon programmi projekt ECOLOOP.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

USA teadlased avastasid, et südamemädaniku käes kannatavatest suhkruvahtratest immitseb võrreldes tervete liigikaaslastega atmosfääri rohkem metaani. Leid avab uue vaatenurga metsade süsiniku sidumisele ja heitele.

Hea tervise juures olevaid metsi peetakse ka tõhusateks süsinikusidujateks. Sarnaselt teiste elusorganismidega kimbutavad aga puidki erinevad haigused, mis võivad nende süsinikusidumise võimet pärssida. Näiteks võib ka väliselt täies elujõus puudes levida sageli südamemädanik, mis mõjutab kasvuhoonegaaside, nagu süsinikdioksiidi (CO₂) ja metaani (CH₄), eritumist tüvedest. Puude haiguste rolli metsade kasvuhoonegaaside voogude reguleerimisel on samas seni veel vähe uuritud, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Ameerika teadlased Chathuranga Senevirathne juhtimisel uurisid USA-s Suure järvistu piirkonnas suhkruvahtraid, et mõista kasvavates puudes toimetava südamemädaniku mõju tüvedest väljuvatele kasvuhoonegaasidele. Uurijad leidsid, et kõigi uuritud puude tüved eritasid nii süsihappegaasi kui ka metaani, sõltumata mädaniku olemasolust.

Olulise leiuna näitasid mõõtmised, et mida laiemalt oli puus levinud mädanik, seda rohkem tüvest metaani eritus. Teisalt ei mõjutanud mädanik CO₂ eritumist tüvest. Puid ümbritsev muld aga oli metaani siduja ja CO₂ heitja ning mädaniku olemasolu puudes neid vooge ei muutnud.

Südamemädaniku levikut puus ei pruugi välised tunnused reeta. Seetõttu kasutasid Senevirathne ja tema kolleegid helitomograafi abi, mis võimaldab helilainete abil n-ö puu sisse vaadata puud ennast kahjustamata. Tomograafi tekitatud helilained levivad terves puidus kiiremini kui pehkinud puidus või õõnsates tüve piirkondades. Just nende erinevuste põhjal muudab tomograaf nähtavaks tüves leiduvad pehmemad ja tühjad kohad.

Teadlased tuvastasid, et mädanik põhjustab muutusi ka puidustruktuuris, mis väljenduvad puude tüvedel koorepragudena. Suurema ulatusega mädanikuga puudel leidus neid tüvedel ka selgelt enam. Kuid just koorepraod on omamoodi tulipunktid, millest väljub tüves tekkinud metaani kordades enam kui tervest puukoorest.

Töö autorid selgitavad, et elusates puudes tüvemädanikku põhjustavad seened ei ole ise metaani tootjad, kuid nad loovad tüves sobivaid elutingimusi metaani tootvatele organismidele. Metaan on tugev kasvuhoonegaas, mille globaalse soojendamise potentsiaal on saja-aastasel ajaskaalal ligikaudu 28 korda suurem kui süsinikdioksiidil.

Uuringu tulemused aitavad mõtestada metsade rolli globaalses metaanibilansis. Autorid nendivad, et töö käigus leitud tüvedest väljuvad kõrged metaani vood viitavad seni alahinnatud metaani allikale.

Kui sarnased kasvuhoonegaaside mehhanismid toimivad ka teiste puuliikide ja metsaökosüsteemide puhul, võivad need seni arvestamata metaanivood mõjutada märkimisväärselt metsade kasvuhoonegaaside bilanssi. Lisaks võib muutuv kliima suurendada südamemädaniku levikut puudes ja laiendada nende puuliikide hulka, mida mädanik mõjutab. Eesti puuliikidelgi on südamemädaniku levik puu kasvu ajal tavapärane, seda eriti lehtpuudel, kuid ka kuusel.

Autorite hinnangul peaksid sarnased teemad olema tulevaste ökoloogiliste uuringute üks peamisi fookusi.

Uuring tehti USA-s Notre Dame’i ülikooli keskkonnauuringute keskuses, Wisconsini ja Ülem-Michigani poolsaare piiril. Uuritud alal levivad hästi dreenitud mineraalmullad, suhkruvaher on sealses piirkonnas domineeriv puuliik.

Uuring ilmus ajakirjas New Phytologist.

Jürgen Aosaar, Ahto Agan, Rein Drenkhan (Eesti Maaülikool)

Muutuv kliima ja uued haigused panevad proovile puude vastupanuvõime. Eesti Maaülikooli teadlaste värske uuring paljastab, et männiokastel elavate ja puud kaitsvate seenekoosluste liigiline koosseis sõltub peamiselt peremeespuu pärilikkusest, kuid ka puude kasvukohast.

Harilik mänd on Põhja-Euroopa ainus looduslik männiliik ning üks Eesti metsanduse alustalasid. Muutuv kliima paneb aga proovile puude kohanemis- ja vastupanuvõime.

Mände vaevavad ka uued haigused, mille levikut soodustab lisaks muutuvale kliimale mahukas rahvusvaheline kaubandus. Üha enam uuringuid tõestab, et puude tervist ja vastupanuvõimet ilmastiku ekstreemustele, sealhulga põuale ning haigustekitajatele, määravad puudel elavad mikroobide kooslused.

Eesti Maaülikooli metsateadlased uurisid, kuidas puu pärilikkus ja kasvamise asukoht mõjutavad mändide okastel elavaid seenekooslusi. Hiljuti ilmunud artiklis leidsid töö esiautor nooremteadur Carel Elizabeth Carvajal-Arias ja tema kolleegid, et enamasti sõltus okastel elavate seente liigiline mitmekesisus ja kooslused puu pärilikkusest. Puude kasvukoha mõju oli tagasihoidlikum.

Teadlased uurisid kokku 12 männi plusspuu järglast ehk klooni, mis kasvasid erinevates Eesti piirkondades. Nad leidsid, et üheksal kloonil püsis seente liigirikkus eri kasvukohtades sarnane, teisisõnu võib olla see puud toetavab liigirikkus päritav. Plusspuud on heade väliste tunnustega puud, mille järglaste seemneid kasutatakse kvaliteetse istutusmaterjali tootmiseks.

Enim tuvastasid teadlased okastelt saprotroofseid sh endofüütseid seeni, kes moodustasid ligikaudu 40 protsenti tuvastatud okka proovidest. Ligi veerand seentest kuulusid patogeensete hulka. Lihheniseerunud seeni ja mükoparasiite leidus aga juba oluliselt vähem.

Saadud teadmistel on otsene praktiline väärtus, sest need võimaldavad tulevikus metsade uuendamiseks kasutada just vastupidavamate puude järglasi. Nii näiteks eristusid uuritud kloonide hulgas sellised, mille okastel oli patogeensete seente liigirikkus teiste kloonidega võrreldes madalam. Samal ajal, kui üldine seenekoosluste mitmekesisus oli kõrge. Selline kombinatsioon võib viidata paremale tasakaalule puule kasulike ja kahjulike mikroorganismide vahel ning puude suuremale vastupanuvõimele.

Samas leidus ka kloone, mille okastel oli suurim just patogeensete seente mitmekesisus. Selliste kloonide järglasi ei ole ilmselt tulevikus metsade uuendamiseks mõistlik eelistada.

Töö tulemused rõhutavad, et kliimamuutustele vastupidavamate metsade kujundamisel ei piisa üksnes kiire kasvu või hea tüvekujuga parimate plusspuude järglaste valikust.

Sama oluline on arvestada puude võimet kujundada ja hoida stabiilset ning tasakaalustatud mikrobioomi. Puude geneetilise mitmekesisuse säilitamine ja sobivate kloonide valik aitavad vähendada haigusriske ning hoida metsade tootlikkust ja elurikkust olukorras, kus kliima ning patogeenidest tingitud kahjud ja levik kiiresti muutuvad.

Carvajal-Arias oma kolleegidega kogusid okkaproove kahe vanuserühma: kuni kümne ja kuni 25-aastastelt mändidelt, mis kasvasid kaheksas eri asukohaga seemlas üle Eesti. Seemlad on spetsiaalsed seemnete varumiseks rajatud istandused, kus kasvavad parimad kohalike plusspuude järglased ja kasvuomadustega puud. Saadud seemneid kasutatakse metsadesse istutatavate taimede kasvatamiseks.

_{Tavapärane metsauuenduseks kasutatav männi konteinertaim ootab metsamulda istutamist. Selle noore puu tulevik sõltub paljuski teda ümbritsevatest seentest. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/EMÜ}

Artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Forest Research. Uuringut toetas Eesti Teadusagentuur.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Raviomadustega seene musta pässiku nakatamise edukus sõltub peamiselt seenetüve geneetilistest omadustest. Pässiku kasvatamiseks võib lisaks kasele sobida hästi ka lepp.

Must pässik ehk tšaaga on põhjapoolkera metsades elav kandseen. Inimest huvitavad eelkõige selle seene elutegevuse tagajärjel puude tüvedele tekkivad mustjad steriilsed moodustised ehk pässikud. Erinevalt n-ö tavalistest puuseentest pole aga pässikute puhul tegemist selle seene viljakehadega, kirjutavad Eesti Maaülikooli teadlased.

Seent hinnatakse tema meditsiiniliste omaduste tõttu, kuna sisaldavad mitmeid inimesele kasulikke bioaktiivseid ühendeid, teaduslikult on tõestatud ka seene vähivastane toime. Varasemad uuringud näitavad, et must pässik on levinud enam-vähem võrdselt nii kaasikutes kui ka lepikutes.

Viimastel aastatel on majanduslik huvi musta pässiku vastu oluliselt tõusnud. Et pässikut jätkuks ka tulevikus erinevate terviseturgutajate tootmiseks, kultiveeritakse seent meie metsadesse. Selleks puuritakse puutüvedesse augud, kuhu paigaldatakse seenega nakatatud puidust tüüblid. Kui töö vilja kannab, peaks aastate möödudes nakatatud kohast välja kasvama inimese jaoks väärtuslik pässik.

Praktikas ei pruugi puude nakatamine musta pässikuga olla sugugi lihtne. Värske Eesti Maaülikooli metsateadlaste uuring näitab, et kaks aastat pärast nakatamist tuvastati Võrumaa katsepuistutes seene nakkus DNA-põhiselt vaid kolmel protsendil puudest. Tartumaal Järvseljal jäi vastav näitaja natuke alla 20 protsendi. See tähendab seda, et seen oli end küll tüvedesse sisse seadnud, kuid pässikuid puutüvedele veel ei olnud arenenud. Uurimisalused puuliigid olid arukask, sookask, sanglepp ja hall lepp.

_{Nakatamiskatse käigus tekkisid sangleppadel pässikud alles neljandal aastal. Autor/allikas: Karin Kütt/EMÜ}

Nooremteadur Karin Küti esiautorluses ilmunud artiklis nendivad teadlased, et puude nakatumine musta pässikuga sõltus usaldusväärselt vaid seenetüvest, mitte aga puuliigist või puu jämedusest. Samuti ei mõjutanud pässiku arengut see, kas puutüves esines enne katse algust puidumädanikku.

Samas näitas uurimistöö, et neli aastat peale nakatamist arenesid pässikud uuritud puuliikide hulgas vaid sangleppadel. Teistel puuliikidel sama perioodi jooksul pässikuid ei tekkinud. See annab tunnistust seene arenemise aeganõudlikkusest ja et ka sanglepp võiks olla musta pässiku kultiveerimiseks sobiv peremeespuu.

Pärast seenetüübli paigutamist puutüvesse võib mõne aja möödudes tüübliavast immitsema hakata tume vedelik, tüübli ümbruses võib puu koor aga punduda ja praguneda. Kütt ja tema kolleegid tõdesid, et need välised ilmingud ei ole nakatumise edukuse üle otsustamisel usaldusväärsed. Täpse hinnangu saamiseks rõhutavad teadlased DNA-põhise diagnostika olulisust.

Kokku testisid teadlased üheksa Eesti metsadest kogutud pässiku geneetilise tüve kasvu arukasel, sookasel, sanglepal ja hallil lepal. Selleks asetasid nad laboris nakatatud musta pässikuga seenetüüblid Tartumaal Järvseljal ja Võrumaal kasvavasse 600 puu tüvesse. Katse läbiviimiseks valisid teadlased puid, mille vanus jäi vahemikku 37 kuni 66 aastat ja kõrgus 14 kuni 26 meetrit.

Teadlased rõhutasid, et musta pässikut soovitatakse kasvatada eelkõige vähemväärtuslikes puistutes, kus puidust pole suurt majanduslik tulu loota. Seenekasvatus võiks metsaomanikule pakkuda seeläbi täiendavat lisandväärtust.

Uuring ilmus ajakirjas Annals of Forest Science. Uuringut toetasid teadusprojektid: Eesti Maaülikool, Eesti Teadusagentuur ja keskkonnainvesteeringute keskus.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Liiga tugevad harvendused vähendavad pikas plaanis männikute tagavara. Teise harvenduse puhul võib kaaluda lisaks alameetodile ka ülameetodit.

Tavapäraselt sekkub metsakasvataja puistu kasvuajal selle arengusse mõned korrad, tehes hooldusraieid. Raiete käigus eemaldatakse puistust tavaliselt viletsamad ja väiksemad puud, kasvama jäävad paremate omadustega puud, mida saame tulevikus kasutada.

Peamisi harvendusraiega seotud küsimusi on, kui hõredaks võiksime puistud raiuda, et üheaegselt oleks hea nii nende juurdekasv kui ka lõppraiel saadava puidu kvaliteet.

Soome loodusressursside instituudi (LUKE) teadlased hindasid Simone Bianchi juhtimisel harvendusraiete mõju puistute juurdekasvule ja tagavarale. Katse toimus kolmes juba varem korra harvendatud 34–50aastases puistus. Neist kahte harvendati erineva tugevusega veel kord, kasutades nii üla- kui ka alameetodit, ühes aga jäeti teine harvendus tegemata.

_{Selline ilus männik meeldib kõigile. Siin on aga inimene teinud kümnendite jooksul palju tööd, sealhulgas kaks harvendusraiet, et saada kvaliteetset puitu. FOTO: JÜRGEN AOSAAR}

Selgus, et 15 raiejärgse aasta jooksul kasvas enim puitu juurde harvendamata alal ehk seal, kus kasvas kõige rohkem puid. Tugeva raie korral oli see näitaja väikseim ja mõõduka harvenduse korral keskmine. Samas kiirenes üksikpuude kasv enam just tugeva harvenduse alal, mõõdukalt raiutud puistus vähem. Bianchi ja tema kolleegid prognoosisid puistu kasvu 30 aastat pärast raiet. Trendid olid sarnased: puistu tagavara oli suurim läbi raiumata alal ja väikseim tugevalt harvendatud alal.

Raietega viiakse osa puid metsast ära ja nii ka nendes seotud süsinik. Bianchi ja tema kaaslased leidsid, et mõõduka harvenduse järel taastus tänu puude kiiremale kasvule puude süsinikuvaru keskmiselt umbes viie aastaga, kuid tugeva harvenduse järel ei olnud see veel 15 aastaga taastunud. Sama tugevusega üla- ja alameetodi raied andsid nii puistute juurdekasvu, lõpptagavara kui ka süsiniku arvestuses üsna sarnase tulemuse.

Soomlaste tulemused kinnitasid varasemat teadmist, et laias intensiivsusvahemikus ei mõjuta harvendamine oluliselt puistu kogukasvu. Samas sellest vahemikust väljudes – nagu juhtus siinses uuringus tugeva harvenduse puhul – väheneb puistu juurdekasv märgatavalt.

Põhjamaade metsakasvatuses on valdavalt kasutatud alameetodil harvendust, kus eemaldatakse peamiselt väiksemad ja alla jäänud puud. Ülameetodi puhul toimub raie vastupidi. Esmalt eemaldatakse domineerivad ja suuremad puud, mis võimaldab saada kohe rohkem raietulu.

Viimastel aastatel on Soome metsakasvatuslikes juhistes muutunud ülameetodi raie okaspuupuistutes soovituslikuks just teise ja kolmanda harvendusraie puhul. Sel juhul eemaldatakse sageli just suurimad puud, misjärel muutub puistu struktuur ebaühtlasemaks. Samas on uuringutulemused puistute tulevikutagavara ehk saadava puidu koguse kohta olnud vastukäivad. 

Uuritud puistud kasvasid Kesk- ja Lõuna-Soomes keskmiselt viljakas mustika kasvukohatüübis, mis on ka meie männikute tavapärane kasvukoht. Keskmiselt oli puistute rinnaspindala enne harvendust 26 m²/ha, seal kasvas hektaril ligikaudu 1100–1400 puud. Mõõdukalt harvendades raiuti ligi kolmandik ja tugevalt harvendades kaks kolmandikku puudest. Mõõduka harvenduse intensiivsus lähtus Lõuna-Soome metsakasvatuslikest juhistest. 

Artikkel ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.