Author: Metsaselts

25.01.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Täiendav kaitse alla võtmine ja majandamise piiramine Soome metsades vähendab sealsete metsade puidutagavara, võrreldes praegusel viisil metsade majandamise jätkumisega, leidis Minna Räty juhitud Soome teadlasgrupp.

Metsade laienev kaitse intensiivistaks majandamist metsades, mis ei ole kaitse all, et säilitada praegune puiduvoog. See omakorda võib nõrgestada kaitsealuste metsade eeldatavat positiivset ökoloogilist mõju.

Ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research ilmunud uuringus kasutasid Räty ja tema kolleegid Euroopa metsanduse dünaamika mudelit (ingl k European Forestry Dynamics Model, EFDM) ja alusandmetena Soome statistilise metsainventuuri andmestikku. Modelleeriti kolme stsenaariumi: majandamine jätkub praegusel viisil (stsenaariumi nimi ingl k business-as-usual, BAU); võrreldes praegusega kahekordistub Lõuna- ja Kesk-Soomes rangelt kaitstavate metsade pindala, mida majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (Double); kogu metsamaa on range kaitse all, kus osa metsa jääb majandamisest välja ja osa majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (All).

Kõiki kolme stsenaariumit mudeldasid Räty ja tema kaastöötajad kahe erineva raiemahu juures. Esiteks – aastane raiemaht jääb praegusele tasemele ehk 72 miljonit tihumeetrit. Teiseks – metsi raiutakse maksimaalses jätkusuutlikus mahus, mida töö autorid defineerisid kui raiemahtu, mida saab Soome metsadest järgneva 100 aasta jooksul pidevalt raiuda.

Mudeliga hinnati metsade puidutagavara, vanuselise struktuuri, raiemahu ja -pindala, surnud puidu koguse ning mustika ja pohla saagikuse muutust eri stsenaariumide korral 100 aastat ette. Artiklis on toodud tulemused aastani 2051. Seejuures ei arvestatud mudelites metsa kasvukiiruse muutuse ega võimalike häiringutega. Marjade saagikuse muutusi modelleeriti vaid mineraalmuldadel kasvavates metsades.

Praegune raiemaht

Praegune raiemaht Soome metsades on 72 miljonit tihumeetrit aastas, millest natuke alla poole moodustavad saepalgid. Nendest algtasemetest lähtusid kõik stsenaariumid. BAU ja Double’i stsenaariumide korral oli võimalik praeguseid raiemahte ja ka saepalgi osakaalu säilitada. Seejuures BAU ja Double’i stsenaariumide puhul raiutava metsa pindala väheneks, ehk sama kogus puitu varutaks väiksemalt pindalalt.

Soovides jätkata puidu varumist praegusega sarnases mahus, väheneks stsenaariumi All korral saepalkide maht. Seejuures suureneks pindala, kus raieid teostatakse, kaks korda. Metsatagavara 2051. aastaks BAU stsenaariumi korral tõuseb, Double’i korral jääb sarnaseks, kuid All’i korral langeb praegusega võrreldes ligi poole.

Metsade vanus praegusega võrreldes BAU korral tõuseks, Double’i korral suureneks veidi noorte metsade osakaal, kuid All’i korral oleks 2051. aastaks enamik Soome metsi alla 30aastased. Metsades olev surnud puidu kogus, mis praegu on veidi üle nelja tihumeetri hektari kohta, suureneks tänasega võrreldes kõikide stsenaariumide korral. Tõus oleks BAU korral tagasihoidlik, kuid suurim All’i puhul. Mustikate saagikus BAU korral tõuseks, kuid All’i korral langeks, pohlade puhul oleks muutused vastupidised.

Jätkusuutlik raiemaht

BAU ja Double’i stsenaariumide korral oleks maksimaalne jätkusuutlik raiemaht järgnevate kümnendite jooksul ligikaudu 80 miljonit tihumeetrit aastas. Stsenaariumi All korral oleks vastav number aga 56 miljonit tihumeetrit aastas. Metsatagavara oleks kõikide stsenaariumide puhul 2051. aastaks praegusega sarnane.

Double’i ja All’i korral tõuseks aastaks 2051 kaitstavate metsade pindala ja ühes sellega metsade vanus. Surnud puidu maht BAU korral jääks sarnaseks, All’i korral oleks tõus kahe ja poole kordne, jõudes tasemeni 11 tihumeetrit hektarile. Mustikate saagikus jääks BAU korral samasse suurusjärku, kuid All’i korral tõuseks, samas pohlade puhul oleks pilt vastupidine.

Euroopa Liidu metsastrateegia aastani 2030 rõhutab metsade jätkusuutlikku kasutamist, mis ühelt poolt toetaks biomajanduse arengut, kuid teiselt poolt kindlustaks metsaökosüsteemi teenuste olemasolu. Samas näeb Euroopa Liidu 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ette, et Euroopa Liidu maismaa ja mere pindalast oleks tulevikus kaitse all 30 protsenti, sellest üks kolmandik range kaitsega. See tähendab looduslähedasemate metsamajandusvõtete rakendamist ja ka metsade majandamisest välja viimist.

Räty ja tema kaasautorid tõdevad, et Soomes oleks praeguse raiemahu säilitamine ja Euroopa Liidu 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkide saavutamine võimalik. Samas ei pea nad tõenäoliseks raiemahtude vähendamist, kuna puiduvajadus pigem suureneb. Seega on raiemahtude suurenemine biomajanduse arendamiseks konfliktis metsade kaitsmisega.

2019. aasta Soome Loodusressursside Instituudi andmetel oli Soomes kaitse all ligi 13 protsenti metsadest, millest enamik paikneb riigi põhjaosas. Kesk- ja Lõuna-Soomes oli siis kaitse all vastavalt 6,4 ja 3,5 protsenti metsadest.

Eesmärgi saavutamiseks on vajalik täiendavate alade kaitse alla võtmine. Metsarikastes riikides kuuluks täiendava kaitse alla võtmiseks peamiselt metsad. Kuna metsandus on Soome riigile majanduslikult väga oluline, mõjutab elurikkuse eesmärkide saavutamine tervet ühiskonda.

Nende konfliktide tõttu on vaja leida viis Euroopa Liidu poliitikate pikaajalise mõju hindamiseks puidutootmisele, bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemi teenustele. Meetod peaks olema rakendatav eri riikides.

---

Artikkel ilmus 25.01.2024 Maalehes.

Tunnuspildil on kujutatud noore metsa hõredamaks raiumist ehk harvendusraiet, mis on tavapärane majandusvõte nii Soome kui ka Eesti metsades. Foto pärineb erakogust.

24.01.2024 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Noored okaspuumetsad muutuvad süsiniku sidujaks umbes kümme aastat peale vana metsa raiet või looduslikku hävimist ning õiged majandamisvõtted aitavad metsa tootlikkust ja süsiniku sidumist parandada, selgub hiljutisest teadustööst.

Rootsi uurijad Achim Grelle juhtimisel tegid mõõtmisi Rootsi lõunaosas paiknevas kolmes kuusikus, ühes lehise- ja ühes männipuistus. Vaatluse alla võetud kuusikud ja lehisepuistu istutati aladele, kus 2005. aasta jaanuari orkaan Gudrun metsa hävitas. Männik istutati aga vana kuusiku raiumise järgselt tekkinud langile. Ühel kuusealal juuriti enne istutamist 80 protsenti vanade puude kändudest bioenergia tootmiseks, teist kuusikut väetati lämmastik- ja fosforväetistega, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.

Metsaökosüsteemide süsinikusidujaks muutumise aeg sõltus puuliigist, kasvukoha tootlikkusest ja metsa majandamisest. Kõige kiiremini muutusid süsinikku siduvateks kuusikud, peale orkaani võttis see aega kaheksa-üheksa aastat. Lehisepuistus oli vastav ajavahemik kümme ja männikus 13 aastat. Mainitud ajaperioodid moodustavad umbes 15 protsenti nende puuliikide puistute raieringist.

Väikseim oli süsiniku eraldumine kuusikus, kust juuriti kännud. Mullast eemaldati nimelt enamik juurestikke, mis oleksid lagunedes süsinikku õhku paisanud. Võrreldes kahte kuusikut, kus kände ei juuritud, oli mõõtmiste alguses suurem süsiniku sidumine väetamata puistus. Autorid põhjendasid seda aasta varem istutatud puude kiirema kasvuga. Kolmandal mõõtmisaastal ületas aga väetatud kuusiku süsiniku sidumine väetamata kuusiku oma, mille põhjusena tõid autorid välja just väetamise.

Kui kuusikud ja lehisepuistu asusid ühes piirkonnas, siis männik nendest põhjapool, kus on veidi lühem kasvuperiood ja madalam mullaviljakus. Seda pidas Grelle oma kaastöötajatega ka põhjuseks, miks männik oli teistest uuritud metsadest kauem süsiniku emiteeriv ökosüsteem.

Töö tulemused näitasid, et majandatavad metsad on süsinikku eraldavad ökosüsteemid küllaltki lühikese perioodi kogu tavapärasest raieringist. Grelle ja tema kolleegid järeldasid, et puistu süsinikusidumise võime määrab peamiselt selle tootlikkus ehk puude kasvukiirus ja vähem puistust eralduva süsiniku hulk.

Aega, mil puistust eraldub süsinikku rohkem, kui seda seotakse, saab lühendada metsa majandamisega. Autorite sõnul saaks puistute tootlikkust tõsta parandatud pärilikkusega istutusmaterjali kasutamise, istutamise eel maapinna mineraliseerimise ja väetamisega.

Grelle ja kaasautorid arutlesid ka metsade süsiniku sidumise võime hindamise üle erinevatel tasanditel. Kui üksikpuistu tasandil pole võimalik raiete tõttu tagada pidevat puiduvoogu ja süsiniku sidumist, on see võimalik siiski suurema metsapiirkonna üleselt. Kui kuskil metsaosas toimub metsaraie ja alalt hakkab eralduma süsinikku, siis teises metsaosas toimub süsinikusidumine, mis tasakaalustab süsinikukao ja nii edasi. Metsade süsiniku sidumise hindamiseks maastiku tasandil peab selgitama üksikpuistute süsiniku sidumise võimet.

Metsa süsinikusidumise võimet hindasid Grelle ja tema kolleegid noortes okasmetsades turbulentse kovariatsiooni (i.k eddy-covariance) meetodil. See kujutab endast mõõtesüsteemi, mille masti otsas olevad andurid mõõdavad pidevalt metsa ja atmosfääri vahel liikuva õhuvoo CO₂ sisaldust. Nii on võimalik hinnata metsaökosüsteemist väljuvat ja sinna sisenevat ehk taimede poolt seotava süsiniku hulka. Kui mets seob süsinikku rohkem, kui sealt atmosfääri väljub, ongi tegemist süsinikku siduva ökosüsteemiga ja vastupidi.

Kõigil aladel mineraliseeriti enne istutamist maapinda ehk istutus- ja hooldustööde hõlbustamiseks tõmmati metsaadraga maapinnale vaod. Kuusikutes ja lehisepuistus tehti valgustusraie. Kõik uuritud puistud kasvasid sarnasel mullal: parasniisketel liivastel moreenidel, mida kattis õhuke turbakiht.

---

Artikkel ilmus ajakirjas Agricultural and Forest Meteorology.

Artikkel ilmus 24.01.2024 Novaatoris.

Tunnuspildi pealkiri “Noorte kuuskede korralik kõrguskasv annab tunnistust puude heast seisundist. Siin areneb kõrge tootlikkusega ja tõhusalt süsinikku siduv kuusik”.

Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.

19.12.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Rootsi uuringu kohaselt suurenes kraavide sulgemise järgselt vee toitainete sisaldus ja metsaökosüsteemi kasvuhoonegaaside heitmete hulk. Kraavide puhastamise järel võis näha aga vastupidist.

Rootsi Põllumajandusülikooli teadlased Hjalmar Laudoni eestvedamisel uurisid kraavide sulgemise ja nende puhastamise lühiajalist mõju vee tasemele mullas, mullavee ja aladelt väljuvate kraavide vee kvaliteedile ning metsa süsiniku sidumisele. Võrdluseks kasutasid nad samal alal olevaid kraave, mida ei suletud ega puhastatud, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.

Oodatud tulemusena tõusis peale kraavide sulgemist mullas veetase ja kraavide puhastamise järgselt see langes. Võrreldes aladega, kus kraavid jäeti puutumata, kasvas peale kraavide sulgemist vees lahustunud orgaanilise süsiniku, lämmastiku, fosfori ja elavhõbeda sisaldus. Peale kraavide puhastamist samad näitajad aga langesid.

Muutused vee toitainete sisalduses olid statistiliselt usaldusväärsed. Samas peab silmas pidama, et need näitavad lühiajalisi mõjusid ja pikemaajaliste suundumuste jaoks tuleb vaatlusi jätkata. Vees oleva hõljumi hulka kraavide sulgemine ega puhastamine ei muutnud.

Laudon ja tema kolleegid said ka teada, et kuivendatud alad olid süsinikdioksiidi ja metaani sidujad. Alad, kus kraavid suleti, muutusid aga järgmisel aastal nimetatud kasvuhoonegaaside heitjateks. Siiski toonitavad töö autorid, et sellised muutused võivad olla lühiajalised ja mõne aasta möödudes võib olukord pöörduda. Tulemusi võis ka mõjutada asjaolu, et aladel, kus kraavid suleti ja puhastati, tehti lageraie, mille järel hakkasid mullas olevad puujuurestikud lagunema.

Rootsi metsadesse on kaevatud ligikaudu miljoni kilomeetri jagu kraave, mille edasisel majandamisel tuleb töörühma sõnul rakendada terviklikku lähenemist. Laudon ja tema kolleegid märgivad, et olemasoleva olukorra muutmisel ehk kraavide sulgemisel ja piirkonna hüdroloogilise seisundi muutmisel, peab meeles pidama kuivendussüsteemi kunagise rajamise põhjust. Seda tehti mullast liigvee ärajuhtimiseks ja metsade kasvu parandamiseks.

Enne suure mõjuga majandamisotsuste ehk kraavide sulgemist on vaja teadlaste sõnul seetõttu koguda selle kohta senisest rohkem teadmisi. Praegu on teadmatust selles teemas palju, möönavad Laudon ja tema kaaslased.

Kuna uurimisalal tehti mõõtmisi vaid aasta jooksul pärast kraavide sulgemist ja puhastamist, peegeldavad käesolevad tulemused tööde lühiajalisi mõjusid. Pikemaajaliste mõjude mõistmiseks peab alasid edasi jälgima. Samuti sedastavad töö autorid, et pikaajaliselt kuivendatud aladel võivad ökosüsteemid olla muutunud sedavõrd, et nende tagasipööramine kunagise seisundini on võimatu.

Hjalmar Laudoni juhitud teadlasrühm viis uuringu läbi Trollbergeti katsealal, mis asub Rootsi põhjapoolses osas Umeå linna lähistel. Uuritavas piirkonnas rajati kraavid eelmise sajandi alguses ja 1930. aastatel.

Uuritud piirkonnas leidub nii toitainetevaeseid lagerabasid kui ka kuusikuid ja männikuid, mis kasvavad leet-, leede- ning turvasmuldadel. Piirkonna kraavide sügavus oli keskmiselt pool meetrit ja laius ülemises osas ligi üks meeter. Kraave täideti kohapealt võetud turba ja samalt alalt raiutud puudega.

---

Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.

Artikkel ilmus 19.12.2023 Novaatoris.

Tunnuspildil on kujutatud sood, kus mulda (turvast) pole kuivendatud.

Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.

14.12.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Mineraalmullal kasvav noor kaasik jäi aasta pärast valgustusraiet süsiniku sidujaks, soomullal muutus aga süsiniku heitjaks.

Valgustusraie on metsa kasvatamisel ülioluline võte – pikaajaline positiivne mõju puude kasvule ja puistu kvaliteedile on ilmne.

Lühiajaliselt mõjutas valgustusraie mineraalmullal ja soomullal kasvavate kaasikute süsinikusidumise võimet eri suundades, näitas värskelt Jürgen Aosaare esiautorluses avaldatud Eesti Maaülikooli metsateadlaste uurimus.

Järgmisel aastal pärast valgustusraiet olid jänesekapsa kasvukohatüübi arukaasikud süsiniku sidujad. Seevastu hõredamaks raiutud sookaasikutest, mis kasvasid kuivendatud soomuldadel, väljus samal perioodil rohkem süsinikku, kui sinna seoti.

Valgus hoogustas kasvu

Mõlemas nimetatud kasvukohatüübis kasvavad läbiraiumata noored kaasikud olid süsinikku siduvad ökosüsteemid.

Mis on valgustusraie?

Valgustusraie on üks hooldusraie liike, mida tehakse noortes puistutes eesmärgiga reguleerida puistu tihedust, liigilist koosseisu ja anda kasvueelis kvaliteetsemate omadustega puudele.

Kuna valgustusraiel eemaldati puistust suur osa puid, langes raiele järgneval aastal ka puudesse seotud süsiniku kogus. Pärast hõredamaks raiumist jõudis puistutes maapinnale senisest rohkem valgust, mis hoogustas alustaimestiku kasvu. Samuti hakkasid värsked kännud hoogsalt kasvatama võsusid.

Nii alustaimestiku kui kännuvõsude kasvu käigus seotud süsiniku kogust arvestatakse puistu süsinikubilansi koostamisel. Samuti hinnati süsinikubilansi koostamiseks puude ja alustaimestiku juurtesse seotava süsiniku hulka.

Süsinik väljub metsaökosüsteemist peamiselt mulla orgaanilise aine lagunemisel erituva CO₂na, mida nimetatakse heterotroofseks mullahingamiseks. Nimetatud voog oli ka koostatud süsinikubilanssides hinnatutest suurim. Sookaasiku muutumine süsinikku eritavaks ökosüsteemiks oligi peamiselt põhjustatud suurest mullahingamise voost.

Uuringu tulemuste puhul peab meeles pidama, et need näitasid puistute süsinikuringe lühiajalist reaktsiooni raiele. Kuigi raiejärgsel aastal oli uuritud sookaasik süsiniku emiteerija, ei tohiks majandusmetsas valgustusraiet tegemata jätta. Neli aastat pärast valgustust on puistutes selgelt näha, kuidas läbiraiumata alal kasvab palju väikese diameetriga puid, mille rohelisi lehti kandev elusvõra on viletsate valgustingimuste tõttu väga lühike.

Hooldada on vaja

See aga tähendab, et puude fotosünteesiv ja biomassi tootev lehtede pind on väike, pärssides puude kasvu, puistu tootlikkust ja selle kaudu ka süsiniku sidumist. Seetõttu saab hooldamata puistutest vähem kvaliteetset puitu. Puidu hea kvaliteet on aga eelduseks, et saaksime sellest valmistada pikaajalisi puittooteid.

Valgustatud aladel on puude jämedus- ja kõrguskasv hoogne ning puud on vitaalsed ja hea kvaliteediga. Nii võib varasemate sarnaste uurimuste põhjal arvata, et raiest mõne aasta möödudes muutusid süsinikku emiteerivad noored puistud süsinikku siduvateks.

Aosaare ja tema kolleegide uuringus selgitati muutusi noorte kaasikute süsinikuringes erineva intensiivsusega valgustusraie korral sellele järgneval aastal. Katsealadeks valiti jänesekapsa kasvukohatüübis kasvav kuueaastane arukaasik ja jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüübis kasvav 12aastane sookaasik. Mõlemasse puistusse rajati katsevariandid, kus pärast raiet jäi kasvama 1500 ja 2500 puud hektarile, üks osa katsealast jäeti puutumata ehk kontrollalaks.

Kuidas mõõdetakse?

Et selgitada metsaökosüsteemi süsiniku sidumise ja emissiooni vahekorda ehk koostada metsa süsinikubilanss, peab hindama puude ja alustaimestiku maapealse ja maa-aluse biomassi produktsiooni.

Oluline komponent metsa süsinikubilansis on ka mullahingamine, mida mõõdetakse spetsiaalsete aparaatidega, üks selliseid on fotol nähtav CIRAS-2. Kõikide bilansi komponentide hindamiseks on oma metoodiline võttestik, mis nõuab ohtralt väli- ja laboritöid.

Taimede kasvu käigus seotud süsinik läheb bilansis siduvale poolele, mullast väljuv CO₂ aga emissiooni poolele. Kui metsa sisenev süsinikuvoog ületab sealt väljuvat, ongi tegu süsinikku siduva metsaökosüsteemiga.

---

Artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Forest Research. Uurimust rahastas Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Artikkel ilmus 14.12.2023 Metsalehes.

Tunnuspildil on kujutatud kuivendatud turvasmullal, jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüübis kasvavat 16-aastast sookaasikut. Vasakul pildil on valgustusraie läbinud prooviala. Paremal on võrdlusala, kus raiet ei tehtud. Parempoolsek kaadril aparaat mullast väljuva CO2 voo mõõtmiseks.

Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.

29.11.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Värske uuring tõestab erinevusi arukase ja sookase biomassi jagunemises puu eri osade vahel. Arukaasikutes on suurem tüvemassi, sookaasikutes okste, lehtede ja juurte osakaal. Tüvepuidu tihedus kahel võrreldud kaseliigil ei erine.

Eestis levivast neljast kaseliigist kasvavad suureks puuks ning moodustavad puistuid kaks – arukask ja sookask. Eesti Maaülikooli metsateadlaste avaldatud uuring nooremteadur Mikko Buhti esiautorluses näitab, et kahel kaseliigil jaguneb biomass puu eri osadesse erinevalt.

Puu maapealsest biomassist moodustab arukaskedel tüvi keskmiselt 89% ja sookaskedel 84%. Vahe ei pruugi tunduda küll suur, kuid statistiliselt on erinevus usaldusväärne. Tüvest omakorda moodustab puit mõlemal kaseliigil keskmiselt 86%, ülejäänu massist on koor. Okste ja lehtede osakaal maapealsest biomassist on sookaskedel veidi suurem kui arukaskedel.

Kuigi inimestele enamasti raskesti hoomatav, paikneb märkimisväärne osa puust maa all. Erineva jämedusega juurte ülesanne on puu püsti hoidmine ja toitainetega varustamine. Buhti ja tema kaastöötajate uuring näitas, et sookased suunavad maa alla suhteliselt suurema osa biomassi kui arukased. Nii paikneb sookaskedel maa all ilma lehtedeta maapealsest biomassist keskmiselt 43% ning arukaskedel 29%. Loodud biomassi mudelite praktilist rakendamist hõlbustab teadmine, et kaskede maapealse ja maa-aluse biomassi kogus on väga tugevas seoses puu rinnasdiameetriga.

Uuringust selgus ka aru- ja sookase tüvepuidu tiheduse sarnasus, mis keskmiselt on 573 kilogrammi kuupmeetri kuiva puidu kohta. Mõõtmised näitasid tüvepuidu kõrgemat tihedust tüve alaosas, võrreldes tüve ülaosaga. Samuti on kaskede tüvepuit veidi tihedam vanemates puudes, erinedes nii näiteks leppadest ja haabadest.

Kaasaegsed kodumaistel andmetel põhinevad mudelid võimaldavad hinnata puude biomassi ning selles seotud süsinikku senisest täpsemalt. Kuna kaasikud moodustavad ligi kolmandiku meie metsade pindalast, omavad tulemused suurt praktilist väärtust.

Andmete kogumiseks langetati kokku 117 kase mudelpuud, mille vanused jäid vahemikku 11–91 aastat ja rinnasdiameetrid vahemikku 3–41 sentimeetrit.

Projekti suurim proovikivi oli puude juurestike maa seest välja saamine. Seda tehti survevee, vintside, labidate, mootorsaagide ja hea meeskonna tööna. Kogu töö juures pidi hoolega jälgima, et juured jääksid terveks ning et kogu puu juurekava saaks maa seest kätte. Suure töömahukuse tõttu napib metsade maa-aluse biomassi uuringuid. Samas on need vajalikud, et oskaksime adekvaatselt hinnata puude juurestike massi ja selles peituvat süsiniku kogust.

---

Uuring ilmus ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research, uuringut rahastas Keskkonnaagentuur.

Tunnuspildil allkiri: Projektis uuriti lisaks kaskedele ka mändide ja kuuskede biomassi. Artikli esiautor suure männi juurestikku mootorsaega väiksemateks osadeks lõikamas. Taamal ülejäänud töörühm teise puu juurestiku jämedamaid juuri kaalumas.

Tunnuspildi autor: Jürgen Aosaar

Artikkel ilmus 29.11.2023 Metsalehes.