Metsasektori tunnustamine: auhinnad metsanduse kestliku arengu kaasaaitajatele
Eesti Metsaselts kuulutab välja metsasektori tunnustamise auhinnakonkursi, et auhinnata üksikisikuid, organisatsioone ja meeskondi, kes on oluliselt panustanud metsanduse kestlikusse arengusse. Auhinnad antakse üle 17. aprillil 2024 toimuval metsanduse visioonikonverentsil Tartus.
Eesti Metsaseltsi presidendi Haana Zuba-Reinsalu sõnul on tunnustamiskonkursi eesmärk esile tõsta ja tunnustada metsandussektoris tegutsevaid aktiivseid ja oma erialale pühendunud inimesi ning märgata sektorile väärtust loovaid tegusid ning koostööinitsiatiive, mis on kaasa aidanud Eesti metsanduse arengule. “Tunnustamine aitab kasvatada metsanduse kogukonna ühtsust ja tutvustab ühiskonnale laiemalt Eesti metsandussektori tähtsust Eesti looduses ja majanduses,” ütles Zuba-Reinsalu. Konkurss hõlmab metsandusega tegelevaid ettevõtteid, teadlasi, valitsusasutusi, organisatsioone, kogukondi ja teisi partnereid, kes kõik teevad tööd selle nimel, et tagada metsade jätkusuutlik kasutamine ning säilitamine tulevastele põlvedele.
Tunnustusi jagatakse kuues kategoorias:
Aasta metsanduskoostöö
Aasta metsanduse innovatsioon
Metsandussektori aasta sõber
Aasta tegu metsandussektoris
Pikaajaline panus metsandussektorisse
Aasta noor metsandustegija
Kõik füüsilised ja juriidilised isikud on oodatud esitama kandidaate eelmainitud kategooriates kuni 10. märtsini 2024 (k.a).
Täiendav kaitse alla võtmine ja majandamise piiramine Soome metsades vähendab sealsete metsade puidutagavara, võrreldes praegusel viisil metsade majandamise jätkumisega, leidis Minna Räty juhitud Soome teadlasgrupp.
Metsade laienev kaitse intensiivistaks majandamist metsades, mis ei ole kaitse all, et säilitada praegune puiduvoog. See omakorda võib nõrgestada kaitsealuste metsade eeldatavat positiivset ökoloogilist mõju.
AjakirjasScandinavian Journal of ForestResearch ilmunud uuringus kasutasid Räty ja tema kolleegid Euroopa metsanduse dünaamika mudelit (ingl k EuropeanForestry Dynamics Model, EFDM) ja alusandmetena Soome statistilise metsainventuuri andmestikku. Modelleeriti kolme stsenaariumi: majandamine jätkub praegusel viisil (stsenaariumi nimi ingl k business-as-usual, BAU); võrreldes praegusega kahekordistub Lõuna- ja Kesk-Soomes rangelt kaitstavate metsade pindala, mida majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (Double); kogu metsamaa on range kaitse all, kus osa metsa jääb majandamisest välja ja osa majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (All).
Kõiki kolme stsenaariumit mudeldasid Räty ja tema kaastöötajad kahe erineva raiemahu juures. Esiteks – aastane raiemaht jääb praegusele tasemele ehk 72 miljonit tihumeetrit. Teiseks – metsi raiutakse maksimaalses jätkusuutlikus mahus, mida töö autorid defineerisid kui raiemahtu, mida saab Soome metsadest järgneva 100 aasta jooksul pidevalt raiuda.
Mudeliga hinnati metsade puidutagavara, vanuselise struktuuri, raiemahu ja -pindala, surnud puidu koguse ning mustika ja pohla saagikuse muutust eri stsenaariumide korral 100 aastat ette. Artiklis on toodud tulemused aastani 2051. Seejuures ei arvestatud mudelites metsa kasvukiiruse muutuse ega võimalike häiringutega. Marjade saagikuse muutusi modelleeriti vaid mineraalmuldadel kasvavates metsades.
Muutused Soome metsades, kui tulevastel kümnenditel raiutaks maksimaalse jätkusuutliku raiemahu piires. Ülemisel joonisel metsade tagavara ja keskmisel raiutava metsa pindala muutus aastani 2051. Alumine joonis näitab Soome metsade vanuselist jaotus aastal 2051. Vasakult paremale stsenaariumid: jätkub senine majandamine (business-as-usual, BAU); Lõuna- ja Kesk-Soomes kaitstavate metsade pindala kahekordistumine, mida majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (Double); kogu metsamaa on range kaitse all, osa metsa jääb majandamisest välja ja osa majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (All). Foto: Räty et al. 2024, erakogu
Praegune raiemaht
Praegune raiemaht Soome metsades on 72 miljonit tihumeetrit aastas, millest natuke alla poole moodustavad saepalgid. Nendest algtasemetest lähtusid kõik stsenaariumid. BAU ja Double’istsenaariumide korral oli võimalik praeguseid raiemahte ja ka saepalgi osakaalu säilitada. Seejuures BAU ja Double’i stsenaariumide puhul raiutava metsa pindala väheneks, ehk sama kogus puitu varutaks väiksemalt pindalalt.
Soovides jätkata puidu varumist praegusega sarnases mahus, väheneksstsenaariumi All korral saepalkide maht. Seejuures suureneks pindala, kus raieid teostatakse, kaks korda. Metsatagavara 2051. aastaks BAU stsenaariumi korral tõuseb, Double’i korral jääb sarnaseks, kuid All’i korral langeb praegusega võrreldes ligi poole.
Metsade vanus praegusega võrreldes BAU korral tõuseks, Double’i korral suureneks veidi noorte metsade osakaal, kuid All’i korral oleks 2051. aastaks enamik Soome metsi alla 30aastased. Metsades olev surnud puidu kogus, mis praegu on veidi üle nelja tihumeetri hektari kohta, suureneks tänasega võrreldes kõikide stsenaariumide korral. Tõus oleks BAU korral tagasihoidlik, kuid suurim All’i puhul. Mustikate saagikus BAU korral tõuseks, kuid All’i korral langeks, pohlade puhul oleks muutused vastupidised.
Muutused Soome metsades juhul, kui aastane raiemaht jääks praegusele tasemele. Ülemisel joonisel metsade tagavara muutus ja keskmisel raiutava metsa pindala muutus aastani 2051. Alumine joonis näitab Soome metsade vanuselist jaotus aastal 2051. Alumine joonis näitab Soome metsade vanuselist jaotus aastal 2051. Vasakult paremale stsenaariumid: jätkub senine majandamine (business-as-usual, BAU); Lõuna- ja Kesk-Soomes kaitstavate metsade pindala kahekordistumine, mida majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (Double); kogu metsamaa on range kaitse all, osa metsa jääb majandamisest välja ja osa majandatakse püsimetsana või looduslähedasemate majandusvõtetega (All). Foto: Räty et al. 2023, erakogu
Jätkusuutlik raiemaht
BAU ja Double’i stsenaariumide korral oleks maksimaalne jätkusuutlik raiemaht järgnevate kümnendite jooksul ligikaudu 80 miljonit tihumeetrit aastas. Stsenaariumi All korral oleks vastav number aga 56 miljonit tihumeetrit aastas. Metsatagavara oleks kõikide stsenaariumide puhul 2051. aastaks praegusega sarnane.
Double’i ja All’i korral tõuseks aastaks 2051 kaitstavate metsade pindala ja ühes sellega metsade vanus. Surnud puidu maht BAU korral jääks sarnaseks, All’i korral oleks tõus kahe ja poole kordne, jõudes tasemeni 11 tihumeetrit hektarile. Mustikate saagikus jääks BAU korral samasse suurusjärku, kuid All’i korral tõuseks, samas pohlade puhul oleks pilt vastupidine.
Euroopa Liidu metsastrateegia aastani 2030 rõhutab metsade jätkusuutlikku kasutamist, mis ühelt poolt toetaks biomajanduse arengut, kuid teiselt poolt kindlustaks metsaökosüsteemi teenuste olemasolu. Samas näeb Euroopa Liidu 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia ette, et Euroopa Liidu maismaa ja mere pindalast oleks tulevikus kaitse all 30 protsenti, sellest üks kolmandik range kaitsega. See tähendab looduslähedasemate metsamajandusvõtete rakendamist ja ka metsade majandamisest välja viimist.
Räty ja tema kaasautorid tõdevad, et Soomes oleks praeguse raiemahu säilitamine ja Euroopa Liidu 2030. aasta bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkide saavutamine võimalik. Samas ei pea nad tõenäoliseks raiemahtude vähendamist, kuna puiduvajadus pigem suureneb. Seega on raiemahtude suurenemine biomajanduse arendamiseks konfliktis metsade kaitsmisega.
2019. aasta Soome Loodusressursside Instituudi andmetel oli Soomes kaitse all ligi 13 protsenti metsadest, millest enamik paikneb riigi põhjaosas. Kesk- ja Lõuna-Soomes oli siis kaitse all vastavalt 6,4 ja 3,5 protsenti metsadest.
Eesmärgi saavutamiseks on vajalik täiendavate alade kaitse alla võtmine. Metsarikastes riikides kuuluks täiendava kaitse alla võtmiseks peamiselt metsad. Kuna metsandus on Soome riigile majanduslikult väga oluline, mõjutab elurikkuse eesmärkide saavutamine tervet ühiskonda.
Nende konfliktide tõttu on vaja leida viis Euroopa Liidu poliitikate pikaajalise mõju hindamiseks puidutootmisele, bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemi teenustele. Meetod peaks olema rakendatav eri riikides.
Tunnuspildil on kujutatud noore metsa hõredamaks raiumist ehk harvendusraiet, mis on tavapärane majandusvõte nii Soome kui ka Eesti metsades. Foto pärineb erakogust.
Noored okaspuumetsad muutuvad süsiniku sidujaks umbes kümme aastat peale vana metsa raiet või looduslikku hävimist ning õiged majandamisvõtted aitavad metsa tootlikkust ja süsiniku sidumist parandada, selgub hiljutisest teadustööst.
Rootsi uurijad Achim Grelle juhtimisel tegid mõõtmisi Rootsi lõunaosas paiknevas kolmes kuusikus, ühes lehise- ja ühes männipuistus. Vaatluse alla võetud kuusikud ja lehisepuistu istutati aladele, kus 2005. aasta jaanuari orkaan Gudrun metsa hävitas. Männik istutati aga vana kuusiku raiumise järgselt tekkinud langile. Ühel kuusealal juuriti enne istutamist 80 protsenti vanade puude kändudest bioenergia tootmiseks, teist kuusikut väetati lämmastik- ja fosforväetistega, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.
Metsaökosüsteemide süsinikusidujaks muutumise aeg sõltus puuliigist, kasvukoha tootlikkusest ja metsa majandamisest. Kõige kiiremini muutusid süsinikku siduvateks kuusikud, peale orkaani võttis see aega kaheksa-üheksa aastat. Lehisepuistus oli vastav ajavahemik kümme ja männikus 13 aastat. Mainitud ajaperioodid moodustavad umbes 15 protsenti nende puuliikide puistute raieringist.
Väikseim oli süsiniku eraldumine kuusikus, kust juuriti kännud. Mullast eemaldati nimelt enamik juurestikke, mis oleksid lagunedes süsinikku õhku paisanud. Võrreldes kahte kuusikut, kus kände ei juuritud, oli mõõtmiste alguses suurem süsiniku sidumine väetamata puistus. Autorid põhjendasid seda aasta varem istutatud puude kiirema kasvuga. Kolmandal mõõtmisaastal ületas aga väetatud kuusiku süsiniku sidumine väetamata kuusiku oma, mille põhjusena tõid autorid välja just väetamise.
Kui kuusikud ja lehisepuistu asusid ühes piirkonnas, siis männik nendest põhjapool, kus on veidi lühem kasvuperiood ja madalam mullaviljakus. Seda pidas Grelle oma kaastöötajatega ka põhjuseks, miks männik oli teistest uuritud metsadest kauem süsiniku emiteeriv ökosüsteem.
Töö tulemused näitasid, et majandatavad metsad on süsinikku eraldavad ökosüsteemid küllaltki lühikese perioodi kogu tavapärasest raieringist. Grelle ja tema kolleegid järeldasid, et puistu süsinikusidumise võime määrab peamiselt selle tootlikkus ehk puude kasvukiirus ja vähem puistust eralduva süsiniku hulk.
Aega, mil puistust eraldub süsinikku rohkem, kui seda seotakse, saab lühendada metsa majandamisega. Autorite sõnul saaks puistute tootlikkust tõsta parandatud pärilikkusega istutusmaterjali kasutamise, istutamise eel maapinna mineraliseerimise ja väetamisega.
Grelle ja kaasautorid arutlesid ka metsade süsiniku sidumise võime hindamise üle erinevatel tasanditel. Kui üksikpuistu tasandil pole võimalik raiete tõttu tagada pidevat puiduvoogu ja süsiniku sidumist, on see võimalik siiski suurema metsapiirkonna üleselt. Kui kuskil metsaosas toimub metsaraie ja alalt hakkab eralduma süsinikku, siis teises metsaosas toimub süsinikusidumine, mis tasakaalustab süsinikukao ja nii edasi. Metsade süsiniku sidumise hindamiseks maastiku tasandil peab selgitama üksikpuistute süsiniku sidumise võimet.
Metsa süsinikusidumise võimet hindasid Grelle ja tema kolleegid noortes okasmetsades turbulentse kovariatsiooni (i.k eddy-covariance) meetodil. See kujutab endast mõõtesüsteemi, mille masti otsas olevad andurid mõõdavad pidevalt metsa ja atmosfääri vahel liikuva õhuvoo CO2 sisaldust. Nii on võimalik hinnata metsaökosüsteemist väljuvat ja sinna sisenevat ehk taimede poolt seotava süsiniku hulka. Kui mets seob süsinikku rohkem, kui sealt atmosfääri väljub, ongi tegemist süsinikku siduva ökosüsteemiga ja vastupidi.
Kõigil aladel mineraliseeriti enne istutamist maapinda ehk istutus- ja hooldustööde hõlbustamiseks tõmmati metsaadraga maapinnale vaod. Kuusikutes ja lehisepuistus tehti valgustusraie. Kõik uuritud puistud kasvasid sarnasel mullal: parasniisketel liivastel moreenidel, mida kattis õhuke turbakiht.
Tunnuspildi pealkiri “Noorte kuuskede korralik kõrguskasv annab tunnistust puude heast seisundist. Siin areneb kõrge tootlikkusega ja tõhusalt süsinikku siduv kuusik”.
Rootsi uuringu kohaselt suurenes kraavide sulgemise järgselt vee toitainete sisaldus ja metsaökosüsteemi kasvuhoonegaaside heitmete hulk. Kraavide puhastamise järel võis näha aga vastupidist.
Rootsi Põllumajandusülikooli teadlased Hjalmar Laudoni eestvedamisel uurisid kraavide sulgemise ja nende puhastamise lühiajalist mõju vee tasemele mullas, mullavee ja aladelt väljuvate kraavide vee kvaliteedile ning metsa süsiniku sidumisele. Võrdluseks kasutasid nad samal alal olevaid kraave, mida ei suletud ega puhastatud, kirjutab Eesti Maaülikooli teadur Jürgen Aosaar.
Oodatud tulemusena tõusis peale kraavide sulgemist mullas veetase ja kraavide puhastamise järgselt see langes. Võrreldes aladega, kus kraavid jäeti puutumata, kasvas peale kraavide sulgemist vees lahustunud orgaanilise süsiniku, lämmastiku, fosfori ja elavhõbeda sisaldus. Peale kraavide puhastamist samad näitajad aga langesid.
Muutused vee toitainete sisalduses olid statistiliselt usaldusväärsed. Samas peab silmas pidama, et need näitavad lühiajalisi mõjusid ja pikemaajaliste suundumuste jaoks tuleb vaatlusi jätkata. Vees oleva hõljumi hulka kraavide sulgemine ega puhastamine ei muutnud.
Laudon ja tema kolleegid said ka teada, et kuivendatud alad olid süsinikdioksiidi ja metaani sidujad. Alad, kus kraavid suleti, muutusid aga järgmisel aastal nimetatud kasvuhoonegaaside heitjateks. Siiski toonitavad töö autorid, et sellised muutused võivad olla lühiajalised ja mõne aasta möödudes võib olukord pöörduda. Tulemusi võis ka mõjutada asjaolu, et aladel, kus kraavid suleti ja puhastati, tehti lageraie, mille järel hakkasid mullas olevad puujuurestikud lagunema.
Rootsi metsadesse on kaevatud ligikaudu miljoni kilomeetri jagu kraave, mille edasisel majandamisel tuleb töörühma sõnul rakendada terviklikku lähenemist. Laudon ja tema kolleegid märgivad, et olemasoleva olukorra muutmisel ehk kraavide sulgemisel ja piirkonna hüdroloogilise seisundi muutmisel, peab meeles pidama kuivendussüsteemi kunagise rajamise põhjust. Seda tehti mullast liigvee ärajuhtimiseks ja metsade kasvu parandamiseks.
Kuivendatud turvasmuld Eestis, mille viljakust näitab sel kasvav kõrvenõges ja teised toitainete osas nõudlikud taimeliigid. Augu põhjas läigib vesi, mis ilma kraavituseta oleks maapinnale oluliselt lähemal. Foto: Jürgen Aosaar
Enne suure mõjuga majandamisotsuste ehk kraavide sulgemist on vaja teadlaste sõnul seetõttu koguda selle kohta senisest rohkem teadmisi. Praegu on teadmatust selles teemas palju, möönavad Laudon ja tema kaaslased.
Umbes 40-aastane tootlik kaasik kasvab turvasmullal, mille ülemistest kihtidest on vesi kraavidega ära juhitud. Nii on soost saanud kõdusoo, mida Eesti metsadest on ligi 16 protsenti. Kraavide sulgemisel tõuseb veetase mullas ja seal kasvavad puud surevad. Foto: Jürgen Aosaar
Kuna uurimisalal tehti mõõtmisi vaid aasta jooksul pärast kraavide sulgemist ja puhastamist, peegeldavad käesolevad tulemused tööde lühiajalisi mõjusid. Pikemaajaliste mõjude mõistmiseks peab alasid edasi jälgima. Samuti sedastavad töö autorid, et pikaajaliselt kuivendatud aladel võivad ökosüsteemid olla muutunud sedavõrd, et nende tagasipööramine kunagise seisundini on võimatu.
Hjalmar Laudoni juhitud teadlasrühm viis uuringu läbi Trollbergeti katsealal, mis asub Rootsi põhjapoolses osas Umeå linna lähistel. Uuritavas piirkonnas rajati kraavid eelmise sajandi alguses ja 1930. aastatel.
Uuritud piirkonnas leidub nii toitainetevaeseid lagerabasid kui ka kuusikuid ja männikuid, mis kasvavad leet-, leede- ning turvasmuldadel. Piirkonna kraavide sügavus oli keskmiselt pool meetrit ja laius ülemises osas ligi üks meeter. Kraave täideti kohapealt võetud turba ja samalt alalt raiutud puudega.
Mineraalmullal kasvav noor kaasik jäi aasta pärast valgustusraiet süsiniku sidujaks, soomullal muutus aga süsiniku heitjaks.
Valgustusraie on metsa kasvatamisel ülioluline võte – pikaajaline positiivne mõju puude kasvule ja puistu kvaliteedile on ilmne.
Lühiajaliselt mõjutas valgustusraie mineraalmullal ja soomullal kasvavate kaasikute süsinikusidumise võimet eri suundades, näitas värskelt Jürgen Aosaare esiautorluses avaldatud Eesti Maaülikooli metsateadlaste uurimus.
Järgmisel aastal pärast valgustusraiet olid jänesekapsa kasvukohatüübi arukaasikud süsiniku sidujad. Seevastu hõredamaks raiutud sookaasikutest, mis kasvasid kuivendatud soomuldadel, väljus samal perioodil rohkem süsinikku, kui sinna seoti.
Kuivendatud turvasmullal, jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüübis kasvav 16aastane sookaasik. Ülal pilt 2023. aasta suvest proovialal, kus 2019. suvel tehti valgustusraie, 27 000 puu asemel jäi hektari kohta kasvama 1500. Puud on vitaalsed, pika elusvõraga ja nende kasv on kiire. Piisav valguse hulk võimaldab vohada nii alustaimestikul kui ka alusmetsal. All prooviala samas metsas, kus valgustusraiet ei tehtud. Puid on väga palju ning need on väikeste mõõtmetega. Puistu suure tiheduse tõttu on maapinnal vähe valgust ja alustaimestikku peaaegu ei kasva. Foto: Jürgen Aosaar
Valgus hoogustas kasvu
Mõlemas nimetatud kasvukohatüübis kasvavad läbiraiumata noored kaasikud olid süsinikku siduvad ökosüsteemid.
Mis on valgustusraie?
Valgustusraie on üks hooldusraie liike, mida tehakse noortes puistutes eesmärgiga reguleerida puistu tihedust, liigilist koosseisu ja anda kasvueelis kvaliteetsemate omadustega puudele.
Kuna valgustusraiel eemaldati puistust suur osa puid, langes raiele järgneval aastal ka puudesse seotud süsiniku kogus. Pärast hõredamaks raiumist jõudis puistutes maapinnale senisest rohkem valgust, mis hoogustas alustaimestiku kasvu. Samuti hakkasid värsked kännud hoogsalt kasvatama võsusid.
Nii alustaimestiku kui kännuvõsude kasvu käigus seotud süsiniku kogust arvestatakse puistu süsinikubilansi koostamisel. Samuti hinnati süsinikubilansi koostamiseks puude ja alustaimestiku juurtesse seotava süsiniku hulka.
Süsinik väljub metsaökosüsteemist peamiselt mulla orgaanilise aine lagunemisel erituva CO2na, mida nimetatakse heterotroofseks mullahingamiseks. Nimetatud voog oli ka koostatud süsinikubilanssides hinnatutest suurim. Sookaasiku muutumine süsinikku eritavaks ökosüsteemiks oligi peamiselt põhjustatud suurest mullahingamise voost.
Uuringu tulemuste puhul peab meeles pidama, et need näitasid puistute süsinikuringe lühiajalist reaktsiooni raiele. Kuigi raiejärgsel aastal oli uuritud sookaasik süsiniku emiteerija, ei tohiks majandusmetsas valgustusraiet tegemata jätta. Neli aastat pärast valgustust on puistutes selgelt näha, kuidas läbiraiumata alal kasvab palju väikese diameetriga puid, mille rohelisi lehti kandev elusvõra on viletsate valgustingimuste tõttu väga lühike.
Harvendamise positiivne mõju puude kasvule on selgelt nähtav ka viljakal mineraalmullal kasvavas jänesekapsa kasvukohatüübi 10aastases arukaasikus. Vasakul fotol proovitükk, kus 2019. aastal viidi puistu tihedus 2500 puuni hektari kohta, paremal läbiraiumata kontrollala, kus puistu tihedus on praegu ligikaudu 12 000 puud hektarile. Foto: Jürgen Aosaar
Hooldada on vaja
See aga tähendab, et puude fotosünteesiv ja biomassi tootev lehtede pind on väike, pärssides puude kasvu, puistu tootlikkust ja selle kaudu ka süsiniku sidumist. Seetõttu saab hooldamata puistutest vähem kvaliteetset puitu. Puidu hea kvaliteet on aga eelduseks, et saaksime sellest valmistada pikaajalisi puittooteid.
Valgustatud aladel on puude jämedus- ja kõrguskasv hoogne ning puud on vitaalsed ja hea kvaliteediga. Nii võib varasemate sarnaste uurimuste põhjal arvata, et raiest mõne aasta möödudes muutusid süsinikku emiteerivad noored puistud süsinikku siduvateks.
Aosaare ja tema kolleegide uuringus selgitati muutusi noorte kaasikute süsinikuringes erineva intensiivsusega valgustusraie korral sellele järgneval aastal. Katsealadeks valiti jänesekapsa kasvukohatüübis kasvav kuueaastane arukaasik ja jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüübis kasvav 12aastane sookaasik. Mõlemasse puistusse rajati katsevariandid, kus pärast raiet jäi kasvama 1500 ja 2500 puud hektarile, üks osa katsealast jäeti puutumata ehk kontrollalaks.
Kuidas mõõdetakse?
Et selgitada metsaökosüsteemi süsiniku sidumise ja emissiooni vahekorda ehk koostada metsa süsinikubilanss, peab hindama puude ja alustaimestiku maapealse ja maa-aluse biomassi produktsiooni.
Oluline komponent metsa süsinikubilansis on ka mullahingamine, mida mõõdetakse spetsiaalsete aparaatidega, üks selliseid on fotol nähtav CIRAS-2. Kõikide bilansi komponentide hindamiseks on oma metoodiline võttestik, mis nõuab ohtralt väli- ja laboritöid.
Taimede kasvu käigus seotud süsinik läheb bilansis siduvale poolele, mullast väljuv CO2 aga emissiooni poolele. Kui metsa sisenev süsinikuvoog ületab sealt väljuvat, ongi tegu süsinikku siduva metsaökosüsteemiga.
Aparaat mullast väljuva CO2 voo mõõtmiseks. Foto: Jürgen Aosaar
Tunnuspildil on kujutatud kuivendatud turvasmullal, jänesekapsa kõdusoo kasvukohatüübis kasvavat 16-aastast sookaasikut. Vasakul pildil on valgustusraie läbinud prooviala. Paremal on võrdlusala, kus raiet ei tehtud. Parempoolsek kaadril aparaat mullast väljuva CO2 voo mõõtmiseks.
Sageli märkame hallidel leppadel suvist lehtede pruunistumist, Põhja-Eestis on seda vähem, Lõuna- ja Kesk-Eestis rohkem märgata.
Pruunistunud lehtedega lepad torkavad silma teiste veel roheliste võradega puude kõrval, mistõttu paljudel tekib küsimus, mis leppadega küll juhtunud on. Paljud loodushuvilised on pöördunud Keskkonnaameti poole, et uurida, mis kahjustusega on tegemist ning kas lepad veel taastuvad haigusest või jäävadki tugevalt kiratsema.
Leppasid kahjustavad lepapoid (Agelastica alni), kes kuuluvad mardikaliste (Coleoptera) sugukonda Poilased (Chrysomelidae) ning käesolev aasta on olnud lepapoide hulgisigimisele väga soodne. Lepapoid on taimetoidulised mardikad, kes söövad lepapuude lehti ning nende tegevuse tõttu on kahjustatud tänavu paljud hallid lepad, sangleppadel esineb kahjustust vähem. Samuti on täheldatud lepapoide kahjustusi tugevasti kahjustatud leppade läheduses kasvavatel teistel lehtpuudel.
Kevadel märkasin Ida-Virumaal Aidu karjääri metsades käies halli lepa lehtedel hulgaliselt toitumas tumesiniseid läikivaid 6-7 mm pikkuseid kumera kehaga lepapoisid. Mardikate toitumisest olid lehed muutunud juba auguliseks. Kaljo Voolma ja Mati Martini artikleid lugedes selgus, et emane mardikas võib muneda viie-kuuenädalase munemisperioodi jooksul kokku 600-900 muna lepalehtede alumisele küljele, millest hiljem kooruvad vastsed – tõugud, kes toituvad lepalehtedest. Juulis oli juba näha kõikjal pruunistunud hallisid leppasid ja lepalehtedel toitumas süsimusti karvakestega kaetud kuni 12 mm pikkuseid lepapoide tõukusid. Lähemal vaatlusel oli näha, et pruunistunud lepalehtedest oli alles ainult leheroodude võrgustik. Seega kahjustavad lepalehti nii lepapoid ise kui ka nende tõugud. Tugevasti kahjustatud pruunid lehed leppadel varisevad ja leppade võrad muutuvad enneaegselt, juba suve keskel lehtedest hõredaks või tühjaks. Augusti keskel polnud enam tõukusid lehtedel toitumas näha, kuna alanud oli nukkumisperiood metsakõdus, et augusti lõpus või septembris tulla uuesti noormardikatena sööma rohelisi lepalehti kahjustatud puudel ja nende naabruses olevatel puudel. Noormardikad lähevad sügisel talvituma metsakõdusse ning põlvkonna areng kestab üks aasta.
Lepapoide kahjustusi oli näha juba ka eelmistel aastatel teiste leppasid kahjustavate putukkahjurite kõrval, kuid mitte nii massiliselt kui tänavu. Linnud, meie biotõrje esindajad, ei soovi lepapoide tõukusid toiduks, kuna tõugud eritavad enesekaitseks ebameeldiva lõhnaga kollakat vedelikku. Õnneks suudavad lepad ise taastuda kahjustustest ning ka ilmastik seab piirid kahjustuste levikule. Lageraiet ja sanitaarraiet lepapoide kahjustuste tõttu viga saanud lepikud ei vaja. Kahjustus ei levi massiliselt teistele puuliikidele ega koduaedades kasvavatele viljapuudele. Seega ootame järgmisel aastal kahjustatud leppade uut lehtimist, lepapoide hulgisigimise lõppemist ja kahjustuste vaibumist.
Lepapoi tõugud maiustamas. Foto: Kaljo Voolma (Eesti Maaülikool)
Juba 30. aastat välja antud parima metsamajandaja tiitli pälvis Tiina Ruul Pärnumaalt, kes paistis hindamiskomisjonile silma oma metsa laitmatu tundmisega ning selgete tulevikuvaadetega metsanduses. Teise koha pälvis Rein Jürimäe Hiiumaalt ja kolmanda koha Peeter Änilane Tartumaalt.
“Tiina järgib oma metsa majandades eelkõige EPAs ja elu jooksul praktikaga omandatud metsakasvatustõdesid, aga ka olukorda puiduturul ja looduslikku mitmekesisust,” kirjeldas võitjat metsamajandajate konkursi žürii. Hindamiskomisjoni kuulusid 2022. aasta parim metsamajandaja Andrus Niit, Valgamaa Metsaühistu juht Atso Adson, Eesti Maaülikooli metsateadlane Kristiina Aun, KIK Eramets kontrollispetsialist Veljo Kütt ja Eesti Erametsaliidu keskkonnanõunik Mari Teesalu.
Žürii sõnul tunneb Ruul oma metsa igat sentimeetrit, on seal kõik kohad läbi käinud: ning teab täpselt kus miski asub. “Oma metsa on aidanud Ruulil tundma õppida tema korraldatavad loodusretked,” lisas žürii. Ruuli kiideti ka elukestva õppe propageerimise eest – alles hiljuti käis ta Luua Metsanduskoolis naistele suunatud mootorsaekursustel.
Tiina Ruuli arvates tõi talle parima metsamajandaja tiitli pidev tegutsemine ja oma metsa tundmine. „Laua taga istumisest ei piisa, tegutsema peab. Oma metsaga peab olema tuttav ning teadma, mis seal toimub. Ja ei tohi karta eksida, me kõik teeme vigu,“ rääkis Ruul, kelle auhinnad võttis kogu pere metsapäeval vastu poeg Martin.
2023. aasta parimad metsamajandajad kogu pere metsapäeval Tõrvas
Tiina Ruul sai parima metsamajandaja tiitli pälvimisest teada veidi enne kogu pere metsapäeva:
Metsanduses valitseb kõrge tase üle kogu Eesti
Metsamajandajate konkursil saavutas teise koha Rein Jürimäe Hiiumaalt, kelle puhul tõi žürii välja, et ta majandab oma metsa püsimetsana. Seetõttu raiub Jürimäe keskeltläbi igal aastal vaid nii palju, kui metsa juurde kasvab. Tunnustust pälvis ka valmidus oma kogemusi teiste metsaomanikega õppepäevadel jagada.
Kolmanda koha saavutas Peeter Änilane Tartumaalt. Änilase puhul peeti oluliseks mitmekesist metsakasutust ning selle kõrval ka metsatarkuste jagamist: viimastel aastatel on ta metsarahvapäeva raames kõiki huvilisi oma metsa kutsunud, et metsamajandamist ja oma metsa arengut lähemalt tutvustada.
Hindamiskomisjoni liikmed Mari Teesalu ja Atso Adson tõid välja, et esikolmik paistis silma oma teadlikkuse ja teadmishimu poolest. “Nende puhul oli näha, et kõik metsas tehtud otsused on kaalutletud ja läbimõeldud, neil kõigil on olemas suur plaan ja nägemus, kuhu soovitakse jõuda. Samuti olid kõik esikolmikusse kuuluvad metsaomanikud väga avatud uutele teadmistele ja kogemustele, samuti oma kogemuste jagamisele,” lisasid nad.
Soome metsandusettevõtte Stora Enso, Rootsi H&M ja IKEA osalusega ettevõte TreeToTextile on teatanud kavatsusest rajada Rootsi demotehas uuele, jätkusuutlikule puidul põhinevale tekstiilikiule. Suured rõiva- ja mööblibrändid vajavad hädasti taskukohaseid rohelisemaid alternatiive puuvillale, viskoosile ja polüestermaterjalidele, et vähendada oma ökoloogilist jalajälge ja saastet. Viskoos on peamine olemasolev tekstiilikiud puidumassist, millele järgneb uudsem lüotsell, millel on puhtam tootmismeetod. Mitmed Põhjamaade tselluloositootjad osalevad projektides, mis arendavad välja uusi puhtamaid viise, kuidas puidust tekstiilikiude toota.
TreeToTextile teatas, et loodava tehase tootmisvõimsus oleks 1500 tonni ja selle omanikud rahastavad suurema osa investeeringust. “Uuenduslik protsess on tahtlikult kavandatud madala energiatarbe ja keemilise vajadusega. See on konstrueeritud masstootmiseks ja hõlmab taaskasutussüsteemi keemiliste komponentide uuesti kasutamiseks,” ütles ettevõte.
Demotehase loomisega muudetakse aastatepikkune teadus- ja arendustöö reaalsuseks, et suurendada bioressurssidel põhinevate toodete osakaalu tekstiiliturul ning et toetada kliimameetmeid. TreeToTextile teatas, et tehas asuks tulevikus Rootsi Stora Enso Nymolla veskis ning selle ehitamine algab lähitulevikus.
Fausto Capital ehitab Tallinnasse Tartu mnt 84B kinnistule Eesti esimese täielikult puidust konstruktsioonidel keskkonnasõbraliku kõrghoone, mis liidetakse Fahle Parki kiiresti areneva linnaruumiga.
Linnavalitsus on hoone püstitamiseks väljastanud ehitusloa ja Fausto Capitali sõnul algab töö juba käesoleval aastal.
Tallinna abilinnapea Madle Lippus sõnas, et kuna pea pool kogu süsinikujalajäljest tuleb ehitusest, siis on selles sektoris võimalik palju ära teha. „Tartu mnt 84B puitkonstruktsioonidel kõrghoone ja Fahle Parki roheline elu- ja ärikvartal laiemalt on hea eeskuju kogu ehitussektorile ja toetab Tallinna rohepealinna tiitlit. Sisulise kvaliteedi kõrval paistab maja keskkonnasõbralik sõnum tänu planeeritud haljastuse mahule ka möödujatele silma. Seetõttu sobib hoone suurepäraselt ühe olulise Tallinna sissesõidu äärde linna ehtima,“ rääkis Lippus.
Uue hoone ristkihtpuidust konstruktsioonide ökoloogiline jalajälg on väga väike ning taastuva toorainena on puit suurepärane süsiniku ladestaja. Kõrge tulekindlus ja soojusisolatsioon tagab energiasäästlikkuse ja madalad küttekulud. Samuti on naturaalsest materjalist valminud hoone sisekliima bürootöötajatele palju tervislikum.
Hoone arhitekti Margit Aule (LUMIA arhitektuuribüroo) sõnul ei ole Eestis teist nii kõrget puitkonstruktsioonidel hoonet ning selle projekteerimiseks tehti koostööd Tallinna tehnikaülikooliga ja ülikooliga ETH Zürich. „Peale puitkonstruktsioonide kasutasime ka kõiki teisi võimalusi hoone süsiniku jalajälje vähendamiseks. Näiteks hakatakse seal kasutama päikeseenergiat ning koguma vihmavett. Ühtlasi luuakse majja ratta- ja tõuksiparklad koos duširuumiga ning kohad elektriautode laadimiseks. Autoparkla viiakse kahe korrusega maa alla,“ kirjeldas Aule.
Fahle Parki arendaja Fausto Capitali osaniku Kenneth Karpovi sõnul on Fahle Parki esimeses etapis arendatud hoonestus rohemärgise BREEAM kõrgeima OUTSTANDING taseme vääriliseks hinnatud ning sama kvaliteeti kasutatakse ka uute majade juures. „Kindlasti soovime ka Tartu mnt 84B hoonele BREEAM kõrgeima taseme taotleda, milleni on küündinud vaid 1% kõigist märgise saajatest,“ rääkis Karpov.
Värske uuring tõestab erinevusi arukase ja sookase biomassi jagunemises puu eri osade vahel. Arukaasikutes on suurem tüvemassi, sookaasikutes okste, lehtede ja juurte osakaal. Tüvepuidu tihedus kahel võrreldud kaseliigil ei erine.
Eestis levivast neljast kaseliigist kasvavad suureks puuks ning moodustavad puistuid kaks – arukask ja sookask. Eesti Maaülikooli metsateadlaste avaldatud uuring nooremteadur Mikko Buhti esiautorluses näitab, et kahel kaseliigil jaguneb biomass puu eri osadesse erinevalt.
Väiksemat sorti kasepuu väljapestud juurestik laboris. Kohe algab selle jaotamine jämedusklassidesse ning massi selgitamine. Foto: Jürgen Aosaar
Puu maapealsest biomassist moodustab arukaskedel tüvi keskmiselt 89% ja sookaskedel 84%. Vahe ei pruugi tunduda küll suur, kuid statistiliselt on erinevus usaldusväärne. Tüvest omakorda moodustab puit mõlemal kaseliigil keskmiselt 86%, ülejäänu massist on koor. Okste ja lehtede osakaal maapealsest biomassist on sookaskedel veidi suurem kui arukaskedel.
Aru- ja sookaskede maa-aluse biomassi sõltuvus puu rinnasdiameetrist. Väga tugevad statistilised seosed lubavad hinnata maa-alust biomassi küllalt täpselt vaid puu rinnasdiameetri põhjal. Sellelgi joonisel on biomassi väärtused kuivaines. Allikas: Buht et al. 2023
Kuigi inimestele enamasti raskesti hoomatav, paikneb märkimisväärne osa puust maa all. Erineva jämedusega juurte ülesanne on puu püsti hoidmine ja toitainetega varustamine. Buhti ja tema kaastöötajate uuring näitas, et sookased suunavad maa alla suhteliselt suurema osa biomassi kui arukased. Nii paikneb sookaskedel maa all ilma lehtedeta maapealsest biomassist keskmiselt 43% ning arukaskedel 29%. Loodud biomassi mudelite praktilist rakendamist hõlbustab teadmine, et kaskede maapealse ja maa-aluse biomassi kogus on väga tugevas seoses puu rinnasdiameetriga.
Vasakpoolne joonis näitab aru- ja sookaskede maapealse kogubiomassi, parempoolne tüvemassi sõltuvust puu rinnasdiameetrist. Nagu näha, on puu jämeduse ja massi vahel väga tugev seos. Seega võimaldavad siinsed mudelid huvilistel oma metsa kaskede jämeduse põhjal leida vastavad biomassid, kuid tuleb meeles pidada, et tegemist on kuivmassidega. Mudelite koostamisel on kasutatud 87 arukase ja 30 sookase andmeid. Allikas: Buht et al. 2023
Uuringust selgus ka aru- ja sookase tüvepuidu tiheduse sarnasus, mis keskmiselt on 573 kilogrammi kuupmeetri kuiva puidu kohta. Mõõtmised näitasid tüvepuidu kõrgemat tihedust tüve alaosas, võrreldes tüve ülaosaga. Samuti on kaskede tüvepuit veidi tihedam vanemates puudes, erinedes nii näiteks leppadest ja haabadest.
Kaasaegsed kodumaistel andmetel põhinevad mudelid võimaldavad hinnata puude biomassi ning selles seotud süsinikku senisest täpsemalt. Kuna kaasikud moodustavad ligi kolmandiku meie metsade pindalast, omavad tulemused suurt praktilist väärtust.
Andmete kogumiseks langetati kokku 117 kase mudelpuud, mille vanused jäid vahemikku 11–91 aastat ja rinnasdiameetrid vahemikku 3–41 sentimeetrit.
Metsamees kluppimas ehk mõõtmas puu rinnasdiameetrit, mida mõõdetakse tüvelt 1,3 meetri kõrguselt puu juurekaelast, mis fotol on markeeritud punasega. Rinnasdiameeter on puude puhul tavaline mõõdetav suurus ning see on väga tugevas seoses puu biomassiga. Foto: Jürgen Aosaar
Projekti suurim proovikivi oli puude juurestike maa seest välja saamine. Seda tehti survevee, vintside, labidate, mootorsaagide ja hea meeskonna tööna. Kogu töö juures pidi hoolega jälgima, et juured jääksid terveks ning et kogu puu juurekava saaks maa seest kätte. Suure töömahukuse tõttu napib metsade maa-aluse biomassi uuringuid. Samas on need vajalikud, et oskaksime adekvaatselt hinnata puude juurestike massi ja selles peituvat süsiniku kogust.
Tunnuspildil allkiri: Projektis uuriti lisaks kaskedele ka mändide ja kuuskede biomassi. Artikli esiautor suure männi juurestikku mootorsaega väiksemateks osadeks lõikamas. Taamal ülejäänud töörühm teise puu juurestiku jämedamaid juuri kaalumas.
