Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Muutuv kliima sunnib metsateadlasi otsima võimalikke uusi puuliike, mis kasvaksid meil ka tuleviku uutes oludes. Üks võimalikest sobivatest puuliikidest meie metsades on harilik ebatsuuga (Pseudotsuga menziesii).

Suured probleemid hariliku kuusega on üldteada nii meil kui Kesk-Euroopas, kus kuuske kimbutavad nii üraskid kui ka seenhaigused. Põhja-Ameerika päritolu ebatsuugat on kultiveeritud juba ammu ka Euroopas, kus seda peetakse enim levinud mittekohalikuks okaspuuliigiks. 

Ka meie maal leidub mõningaid ebatsuuga puistuid, kuid enam on seda puuliiki kasutatud haljastuses. Ebatsuuga meenutab väliselt kuuske, on kiire kasvuga ning väärtusliku puiduga. 

Euroopa riikide teadlastest koosnev töörühm Poola Metsainstituudi teaduri Marcin Kliszi juhtimisel hindas ebatsuuga pikaajalist kliimatundlikkust Läänemere piirkonnas. Eestis tehti mõõtmisi neljas ebatsuuga puistus, mis kasvamas jänesekapsa ja sinilille kasvukohatüüpides ehk viljakatel mineraalmuldadel. Artikli avaldanud töörühma kuulusid ka Eesti Maaülikooli metsateadlased Sandra Metslaid ja Aleksei Potapov.

_{EMÜ metsateadlane Aleksei Potapov võtmas juurdekasvupuuriga jämedalt ebatsuugalt puursüdamikku, mille pealt saab loendada ja mõõta puu aastarõngaid.}

Uurijad said teada, et soojemad kevaded toetavad ebatsuuga kasvu. Eriti tugeva seose puude kasvu ja varakevadiste temperatuuride vahel leidsid teadlased vanemates puistutes ja lõunapoolsetes piirkondades. Samas ilmnes, et kliima mõju puude kasvule ei ole olnud ajas stabiilne ja selle mõju iseloom võib muutuda. Viimaste aastakümnete ilmastikuolud ei ole olnud noorte puude kasvuks sama soodsad kui vanemate puistute jaoks. 

„Siinsetes tingimustes on ebatsuuga kasvumustrit kujundavate ilmastikutingimuste mõju püsinud ajas stabiilsena ning tulevikukliima võib muutuda selle liigi jaoks veelgi sobivamaks,“ selgitab Metslaid uue teadmise praktilist külge. 

„Harilik ebatsuuga, mida on Eestis kasvatatud juba üle sajandi ja kuulub metsa uuendamiseks kasutada lubatud võõrpuuliikide loetellu, on üks võimalik alternatiiv tuleviku metsade kujundamisel ja nende vastupanuvõime suurendamisel muutuvatele kliimatingimustele,“ ütleb Potapov. 

Eestis uuritud puistutes, millest kolme vanus oli ligi 100 aastat ning ühel veidi üle 70 aasta, jäi puistute keskmine diameeter vahemikku 40–50 cm ning keskmine kõrgus 33–37 m. Sellised näitajad on Eesti tingimustes väga head.

_{Ligi 100 aastane ebatsuuga puistu Lõuna-Eestis.}

Uuring ilmus ajakirjas Agricultural and Forest Meteorology.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Metsade roll süsiniku sidumisel on tähtis, kuid mitte püsiv ega piisav. Kui fossiilkütuste kasutamine ei vähene, muutuvad looduspõhised lahendused kliimamuutuste leevendamisel pelgalt illusiooniks, kirjutab USA tippteadlane Thomas DeLuca.

Inimühiskond ja looduskeskkond seisavad silmitsi tõsiste inimtekkeliste kliimamuutustega. Üleskutsed salvestada kliimamuutuste leevendamiseks rohkem süsinikku metsadesse ja mulda kõlavad meedias sageli lihtsa ja seetõttu ahvatleva lahendusena. Süsiniku sidumist metsaökosüsteemidesse eesmärgiga korvata fossiilkütuste põletamisest tekkinud süsinikuheide esitletakse looduspõhise lahendusena. Oregoni osariigi ülikooli kõrgelt tunnustatud metsateadlane Thomas DeLuca toob oma vastses artiklis välja sellise käsitluse kitsaskohad.

DeLuca kirjutab, et kuigi süsiniku salvestamises metsadesse ei ole iseenesest midagi halba, on selle mõju kliimale fossiilkütuste heitkogustega võrreldes tühine. Veelgi enam, see lähenemine võib hajutada tähelepanu kliimamuutuste tegelikult põhjuselt ja vähendada ühiskonna motivatsiooni tegeleda algse probleemiga. Töö autor rõhutab, et fossiilkütuste põletamine on kaugelt kõige suurem inimtekkeline kasvuhoonegaaside allikas. Kui inimesed ei kaevandaks ega põletaks fossiilseid kütuseid, ei lisanduks sealt pärinev süsinik atmosfääri.

Metsades ja mullas salvestuv süsinik pärineb taimede fotosünteesist ning seotakse elusatesse organismidesse ja lõpuks lagunevasse biomassi. Selline elusast loodusest pärinev ehk biogeenne süsinik on pidevas ringluses ja säilib seotuna kas lühiajaliselt või parimal juhul sajandeid. Biogeense süsiniku seotuse ebastabiilsus on eriti ilmne häiringute korral – näiteks tulekahju, üleujutus, torm või põud võivad väga kiiresti hävitada aastakümneid metsa kogutud süsinikuvaru. Ja muutuv kliima toob kaasa häiringute sagenemise. Seetõttu peab DeLuca fossiilkütustest tekkivate heitmete kompenseerimist loodusliku sidumisega viletsaks lahenduseks.

Metsapõhiste süsinikulahenduste tõhusust piirab oluliselt ka üleilmne puidutoodete nõudlus, mis kasvab koos planeedi rahvastikuga. DeLuca toob välja, et kui süsiniku sidumise eesmärgil vähendatakse raiet ühes piirkonnas, võivad emissioonid täiendava raie tõttu tõusta mujal maailmas. Sellist nähtust nimetatakse süsinikulekkeks (i.k. leakage). Probleemi võimendab seegi, et raied võivad liikuda nõrgemate keskkonnanõuete ja ohustatuma elurikkusega regioonidesse. Kuna sellist leket on keeruline mõõta, seda sageli ka ignoreeritakse.

DeLuca käsitleb artiklis ka süsinikukrediitide (i.k. carbon crediting) teemat. Tegemist on süsteemiga, kus heidet tekitavad riigid või ettevõtted saavad selle kompenseerimiseks osta süsinikukrediite projektidelt, mis suurendavad süsiniku sidumist või vähendavad heidet. Olgu selleks siis näiteks puude istutamine, metsade kaitse alla võtmine, taastuvenergia tootmise arendamine vms.

DeLuca sõnul võib süsinikukrediitide müük soodustada küll näiteks paremat metsamajandust või elupaikade säilimist, ent ei pruugi tuua märkimisväärset kliimakasu. Kliimamuutuste leevendamise looduspõhiste lahenduste usaldusväärsuse hindamisel on väga oluline nö “lisanduvus” (i.k. additionality). See tähendab, et täiendav süsiniku sidumine peaks toimuma ainult tänu süsinikukrediidist saadud rahastusele, vastasel juhul oleks see toimunud niikuinii. Hiljutise uuringu kohaselt toetas aga emissioonide reaalset vähendamist vähem kui kuuendik sellistest projektidest.

Artikli autori kohaselt on metsade majandamine olla inimkonnale vajaliku ressursi tootmise viis, mille keskkonnamõju on väiksem kui paljudel teistel maakasutuse vormidel. Metsade majandamine annab meile biopõhiseid materjale, sealhulgas puitu mis asendab süsinikuintensiivseid ehitusmaterjale. Kuid kui süsinikukrediidi eesmärgiks on metsamajanduse parandamine, peab projekt olema ka mõõdetavalt tõhus ja ajaliselt vastupidav. Samuti peaks tunnistama, et see ei suuda kompenseerida jätkuvat fossiilkütuste põletamist.

Kui näiteks lennureiside puhul omandab krediidi ostja õiguse süsiniku sidumise kaudu oma tegevuse tõttu tekkinud heitmeid kompenseerida, ei tähenda see, et tegelik heide kuhugi kaoks. Fossiilse süsiniku heide vahetatakse lihtsalt ajutise loodusliku süsinikusidumise vastu. Ja nii jätkub maa seest välja toodud iidse süsiniku lisandumine looduse ringesse.

Kokkuvõtvalt nendib doktor DeLuca, et süsiniku salvestamine vana metsa säilitamisel või põllumajandusmaastikel võib anda küll looduskaitselisi ja ökoloogilisi kasusid, kuid ei lahenda kliimakriisi. Looduspõhised lahendused võivad aidata atmosfääris oleva süsihappegaasi hulka ajutiselt vähendada, kui unustada ei tohi probleemi algallikat. Peame mõistma, et üritades muuta maad, millelt praegu saadakse inimkonnale olulisi ressursse, nagu puit, toit, vesi, energia, nö süsiniku hoidlaks, ei vähenda see inimeste vajadust nende ressursside järgi.

Viies tootmise tarbimise kohast kaugemale, kaasneb sellega sageli ka suurem transport ja keskkonnamõju. Esmalt peame vähendama fossiilkütuste heitkoguseid, alles seejärel saab metsandusel olla oluline, kuigi ajutine roll süsiniku sidumisel, looduse elujõulisuse tõstmisel ja regionaalsete vajaduste rahuldamisel.

Artikkel ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Aparaadi abil saab uurida ka puidu omadusi, pakkudes uudseid lahendusi puidutöötlemisettevõtetele.

Aparaadi abil saab uurida ka puidu omadusi, pakkudes uudseid lahendusi puidutöötlemisettevõtetele. Tomograafia labor on osa Eesti teadustaristu teekaardi objektist „Nutika tootmise tuumiktaristu“ (SmartIC). Tomograafiga, mille margiks Yxon FF35 CT, opereerib maaülikooli tootmistehnika magistriharidusega Indrek Virro koos biomajandustehnoloogiate õppetooli kolleegidega. 

Skanneri abil saab eri materjalist detaile n-ö läbi valgustada, olgu materjaliks plast, metall, puit või mõni muu orgaaniline aine, ja seejuures ei saa analüüsitav materjal kuidagi kahjustatud. 

Enamasti uuritakse laboris metallist ja plastist detaile, kuid Virro on laboris analüüsinud ka OSB-plaate. „Vaatasime, kuidas mehaaniline töötlemine, külmutamine, sulatamine ja märgamine muutsid OSB-plaadi sisemisi omadusi,“ selgitab Virro võimalusi.

Ülikooli maaehituse teadlased on teinud katseid ka liimpuittaladega. Neid huvitas, kui sügavale puidu sisse ulatus tala mõjutanud deformatsioon. Võimalik on teha ka enne ja pärast pilte – uuritav detail analüüsitakse tomograafis läbi enne ja pärast töötlemist, mis näitab töötluse mõju materjali omadustele. 

Praegu rakendatakse tomograafi umbes 80% ulatuses teadustöös ja 20% teenuseosutamiseks. Kuigi laboril pole ametlikku akrediteeringut, on ette tulnud juhtumeid, kus praaktoodete üle peetavate vaidluste lõpetamiseks on abi saadud just tomograafi loodud pildist. 

Maaülikooli laboris olev tomograaf mahutab kuni 50 x 30 cm suurusega detaile, skaneeritavaid parameetreid saab mitmel moel vajadust mööda muuta. Uuritav objekt paikneb masina sisemuses pöördlaual ja seda skaneeritakse röntgenikiirtega. Kiirgus läbib objekti ja olenevalt materjali tihedusest neeldub või hajub. Selle registreerib omakorda plaatdetektor, mis mõõdab saadud röntgenikiirte intensiivsust. Pöörlevast objektist kogub detektor sadu kuni tuhandeid 2D projektsioone, millest rekonstrueeritakse 3D mudel, milles on vaadeldav ka objekti sisemine struktuur ja tihedus. Spetsiaalne tarkvara võimaldab uurijatel keha kiht kihi haaval vaadelda mittepurustavalt, vajaduse korral saab objektile märkida peale mõõte ning teha tihedus- ja geomeetriaanalüüse.

_{Tomograafiga opereerib maaülikooli tootmistehnika magister Indrek Virro koos biomajandustehnoloogiate õppetooli kolleegidega. ERAKOGU/DELFI MEEDIA}

Tavalisest meditsiinilisest röntgeniaparaadist erineb kompuutertomograaf ennekõike kasutatava röntgenkiirguse doosi ja töörežiimi poolest. Kui meditsiinilises diagnostikas püütakse kiirgusdoosi hoida võimalikult väiksena, et vähendada mõju eluskoele, siis tehnilises tomograafias, näiteks nagu Yxlon FF5 CT süsteemides, skaneeritakse mitteelusaid objekte. 

Seetõttu võivad olla kiirgusdoosid märksa suuremad, võimaldades läbida tihedamaid materjale ning saada märksa detailsema ja suurema kontrastsusega pildi. See on eriti oluline kõrge tihedusega tööstusmaterjalides väikeste defektide, kihistuste ja geomeetriliste hälvete tuvastamiseks.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Noorte puude juurestike areng sõltub istutuskohast. Mätastele istutatud puude jämejuured arenesid erinevates suundades ühtlasemalt, vao nõlvale istutatud puude juured aga enamasti piki vagu. Puude juurte kasvu ergutav lisand ei paistnud aga esimeste aastate jooksul mõjuvat, nähtub Läti teadlaste uuringust.

Põhja-Euroopas on puude istutamine levinud viis uue metsapõlve rajamiseks. Istutamisele eelneb enamasti ka maapinna ettevalmistamine ehk mineraliseerimine. Selleks kasutatakse erinevaid võtteid, näiteks tõmmatakse spetsiaalse metsaadraga maapinnale vaod või tekitatakse väikesed mullakünkad ehk viiakse läbi mätastamine. Ettevalmistatud pinnale on puid märksa hõlpsam istutada ning noored puud saavad kasvueelise alal kasvava muu taimestiku ees, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Mitmed uuringud on näidanud, et maapinna ettevalmistamine aitab metsakultiveerimise edukust tõsta. Ühelt poolt peavad puukesed rohttaimedega esimestel istutusjärgsetel aastatel vähem konkureerima. Teisalt lihtsustab see oluliselt hilisemat metsakultuuri hooldamist ehk istutatud taimede väljapuhastamist võsast ja rohttaimedest. Nii on ka uue metsapõlve ellujäämus ja noorte puude kasv parem.

Metsa arengu seisukohast on oluline mõista istutatud puude, sealhulgas nende juurestike, istutusjärgset arengut. Läti metsauurimisinstituudi Silava teadlase Karlis Duminši juhitud töörühm leidis, et esimese viie-kuue kasvuaasta jooksul mõjutab jämedate juurte arengut maapinna ettevalmistamise viis. Juurte areng aga ei sõltunud istutusmaterjali tüübist, olgu selleks konteiner-, paljasjuurne või pott-põld tüüpi taim.

_{Puude istutamise ja juurte paiknemise näitlik skeem vakku (a) ja mättale istutamisel (b). Autor/allikas: Duminš et al. 2025}

Mätastele istutades arenevad puudel tavaliselt ühtlasemalt paiknevad jämejuured, ehk puud ajavad juuri igasse suunda. Vakku istutatud puudel aga kipub juurearhitektuur kujunema enam kahesuunaliseks, järgides vao suunda.

Selline muster ilmnes selgemini männi- ja kuusetaimede puhul. Kuigi väikeste puude puhul see probleeme ei tekita, siis liialt vähe haruneva juurestikuga suured puud võivad tormile ja lumele olla vähem vastupidavad. Sangleppadel ja arukaskedel arenes rohkem jämedaid juuri, mis soodustavad reeglina tugevama juureplaadi teket.

Istutatud puude ellujäämise juures on oluline ka juurte kiirem areng, mis aitaks parandada taimede mullast toitainete kättesaadavust. Üks potentsiaalne võimalus juurestikke toetada on istutuse ajal arginiin-fosfaati sisaldava biostimulandi ArGrow™ lisamine mulda. Duminši töörühm leidis aga, et biostimulant ei mõjutanud kolme aasta jooksul pärast istutamist mändide ega kuuskede juurearhitektuuri, juurte sügavust, horisontaalset levikut ega kuivmassi.

_{Neli aastat kuivendatud turvasmullal kasvanud männid, maapinna ettevalmistamise viisiks oli mätastamine ning istutusmaterjaliks männi konteinertaimed. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/Eesti Maaülikool}

Puude juurestike arengu uurimine on oluline, sest just sellest sõltub tulevikus puude vastupanuvõime tormidele, lumekahjustustele, põudadele ja üleujutustele. Seniks kuni puud on väikesed, ei mõjuta juurestike arhitektuur oluliselt istikute ellujäämist, kuid puude vananedes eas võib selle tähtsus suureneda. Küpseid okaspuupuistusid peetakse tormikahjustustele üldiselt vastuvõtlikumaks kui lehtpuupuistusid. Samas sõltub see paljuski kasvukoha tingimustest ning puuliigist. Seetõttu võivad erinevad liigid vajada erinevaid maapinna ettevalmistamise meetodeid.

Uuritavad puistud paiknesid Kesk- ja Ida-Lätis, esindatud olid mitmesuguse viljakuse ja niiskusega mullad. Uuritud istutusmaterjali tüübid olid paljasjuursed ehk avamaataimed; suletud juurekavaga ehk konteinertaimed ja pott-põld tüüpi taimed. Viimased on algselt kasvanud pisikestes pottides ehk konteinerites ja enne metsa viimist veel ka taimla põllul.

Uuring ilmus ajakirjas Forests.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Püünispuudeks kasutatavad värsked kuusenotid peibutavad talvitumispaikadest väljuvaid üraskeid ja nii saab puid kahjustavad mardikad koos nottidega metsast välja vedada. See aitab üraskite levikut piirata ja metsakahjustusi vähendada.

Maaülikooli teadlaste värske uuring näitab, et püünispuudeks sobivad ühtviisi hästi nii harvesteri kui mootorsaega langetatud puud.

Viimastel aastatel annavad metsamaastikus tooni surnud kuused, mida sagedasti põhjustavad kuuse-kooreüraski (Ips typographus) rünnakud, sama probleem esineb massiliselt kogu Euroopas. Ulatuslikke üraskikahjustusi soosivad viimaste aastate põuased ja kuumad suved, mis ühelt poolt annavad võimaluse üraskite masspaljunemiseks ja teiselt poolt nõrgestavad kuuski. 

Loomulikult on asjakohane metsaomanike küsimus: kuidas saaksime kuusikuid üraskite eest kaitsta? Üks levinud võte on püünispuude kasutamine. Püünispuudeks kasutatakse värskelt langetatud kuuse notte, millelt lenduvad lõhnaühendid üraskeid kohale meelitavad. Kui üraskid on notid asustanud, tuleb need metsast õigel ajal ära viia. Nii saab koore all toimetavad mardikad metsast välja vedada ja üraskite arvukust piirata. 

Eesti Maaülikooli metsateadlased nooremteadur Kristjan Aida juhtimisel uurisid, kas üraskite meelitamisel on tõhusamad püünispuud, mis langetatud mootorsaega või metsalangetustraktori ehk harvesteriga. „Tahtsime teada, kas kahe meetodi vahe on püünispuude efektiivsuse seisukohast oluline. Kui mootorsaega langetades jääb puu koor üldiselt terveks, siis harvesteri lõikepea rullikud vigastavad puu koort tugevalt, tekitades sinna avasid. Ühest küljest võivad vigastused põhjustada koore kiiremat kuivamist ja muuta püünispuu seetõttu üraskile vähem ahvatlevaks. Teisalt aga võivad kooreavad pakkuda üraskitele võimalust püünispuud hõlpsamini asustada,“ selgitab artikli esiautor uuringu lähtekohta.

^{Raiutud üraskikolle ja püünispuude grupid, mis on tõstetud ühest otsast maapinnast kõrgemale, et üraskid saaksid asustada kogu noti. FOTO: KRISTJAN AIT}

Töö tulemused näitasid, et langetamise viis ei mõjutanud kuuse-kooreüraski arvukust püünispuudel. Kuigi harvesteri langetatud püünispuudel oli küll vigastuste tõttu üraskitele sobivat toitumisala koore all vähem, hõlbustasid lõikepea rullikute tekitatud avad püünispuu asustamist. Uurijate sõnul oli märgata, et sisenemisava närimise asemel olid üraskid sageli eelistanud jõudu säästa ja asustanud püünispuu just vigastatud koore kohalt. 

Püünispuudeks said väikeste lagendike ehk häilude servas kasvavate tervete kuuskede tüvedest lõigatud notid, mis pidid olema umbes 20 sentimeetrit jämedad ja vähemalt kolm meetrit pikad. Püünispuid paigutasid teadlased 5–10puuliste puntidena, nottide üks ots oli maapinnast kõrgemale tõstetud, et üraskid saaksid need kogu ulatuses asustada.

„Püünispuude valikul peab teadma, et nendeks ei ole mõistlik valida väga peenikesi kuuski. Meie varasemad uuringud näitavad, et alla 15sentimeetrise läbimõõduga puid kuuse-kooreürask eriti ei asusta ja nii ei täidaks liiga peenikesed notid oma eesmärki,“ toob Kristjan Ait välja olulise nüansi. 

Artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Forest Research.

Uuringut rahastasid Riigimetsa Majandamise Keskus (T220128MIME) ja Eesti Teadusagentuur (PRG1586).

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Teadlased otsivad võimalusi, kuidas kasutada metsataimede kasvatamiseks vähem turvast. Soome teadlaste katse näitas, et kuigi noored puud kasvasid kõige paremini just tavapärasel turbal, näitasid paljulubavaid tulemusi ka alternatiivsed kasvusubstraadid. Teemat on aga vaja edasi uurida, sest küsitavusi on palju.

Metsade eduka uuendamise aluseks on kvaliteetsed ja heakasvulised noored puutaimed, mida kasvatakse spetsiaalsetes metsataimlates. Kultiveerimismaterjali tootmiseks kasutatakse taimlates n-ö tavalise mulla asemel turvast, kuhu külvatakse puuseemned. Väikesi puukesi õigel ajal ja õiges koguses kastes ning väetades saavad metsaomanikud metsi uuendada soovitud mõõdus elujõuliste taimedega, kirjutab kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Turba laialdasel kasutamisel nii metsataimekasvatuses kui ka aianduses on mitmeid häid põhjuseid. Turvas on olnud kergesti kättesaadav, suudab endas hästi hoida vett ja toitaineid ning selle happesus pärsib seemikuid kahjustavate haigustekitajate arengut. Süsinikuheite ning teistegi keskkonnamõjude leevendamiseks püütakse aga turba kaevandamist ja selle kasvusubstraadina kasutamist vähendada. See sunnib otsima ka metsataimekasvatuses turba asendamiseks uusi lahendusi.

Soome loodusvarade instituudi (LUKE) teadlasrühm Juha Heiskaneni juhtimisel avaldas ajakirjas New Forests uuringu, kus hindasid mitmete vähendatud turbasisaldusega või ilma turbata kasvusubstraatide sobivust peamiste põhjamaiste metsapuuliikide kasvatamiseks. Teadlased kaasasid katsesse meiegi metsades levinud puuliigid – hariliku männi, hariliku kuuse, arukase, sanglepa ja siberi lehise. Proovile pandud alternatiivsed kasvusubstraadid koosnesid turbasambla, puidukiu, biogaasijaama lehmasõnniku digestaadi ning kõrkjakomposti erinevatest segudest.

_{Vasakul noored lehise ja paremal kuusk, mis kaks aastat peale taimlas kosumist alustavad oma elu metsas. Tegemist on turbal kasvatatud potitaimedega, mida istutatakse metsa spetsiaalse istutustoruga. Autor/allikas: Jügen Aosaar}

Seemikute kasvu nimetatud substraatidel võrdlesid teadlased vähelagunenud puhta turbaga ehk tavapäraselt taimede kasvatamiseks kasutatava materjaliga. Katsealuseid seemikuid kasvatasid uurijad kontrollitud tingimustes kasvuhoones ja n-ö tavalistes suurtes metsataimlates.

Heiskanen ja tema kolleegide katse näitas, et kõige paremini kasvasid taimed tavapärasel turbal. Siiski andsid mõningate erisustega küllalt häid tulemusi ka teised uuritavad kasvusubstraadid. Seega üldistavad autorid, et kõik uuritud alternatiivsed substraadid võimaldavad kasvatada istikuid, mis vastaksid turustamisnõutele. See tähendab, et katsesse kaasatud alternatiivsed kasvusubstraatid võiksid istikute tootmises turbakasutust vähendada või asendada.

Väikesed nüansid

Taimekasvatus on n-ö peen kunst ja selle edukus sõltub paljudest nüanssidest. Uute kasvusubstraatide leidmise ja laialdase rakendamise muudavad keerukaks materjalide erinevad omadused. Taimede kasvuks optimaalsete tingimuste saavutamiseks vajalikud peab kohandama nii substraatide keemilisi kui ka füüsikalisi omadusi.

Oluline on näiteks materjali osakeste suurus, millest sõltub kasvusubstraadi kõvadus ja võime hoida endas vett. Samuti peab vastavalt substraadile timmima ka väetamis- ja kastmistehnoloogiaid, et taimede areng oleks kiire ja korralik.

Teadmislünki on veel teisigi. Näiteks nendivad autorid, et täiendavalt tuleks uurida uute võimalike kasvusubstraatide majanduslikku tasuvust ja keskkonnasäästlikkust. Samuti on vaja paremini teada, kuidas arenevad erineval kasvupinnal tärganud taimed peale nende metsa istutamist.

Heiskanen ja tema kolleegid toovad näite, et taimedel, mis said madala kasvu tõttu taimlas välja praagitud, võib olla hästi arenenud juurestik, mis soosiks just metsas hakkamasaamist. Töö autorid viitavad varasematele põhjamaistele uuringutele, milles tuli välja, et kuigi turbale alternatiivsetel substraatidel kasvanud taimed võivad metsa istutamisel olla esialgu väiksemad, kaovad vahed mõõtmetes metsas kasvades kiiresti.

Eestis on metsaomanikud usinad istutajad. Riigimetsas on aastas metsa istutatud puukeste hulk sel kümnendil jäänud 24–21 miljoni vahele. Erametsades on kõikunud sama näitaja hinnanguliselt 17–18 miljoni taime ümber.

Artikkel ilmus ajakirjas New Forests.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Endisel põllumaal kasvavates arukase ja hübriidhaava istandikes leidub rikkalik alustaimestiku kooslus. Liikide koosseisu mõjutavad nii puuliik kui ka valgustingimused, selgub Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste uuringust.

Eestis võetakse kaitse alla üha enam metsi, mis tähendab, et metsast puidu saamise võimalused ahenevad. Ühiskonna puiduvajadus tulevikus vaid suureneb, mida saab rahuldada puuistandike abil. Eesti Maaülikooli metsateadlased on istandikke uurinud juba 20 aastat, mille jooksul on kogunenud suur hulk teadmisi istandike kasvu ja liigirikkuse kohta, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Äsja ilmunud uuringus võrdles Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastest koosnev töörühm rohttaimede, sammalde, samblike ja mullaseente liigirikkust endistel põllumaadel kasvavates umbes 20-aastastes arukase ja hübriidhaava istandikes. Lisaks analüüsisid teadlased, kas kase ja haava istandikud pakuvad elupaika metsaliikidele, mille levik endistele põllumajandusmaadele kasvavatesse metsadesse on tavaliselt aeganõudev protsess.

“Istandike mõju elurikkusele sõltub paljudest teguritest, nagu geograafiline piirkond, istutatud puuliik, majandamiseks rakendatavad meetodid, istandiku vanus, raieringi pikkus ning istandiku suurus. Kusjuures määrava tähtsusega on istandiku rajamiseks valitud ala maakasutusajalugu,” avas uuringu esiautor Maaülikooli metsakasvatuse teadur Tea Tullus uuringu tausta.

“Kasutusest väljajäänud väheväärtuslike põllumaade metsastamisel ei pea Eesti tingimustes kartma liigirikkuse kadu,” lisas teadur tulemuste põhjal.

Üle Eesti paiknevas 20 uuritud istandikus registreerisid teadlased kokku 233 rohttaime-, sambla- ja samblikuliiki. Nende hulgast 26 olid liigid, mis kasvavad tavaliselt varjulistes metsades. Veidi üle poolte rohttaimede ja sammalde liikidest esinesid nii hübriidhaavikutes kui ka arukaasikutes, samblike hulgas oli selliseid liike kolmandik.

_{Sööti jäänud põllule rajatud kiirekasvuline arukase istandik. Autor/allikas: Jürgen Aosaar}

Hübriidhaavikutes registreerisid Tullus ja tema kolleegid rohkem maapinnasammalde ja tüvesamblike liike, kuid arukaasikud paistsid silma tüvesammalde suurema liigirikkusega. Puuliik avaldas selget mõju ka mullaseente liigirikkusele. Hübriidhaavikute mullas esines rohkem ektomükoriisaseeni ning patogeenseid ja saprotroofseid seeni. Rohttaimeliikide ja varjulisele metsale iseloomulike liikide arv oli aga mõlema puuliigi puistutes sarnane.

Puurinde ja keskkonnatunnuste võrdluses ilmnes, et hõredamates hübriidhaavikutes jõudis alustaimestikuni rohkem päikesekiirgust kui tihedamates arukaasikutes, kus leidus maapinnal rohkem lehe- ja oksavarist. Analüüsid näitasid, et suurema valgushulgaga hübriidhaavikutes oli samblike liigirikkus suurem. Metsaliikide arv oli aga seda suurem, mida suurem oli istandiku ümbruse metsa pindala.

Uurimisrühm järeldas, et mõlemad uuritud puuliigid – arukask ja hübriidhaab on kiirekasvulised ning sobivad endiste põllumaade metsastamiseks. Nende mõju elurikkusele ei ole aga ühesugune. Võimalikult mitmekesise elustiku toetamiseks soovitas Tea Tullus rajada nii arukase kui ka hübriidhaava istandikke.

Tulluse sõnul mõjub kasutusest väljajäänud väheväärtuslike põllumaade metsastamine hästi üldisele maastiku mitmekesisusele ja suureskaalalisele elurikkusele. Seejuures on väga oluline aga istutatava puuliigi valik. “Puuliigi valikul saab lähtuda näiteks selle tootlikkusest ning tulevikus saada soovitavast puidu sortimendist, kuid ka taimede hinnast, kahjuri- ja kahjustuskindlusest. Seda on seni Eestis ja naabermaades võrdlemisi vähe uuritud, kuidas võib istutatud puuliik mõjutada aja jooksul istandikes kujunevat bioloogilist mitmekesisust.”

Uuring avaldati teadusajakirjas New Forests. Projekti rahastas EestiTeadusagentuur.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Värske Läti uuringu kohaselt panustavad majandatud metsad ja puidust tooted süsiniku sidumise, hoidmise ja asendusefekti kaudu pikaajaliselt kliimamuutuste leevendamisse enam kui vanad loodusmetsad.

Kliimamuutuste leevendamisel on metsadel kanda oluline roll – nad seovad atmosfäärist süsinikku ja metsast saadava puiduga saab asendada fossiilseid materjale.

Sellisel juhul saab arvutada nn asendusefekti, mis tähendab, et kasutades fossiilsete materjalide asemel puitu, jääb maa all peituv iidne süsinik atmosfääri paiskamata. On üldteada, et kliimamuutuste peamisi põhjuseid on just fossiilsete materjalide kasutamine. 

Ent kas pikas vaates pakuvad kliimamuutustele enam leevendust hästi majandatud või vanad majandamata loodusmetsad? Sellele küsimusele otsisid vastust Läti metsandusliku uurimisinstituudi Silava teadlased Aris Jansonsi juhtimisel, võrreldes keskmiselt 150aastaste vanade metsade ja umbes poole nooremate majandatud metsade kliimamuutuste leevendamise potentsiaali. Uuritavad-võrreldavad metsad olid meilgi tavalised viljakatel muldadel kasvavad männikud, kuusikud, kaasikud ja haavikud.

_{Vana maja renoveerimisel kasutatakse ohtralt kvaliteetset puitu, mis varutud majandatud metsadest. Nendes ilusates talades ja prussides säilib süsinik kümneid ja sadu aastaid. FOTO: ERAKOGU}

Jansons ja tema kolleegid hindasid majandatud metsade kliimamuutusi leevendavat potentsiaali metsas kasvavate puude süsiniku tagavara, puidust valmistatud toodetes seotud süsiniku hulga ning puittoodete asendusefekti põhjal. Seejuures arvestasid nad toodete lõppkasutuse tüüpi, lagunemiskiirust ja raiest ning tootmisest vabanevat süsinikku. Asendusefekti hindasid teadlased vaid puidust energia ja tekstiilide tootmisel. Tulemusi võrdlesid uurijad vanade loodusmetsade puude maapealses ja maa-aluses biomassis oleva süsiniku hulgaga, mida nad käsitlesid maksimaalse süsiniku kogusena, mida sellised metsad suudavad puude biomassis hoida. 

Uuringu lähtepunkt tuleneb asjaolust, et vanade metsade puude biomass ega mullasüsiniku hulk ei suurene lõputult ning seetõttu ei ole sellised metsad enam mingist hetkest ka süsiniku sidujad. Majandatud metsade süsiniku sidumise juures saab aga arvestada ka puittoodetesse seotud süsinikuga ja asendusefektiga. 

Lätlaste uuring näitas, et vanades metsades on puude biomassis süsinikku keskmiselt viiendiku võrra rohkem kui majandatud metsades. Kuid võttes arvesse raiutud puidust valmistatud toodetesse salvestatud süsinikku ning nende kaudu toimivat fossiilmaterjalide asendusefekti, aitab kliimat pikas vaates enam hoopis majandatud mets. Suurim oli kliimat leevendav efekt männikute ja väikseim haavikute puhul. Seejuures tõdevad autorid, et nende hinnang on pigem tagasihoidlik, kuna nad kaasasid rehkendusse vaid majandatud metsade lõppraiel varutud puidu.

Vanemate metsade puhul peab ka silmas pidama üha suurenevat häiringute ohtu, näiteks tormid või üraskikahjustused, mis võivad oluliselt vähendada puudesse seotud süsiniku kogust. 

Oluline osa majandusmetsade eelisest tuli puittoodete asendusefektist. Seejuures mängivad suurt rolli puidu kvaliteet ja tooted, mis sellest valmistatakse. Näiteks saematerjali ja puidukiust tekstiilide kasutamine aitab asendada keskkonda rohkem koormavaid materjale nagu betoon või sünteetilised kiud. Kõige suurema positiivse kliimamõjuga oli stsenaarium, kus saetööstuse jääke kasutati tekstiilide nagu viskoos ja lyocell tootmiseks, mis vähendas süsihappegaasi heidet veelgi. 

Kuid on selge, et metsad kannavad muidki väärtusi peale süsiniku sidumise. Töö autorid rõhutavad, et vanad metsad omavad suurt väärtust elurikkuse ja teiste ökosüsteemiteenuste pakkumise poolest ning nende rolli ei tohi alahinnata. Samas toob uuring esile, et kliimamuutuste leevendamisel võib teadlik ja säästlik metsade majandamine pakkuda suuremat pikaajalist kasu kui vanade metsade säilitamine muutumatuna. 

_{Just selline näeb välja üks looduskaitsealune pikalt majandamata, üraskitest ja seenkahjustajatest räsitud vana kuusik. Kliimamuutuste leevendamisse süsiniku sidumise kaudu selline mets ei panusta. Lagunevad puud eraldavad süsinikku, okaspuud asenduvad väheväärtusliku lehtpuuga. FOTO: Jürgen Aosaar}

Uuring ilmus ajakirjas European Journal of Forest Research.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Juurepessu eosed levivad metsas kändudele ka pehmemate talveilmadega. Seenetõrje tõhusust tõstab kändude kiire töötlemine vastavate preparaatidega, samas pole olemasolev preparaat Eesti oludes kõige parem, näitab värske uuring.

Juurepess (Heterobasidion) on seen, mis mädandab okaspuude juuri ja tüvesid. See põhjapoolkera metsades tavaline liik liigub maa sees puult puule ühendatud juurte kaudu. Metsades, kus juurepess pole veel levinud, tekivad nakkuskolded seeneeoste sattumisel värsketele kändudele. Kuna juurepessu tekitatud mädanikuga puit sobib heal juhul vaid kütteks, tekitab seen märkimisväärset majanduslikku kahju. Otsene kulu Eesti metsaomanikele ulatub aastas hinnanguliselt 8,5 miljoni euroni, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.

Seene leviku piiramiseks kasutavad metsamajandajad bioloogilisi vahendeid. Senise parima meetodi järgi pritsitakse kände langetustraktori ehk harvesteri lõikepea külge kinnitatud seadmega puu langetamise hetkel preparaadiga Rotstop. Preparaat sisaldab juurepessu looduslikku vaenlast, seent nimega hiidkoorik (Phlebiopsis gigantea), mis pärsib juurepessu eoste arengut värsketel kändudel ning kiirendab kändude ja juurte lagunemist. See omakorda takistab juurepessu arengut puude juuresüsteemis.

Eesti Maaülikooli metsateadlased on juurepessu ja selle tõrjega seotud teemasid uurinud aastaid. Vanemteadur Tiia Drenkhan-Maaten, kes olnud üks uuringute vedajaist, nendib, et juurepessu tõrjega seoses on mitu lahendamist vajavat küsimust. “Kui töötleme värskeid kuusekände Rotsopi või uureaga, siis on mõistlik hinnata ka selle töö tulemuslikkust ehk kuidas töötlemist tehakse ning kuidas see mõjutab tulemust. Lisaks peame ökoloogilisest seisukohast lähtudes mõistma, kuidas mõjutab kändude töötlemine kännupuidus elavaid teisi seeneliike,” avab Drenkhan-Maaten teemat.

^{Juurepess oli raiumise ajaks selle kuuse juurtes ja kännus juba pikalt toimetanud, puidust pole järgi suurt midagi. Sama kvaliteediga on ka selle raiutud kuuse tüvepuidu alumine osa. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/EMÜ}

Vastuste leidmiseks uurisid Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastest koosnev töörühm harvendusraie läbinud viljakatel muldadel kasvavaid kuusikuid. Metsameeste keeles oli tegemist jänesekapsa ja sinilille kasvukohatüübi kuusikutega, millest noorim oli 28-aastane ja vanim 65-aastane. Enamikes puistutes tegid metsamajandajad raied harvesteriga, mis on tänapäevane tavapraktika Osad raied tehti soojematel ja osad külmematel ilmadel, mis võimaldas analüüsida õhutemperatuuri ning kändude juurepessuga nakatumise seost.

“Tegime katse nii, et osadel proovitükkidel said kännud Rotstopiga kaetud juba raie käigus. Osadel tükkidel tegime seda alles kolme kuu pärast, et testida talviste raiete järel hilisemat preparaadi kasutamise mõttekust. Lisaks töötlesime osasid kände uureaga ning teised jäid kontrolliks ehk mingit töötlust ei toimunud,” selgitab uuringu esiautor Drenkhan-Maaten eksperimendi põhimõtet.

Drenkhan-Maateni ja tema kolleegide töö otsene praktiline tulem oli teadmine, et ka pehmemal talvel tehtud raied ei välista kändude nakatumist juurepessuga. “Sarnast tulemust, et pessu eosed levivad ka külmemate ilmadega, s.o eelkõige talvistel sulaperioodidel, oleme kahjuks näinud ka oma varasemates uuringutes,” nendib vanemteadur.

Ühelt poolt oli Rotstopi kasutamine edukas, kuna suurendas märgatavalt juurepessu vaenlase hiidkooriku esinemist kännus võrreldes töötlemata kändudega. Samas kohe raie ajal töödeldud kändudest ühe aasta pärast võetud proovid näitasid, et Rotstop ei vähendanud juurepessu levikut. Oluline oli ka töötlemise kiirus – kohe töödeldud kändudes leidus hiidkoorikut rohkem võrreldes kändudega, kus töötlus viibis kolm kuud.

Kuna on teada, et Rotstop ei suuda veel ühe aastaga mõju avaldada, võib see viidata asjaolule, et olemasolev preparaat ei ole Eesti oludes kõige parem. Oluline on ka teadmine, et kumbki töötlusvahend – Rotstop ega uurea – on vähendanud kändudes elavate seente üldist mitmekesisust, töödeldud ja töötlemata kändudes olid üle poolte seeneliikidest samad.

“Peab mõistma, et ei Rotstop ega uurea pole imerohud kuusikute ravimisel. Kui metsas juba kasvab kuuski, mis on juurepessuga nakatunud, ei aita nende väljaraiumine teisi puid n-ö terveks teha, seen levib puude juurte kaudu edasi,” sõnab Tiia Drenkhan-Maaten.

“Kändude töötlemine on tõhusam kohe raie järel ning kuusikutes, mis on veel juurepessust puutumata, siis aitab kändude kaitsmine vältida nende nakatumist ja seene levikut. Eesmärk on hoida terved metsad tervena, haigeid puid enam terveks ei ravi. Parema tulemuse saamiseks tuleb otsida aga Eesti oludesse tõhusamaid biopreparaadi isendeid,” lisab ta.

Juurepess on sel aastal tavapärasest suurema tähelepanu all, Eesti mükoloogiaühing valis juurepessu 2025. aasta seeneks.

Uuring ilmus ajakirjas Biological Control. Uuringu läbiviimist toetasid riigimetsa majandamise keskus ja Eesti teadusagentuur.

Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Metsade uuendamise edukus on metsakasvatuslikult kriitiline küsimus. Värske Rootsi uuring näitab, et maapinna ettevalmistamine ketasadraga ja istutamine tagavad noore metsa eduka alguse – istutatud puude kõrguskasv ületas seemnetest tekkinud puude kõrgust.

Kevadised ilmad annavad märku peagi algavast metsauuendamise hooajast. Metsa teadlik uuendamine võimaldab suunata tulevase metsapõlve arengut ja valida maaomanikule meelepärase puuliigi. Metsa inimjõul uuendamine on suur ja kulukas töö. Seega on igati asjakohane metsaomaniku küsimus, kas tasub noorte puude istutamisega jännata või jätta uue metsapõlve teke looduse hoolde. 

Rootsi Põllumajandusülikooli (SLU) metsateadlased Mikolaj Lula juhtimisel võrdlesid erinevate metsauuendamise võtete mõju hariliku männi (Pinus sylvestris) ja keerdokkalise ehk keerdmänni (Pinus contorta) uuenemise edukusele ja kasvule. Kokku jälgisid teadlased Kesk-Rootsis Jädraåsi katsemetsas mitmete uuendusmeetodite tulemuslikkust enam kui kümne aasta jooksul. 

Katsevariantide hulka kuulusid mitmesugused uuendusmeetodid (istutamine, külv, looduslik uuenemine seemnetega), maapinna ettevalmistamise tehnikad (ketasadraga tehtud vaod, metsatraktorite jäljed maapinnal), seemnete päritolu (seemlast pärit ja kohalikelt seemnepuudelt pärit seeme). Seemlad on spetsiaalsed istandused, kus kultiveeritakse sobilike omadustega puid, saamaks heade pärilike tunnustega seemneid. Nendest aga kasvatatakse kõrgekvaliteedilist metsaistutusmaterjali.

See traktori haakes olev ketasader külvab vagude tegemisega samaaegselt ka männiseemneid. Mineraliseeritud mullapinnal on noortel männihakatistel parem kasvama hakata. OTO: JÜRGEN AOSAAR | ERAKOGU

Lula ja tema kaaslased hindasid ka aladele kasvama jäetud seemnepuude väetamise mõju loodusliku uuenduse tekkele. Pilti muutsid veelgi kirjumaks katsesse kaasatud kaks eelnimetatud puuliiki. 

Selgus, et mõlema uuritud liigi puhul olid istutatud puud 11 aastat pärast uuendamist selgelt kõrgemad kui inimese külvatud või seemnepuudelt langenud seemnetest tärganud puukesed. Taimede kõrgust ei mõjutanud ka puuliik: nii hariliku kui keerdmänni istutatud puud olid 11aastaselt keskmiselt ligi kolme meetri kõrgused. See oli pea meetri jagu enam seemnetekkeliste puude kõrgusest. Seejuures võtsid teadlased arvesse ka istutatud ja seemnetekkeliste puude vanuse vahet. 

Istutustihedus kõikides katsevariantides oli 2800 puud hektari kohta, mis on ligilähedane meil seadusega nõutud männi istutustihedusele. Mõõtmise ajaks oli suurem osa istutatud puudest säilinud.

Külviga uuendatud ja looduslikule uuendusele jäetud aladel oli noorte puukeste arv mitu korda suurem kui istutusaladel. Lula ja tema kolleegid leidsid, et ketasadraga ette valmistatud maapind soodustas looduslikku uuenemist selgelt enam kui vaid metsamasinate rataste tekitatud mineraalne pind. 

Ketasadraga mineraliseeritud katselappidel kasvas üle poolte puukestest just adra vaos ja üheltki mõõtepunktilt ei puudunud noored puud. Metsamasina rataste häiritud ja puutumata maapinnal kasvas vaid umbes viiendik uuenduse puudest. Traktori ratastest mõjutatud pinnal olid seejuures n-ö tühjad enam kui kolmandikul mõõtepunktidest. 

Ilmnes ka, et seemnepuude väetamine ei andnud uuenduse tiheduse ega kõrguskasvu osas mingit eelist. Samuti olid sarnased seemlaseemnest ja kohalike puude seemnest kasvama hakanud puukeste kõrgused. 

Rootsi teadlaste järeldus on selge: kui soovitakse noore metsapõlve kiiremat ja ühtlasemat kasvu, on istutamine parim valik. Istutatud puudele annab kasvueelise esialgne kõrgus ja juba taimlas kasvanud juurestiku olemasolu. 

Loodusliku uuenemise parendamiseks peab kindlasti pöörama tähelepanu maapinna ettevalmistamisele. Seemnete idanemist ja seemikute kasvu mõjutavad aga mitmed tegurid, näiteks õhu- ja mullaniiskus, seemnete kaetus mullaga ja mulla tihenemine. 

Samuti nendivad töö autorid, et paljudele metsauuenduse alastele töödele vaatamata on endiselt vaja jätkata selliseid uuringuid, kus võrreldakse erinevate uuenduse viiside tulemuslikkust. 

Harilik mänd on Eestis levinuim puuliik, umbes kolmandik meie metsadest on männikud. Keerdmännimetsi kasvab meil küll väga vähe, kuid seadus lubab metsa uuendamiseks kasutada ka seda liiki. Mõlema puuliigi kasvuks sobivad hästi liivmullad. Rootsi uuringu katsealad paiknesidki just erinevate omadustega liivadel. 

Keerdmänni eelistena hariliku männi ees toovad autorid välja selle liigi üldiselt suuremat ellujäämist, kiiremat kasvu ning paremat vastupidavust haigustele ja külmakahjustustele. Seetõttu kultiveeritakse keerdmändi just keerukates oludes, näiteks Põhja-Rootsis.