Mullaseente elurikkus taastub kuusikutes-männikutes lageraie järel kiiresti
30.08.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Kuusikute ja männikute mullaseente liigiline struktuur muutus peale lageraiet märgatavalt, kuid juba ühe aasta pärast oli seente liigiline koosseis raiele eelnevaga sarnane, osutab hiljutine uuring. Mullaseente liigirikkuse taastumist aitab täiendavalt kiirendada noorte puude istutamine.
Lageraiega kaasnevad järsud muutused metsaökosüsteemi toimimises, sealhulgas mullaelustikus. Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli ning Münchenis asuva Helmholzi keskuse teadlased Elisabeth Rähni eestvõttel uurisid lageraie mõju kuusikute ja männikute mullas elavatele seentele. Oodatult ilmnesid lageraie järgselt kiired muutused seente kooslustes, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
Ent juba aasta möödudes sarnanesid raiesmiku mullaseente kooslused raiele eelnevaga, erinedes oluliselt koheselt lageraie järgsetest kooslustest. Kuusikute mullas elavate puudega seenjuurt moodustavate liikide ehk ektomükoriisa liigirikkus ei muutunud oluliselt aasta peale raiet, ent nende suhteline rohkus langes.
Rähn ja tema kolleegid hindasid ka metsauuendamise viisi mõju mullaseentele. Kõikidele kuuse raiesmikele istutati noored kuused, männi raiesmikest pooltele istutati noored männid ning ülejäänud aladele tehti männikülv. Ektomükoriisa taastumine oli kiirem ning ellujäämus suurem aladel, kus peale raiet istutati männikultuur. Peale istutamist algab noortel puudel koheselt fotosüntees, mis aitab mullas elavaid seeni süsinikuga varustada. Külvi puhul võtab aga puutaimede kasvamine ja nendega seotud mullaseente taastumine pikemalt aega.
Tasub teada, et meie armastatud söögiseened – puravikud, kukeseened ja riisikad, kuuluvad ektomükoriisa liikide hulka. Samas leiab hinnatud söögiseeni ka lagundajate seast, nagu näiteks austerservik ning vääveltorik.
Varasemalt on teadlased leidnud, et Põhja-Euroopa metsades on just harilik kuusk ja harilik mänd mullaseente elurikkuse seisukohast üliolulised. Seega aitab raie järgselt nende puuliikide kiire kultiveerimine, looduslikult kasvama hakanud noorte puude säilitamine ja nende tekkele kaasaaitamine mullaseente elustikku toetada.
Metsakultiveerimise paremaks õnnestumiseks mineraliseeritakse sageli maapinda, ehk nagu kõnekeeles öeldakse – tehakse maapinna ettevalmistus. See tagab noortele istutatud puudele paremad valgus- ja niiskustingimused ning toitainete kättesaadavuse, mis annab istutatud puudele kasvueelise konkureerivate rohttaimede ees. Samuti soodustab mineraliseerimine ka loodusliku uuenduse teket.
Osadel uuritud aladel tehti enne puude istutamist maapinna ettevalmistus, osadel aladel jäeti see tegemata. Selgus, et kuusikutes, kuid mitte männikutes, langes maapinna mineraliseerimise tagajärjel lagunevast orgaanilisest ainest toituvate ehk saprotroofsete seente rohkus. Mineraliseerimine vähendab paratamatult sellele seenerühmale vajalikku toidubaasi. Teisi seenerühmi kuusikutes ja männikutes maapinna ettevalmistus aga ei mõjutanud.
Mullaseente taastumisele aitavad kaasa raiesmikku ümbritsevad metsad, kasvama jäetud seemne- ja säilikpuud ning ilmselt ka mullas peituv seeneoste varu. Kõiki nimetatud tegureid toetab Eestis levinud suhteliselt väike lageraielangi suurus. Keskmine langi suurus on praegu 1,6 hektarit, jäädes enamasti vahemikku 0,4–3,0 hektarit.
Peale raiet muutunud valgustingimustes saavad eluõiguse taimeliigid, mis vana metsa all kasvada ei suutnud. Lisandunud taimeliigid pakuvad elupaiku uutele mullaseente liikidele ning istutatud puutaimed aitavad seente ellujäämist ja liigirikkust säilitada.
Kuigi seente liigirikkus oma koosseisus muutub, näitab Elisabeth Rähni esiautorluses avaldatud uuring kiiret seentekoosluste taastumist eranditult kõigi uuritud seenegruppide puhul. Erinevalt varasematest uuringutest, kus on leitud, et mullaseente koosluste taastumine võib võtta viis või koguni 90 aastat, näitab käesolev uuring, et mullaseenestiku taastumine võib olla oluliselt kiirem, kui seni arvatud. Maaülikooli metsapatoloogia töörühma juhi professor Rein Drenkhani sõnul on erinevate majandamisvõtete mõju hindamiseks elurikkusele metsakooslustes vaja jätku-uuringuid.
Mullaseente elurikkuse selgitamiseks uuris Rähn oma kolleegidega erinevatesse rühmadesse kuuluvate seente kooslusi: saprotroofe, ektomükoriisat, patogeensed seeni, pärmseeni ja kõiki teisi seeni koos. Üheskoos kogusid nad proove mitmesuguste muldadega metsadest, esindatud olid nii salu-, palu- kui ka laanemetsade kasvukohatüübid.
Kokku hõlmas uuring 100 katseala, mis jagunesid võrdselt mõlema puuliigi vahel. Igal alal korjas töörühm analüüsimaterjali raiesmikelt ning võrdluseks ökoloogiliselt ja vanuseliselt sarnastelt naabruses paiknevatest raiumata metsadest. Proovid koguti katsealadelt kohe raie järel ja üks aasta peale raiet- ning sarnases võrdses mahus ja ajal ka kontrollaladelt.
Uuring ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.
Artikkel ilmus 30.08.2023 Novaatoris.
Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.