METSATEADUS | Noored puud vajavad kasvuks ruumi ja valgust

26.07.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Väiksem vanade puude arv ning maapinna ettevalmistus tagavad aegjärkse raiega majandatud männikutes loodusliku uuenduse suurema arvukuse ning kõrgema kasvu.

Soome ja Rootsi metsateadlased eesotsas Pasi Rautioga uurisid Põhja-Soome männikutes, kuidas vanade puude arv ja maapinna mineraliseerimine mõjutavad noorte puude kasvamaminekut ning kõrguskasvu. Looduslikult tärganud puude arvukus ja kõrguskasv olid suuremad puistutes, kus esimese rinde vanu puid oli hõredamalt. Positiivselt mõjus noorte puukeste tekkele ja kasvule ka maapinna mineraliseerimine.

Katse vanades männikutes

Aegjärkse raiega majandatud 80–120aastastes männikutes jälgiti 11 aasta jooksul loodusliku uuenduse teket ja noorte puude kõrguskasvu. Katsepuistute tiheduseks jäeti pärast raiet 250, 150 ja 50 puud hektarile. Saamaks võrdlust läbiraiumata puistuga, hinnati loodusliku uuenduse edenemist ka kontrollpuistutes, kus keskmiselt kasvas 439 puud hektaril. Katsevariantides, kus jäeti kasvama 150 ja 50 puud hektarile, viidi pooltes katsepuistutes ketasadraga läbi maapinna ettevalmistus ehk eemaldati alustaimestik ja toorhuumus ning mineraalne muld paljandus 20–40% ulatuses kogu puistu pindalast.

Looduslik uuendus koosnes pea eranditult männipuudest, muude puuliikide osakaal oli tühine. Noorte puukeste arv vaatlusperioodi jooksul pidevalt tõusis, selgelt aitasid sellele kaasa madalam vanade puude arv ning maapinna ettevalmistus. Puistutes, kus kasvama jäeti 50 ja 150 puud hektarile ning tehti maapinna mineraliseerimine, ulatus uuenduse tihedus 10 000 puuni hektari kohta.

Sama tihedates puistutes, kus maapinna mineraliseerimist ei tehtud, kasvas uurimisperioodi lõpuks vaid 2000–4000 noort puud hektari kohta. Mida suurem oli paljandunud mineraalse mullapinna pindala, seda edukam oli mändide looduslik uuenemine. Puude arvukust mõjutas negatiivselt raiejäätmete esinemine maapinnal – mida rohkem raiejäätmeid, seda vähem looduslikku uuendust.

Paljudel katsepuistutesse rajatud proovitükkidel puudus looduslik männipuude uuendus sootuks. Seejuures ilmnes samuti selge seos vanade puude arvu ja maapinna mineraliseerimisega. Rohkemate vanade puudega puistutes oli n-ö tühjade proovitükkide osakaal suurem kui hõredamates, ulatudes üle 70%.

Kõrguskasv selgelt erinev

Puistutes, kus viidi läbi maapinna ettevalmistus, oli „tühjade“ proovitükkide osakaal mitu korda väiksem. Näiteks katsevariantides, kus kasvas 150 ja 50 vana puud hektaril, oli mineraliseerimata maapinnaga puistutes „tühje“ proovitükke vastavalt 57 ja 52% ning mineraliseeritud maapinna korral vastavalt 17 ja 27%.

Noorte puude kõrgus kasvas kogu 11aastase vaatlusperioodi vältel, siingi ilmnesid selged erinevused katsevariantide vahel. Suurim oli looduslikult tekkinud noorte mändide kasv hõredaimas katsevariandis ning väikseim või pea olematu tihedaimas ja kontrollpuistutes. Seega puistutes, kus looduslik uuendus tihedam, oli ka selle kõrguskasv parem.

Eesti seaduste kohaselt on aegjärkne raie ehk hajaliraie üks uuendusraie liikidest, kuuludes turberaiete hulka. Aegjärkse raiega majandamise korral raiutakse puistut kahes või kolmes järgus, eemaldades puid hajali üle kogu raiutava ala. Eesmärk on vana metsa puud asendada noore metsapõlvega pikema aja jooksul nii, et ala oleks pidevalt kaetud puudega.

Puistu tiheduse vähendamine puude hajusalt raiumise järgselt vähendab mullas juurkonkurentsi ning paranevad valgusolud maapinnal. See võiks tekitada võimaluse noorte puude seemnelisel teel paljunemiseks, mis oleks odavaim metsauuendamise viis. Samas võib puistu hõredamaks raiumine põhjustada tuulekahjustuste suurenemist ning viljakamates kohtades rohttaimestiku vohamist, mis pärsib noorte puude tärkamist ja kasvu.

---

Uurimus ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Artikkel ilmus 26.07.2023 Maalehes.

Tunnuspildi autor on Jürgen Aosaar.