Uuring: tavapärased metsamajandusvõtted aitavad tublilt süsinikku siduda
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Maastikuüleselt hinnates on enamik metsaosi süsiniku sidujad. Lageraie järel läheb alla kümne aasta, et noor mets muutuks süsiniku eraldajast selle sidujaks, näitab Rootsi uuring. Uurijad rõhutavad tavapärase metsade majandamise potentsiaali puude kasvu kiirendamiseks ja süsiniku sidumise suurendamiseks, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.
Teadlased tegid mõõtmisi viiekümnes erineva vanuse, liigilise koosseisu ja majandamisajalooga puistus, mis paiknesid kokku 68 ruutkilomeetrisel alal. Kolme aasta keskmisena ei olnud süsiniku sidujad vaid kolm puistut. Rohkem süsiniku eraldasid, kui seda sidusid, noor seitsmeaastane lageraie järel uuenenud puistu, äsja harvendatud 26-aastane mets ja väga vana, ligi 200-aastane puistu.
Peichli ja tema kolleegide mõõtmised tõestasid, et peale lageraiet kulub vähem kui kümme aastat, et noorest metsast saaks peale raiet taas süsinikku siduv ala. Tulemus on heas kooskõlas ka Eesti sarnaste uuringutega.
Metsa süsinikusidumise võimet hinnatakse metsa sisenevate ja sealt väljuvate süsinikuvoogude vahena. Peichli töörühm leidis, et peamiselt määrab metsa süsinikusidumise võime see, kui kiiresti kasvavad puud ja alustaimed ehk kui suur on metsa sisenev süsiniku hulk. Mida kiiremini puud ja alustaimestik kasvavad, seda rohkem süsinikku metsaökosüsteemi seotakse.
Taimestiku kasvukiirus on selges seoses metsa vanusega. Päris noortes metsades on see tagasihoidlik, kuna puud on väikesed. Suurim on kasvukiirus keskealises metsas, langedes taas metsa vananedes. Enim neelasid süsinikku 50–70 aasta vanused metsad, vanades metsades oli see ligi poole väiksem.
Metsast väljuva süsiniku voona hinnatakse peamiselt mullas oleva taimse materjali lagunemisel tekkivat süsinikku, mida nimetatakse heterotroofseks hingamiseks. Peichli juhitud rühma tulemused näitasid, et mullahingamise intensiivsus ei sõltu metsa vanusest ja liigilisest koosseisust. Sarnastele tulemusetele on jõudnud ka Eesti metsateadlased.
Lisaks eraldub süsinikku ka surnud puude lagunemisel, kuid selle protsessi käigus eraldunud süsiniku hulk oli tühine, moodustades alla viie protsendi mullast väljuva süsiniku voost.
Tulemuste selgitamisel rõhutavad Peichl ja tema kaasautorid aktiivse metsamajandamise suurele potentsiaalile boreaalsete metsade süsiniku sidumise suurendamiseks. Seda tõdemust toetab asjaolu, et uuritud metsad olid veel kõrges vanuses süsiniku sidujad. Samas on varasemalt ilmunud ka uuringuid, mis näitavad, et metsa vananedes süsiniku sidumine langeb.
Uurijad toovad välja, et majandatud metsades langeb taimede süsinikusidumise intensiivsus just alustaimestiku kasvu vähenemise tõttu, puude seotud süsiniku hulk jääb suuresti püsima. Selline trend erineb majandamata metsadest, kus puude vananedes nende kasvukiirus langeb ja suureneb võimalus puid kahjustavateks häiringuteks.
Peichl ja tema kolleegid mõõtsid süsiniku sidumist ning eraldumist Rootsi põhjapoolses osas paiknevas erineva vanuse ja liigilise koosseisuga 50 metsaosas. Sealsete metsade optimaalseks raieringiks soovitavad töö autorid süsiniku sidumise seisukohast ligi 140 aastat.
Metsad, kus teadlased andmeid kogusid, esindasid tüüpilist Rootsi metsamaastikku. Seal toimusid tavapärased metsakasvatuslikud tööd – istutamine, harvendusraied, lageraied ja kuivendamine. Just nagu see on tavapärane Eestiski. Uuritavate metsade vanused jäid vahemikku 5–211 aastat, puuliikideks olid meilgi levinud mänd, kuusk, kask, hall lepp ja haab.
Uuring ilmus ajakirjas Global Change Biology
