Puu juurestiku areng sõltub maapinna ettevalmistamise viisist
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Noorte puude juurestike areng sõltub istutuskohast. Mätastele istutatud puude jämejuured arenesid erinevates suundades ühtlasemalt, vao nõlvale istutatud puude juured aga enamasti piki vagu. Puude juurte kasvu ergutav lisand ei paistnud aga esimeste aastate jooksul mõjuvat, nähtub Läti teadlaste uuringust.
Põhja-Euroopas on puude istutamine levinud viis uue metsapõlve rajamiseks. Istutamisele eelneb enamasti ka maapinna ettevalmistamine ehk mineraliseerimine. Selleks kasutatakse erinevaid võtteid, näiteks tõmmatakse spetsiaalse metsaadraga maapinnale vaod või tekitatakse väikesed mullakünkad ehk viiakse läbi mätastamine. Ettevalmistatud pinnale on puid märksa hõlpsam istutada ning noored puud saavad kasvueelise alal kasvava muu taimestiku ees, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.
Mitmed uuringud on näidanud, et maapinna ettevalmistamine aitab metsakultiveerimise edukust tõsta. Ühelt poolt peavad puukesed rohttaimedega esimestel istutusjärgsetel aastatel vähem konkureerima. Teisalt lihtsustab see oluliselt hilisemat metsakultuuri hooldamist ehk istutatud taimede väljapuhastamist võsast ja rohttaimedest. Nii on ka uue metsapõlve ellujäämus ja noorte puude kasv parem.
Metsa arengu seisukohast on oluline mõista istutatud puude, sealhulgas nende juurestike, istutusjärgset arengut. Läti metsauurimisinstituudi Silava teadlase Karlis Duminši juhitud töörühm leidis, et esimese viie-kuue kasvuaasta jooksul mõjutab jämedate juurte arengut maapinna ettevalmistamise viis. Juurte areng aga ei sõltunud istutusmaterjali tüübist, olgu selleks konteiner-, paljasjuurne või pott-põld tüüpi taim.
Puude istutamise ja juurte paiknemise näitlik skeem vakku (a) ja mättale istutamisel (b). Autor/allikas: Duminš et al. 2025
Mätastele istutades arenevad puudel tavaliselt ühtlasemalt paiknevad jämejuured, ehk puud ajavad juuri igasse suunda. Vakku istutatud puudel aga kipub juurearhitektuur kujunema enam kahesuunaliseks, järgides vao suunda.
Selline muster ilmnes selgemini männi- ja kuusetaimede puhul. Kuigi väikeste puude puhul see probleeme ei tekita, siis liialt vähe haruneva juurestikuga suured puud võivad tormile ja lumele olla vähem vastupidavad. Sangleppadel ja arukaskedel arenes rohkem jämedaid juuri, mis soodustavad reeglina tugevama juureplaadi teket.
Istutatud puude ellujäämise juures on oluline ka juurte kiirem areng, mis aitaks parandada taimede mullast toitainete kättesaadavust. Üks potentsiaalne võimalus juurestikke toetada on istutuse ajal arginiin-fosfaati sisaldava biostimulandi ArGrow™ lisamine mulda. Duminši töörühm leidis aga, et biostimulant ei mõjutanud kolme aasta jooksul pärast istutamist mändide ega kuuskede juurearhitektuuri, juurte sügavust, horisontaalset levikut ega kuivmassi.
Neli aastat kuivendatud turvasmullal kasvanud männid, maapinna ettevalmistamise viisiks oli mätastamine ning istutusmaterjaliks männi konteinertaimed. Autor/allikas: Jürgen Aosaar/Eesti Maaülikool
Puude juurestike arengu uurimine on oluline, sest just sellest sõltub tulevikus puude vastupanuvõime tormidele, lumekahjustustele, põudadele ja üleujutustele. Seniks kuni puud on väikesed, ei mõjuta juurestike arhitektuur oluliselt istikute ellujäämist, kuid puude vananedes eas võib selle tähtsus suureneda. Küpseid okaspuupuistusid peetakse tormikahjustustele üldiselt vastuvõtlikumaks kui lehtpuupuistusid. Samas sõltub see paljuski kasvukoha tingimustest ning puuliigist. Seetõttu võivad erinevad liigid vajada erinevaid maapinna ettevalmistamise meetodeid.
Uuritavad puistud paiknesid Kesk- ja Ida-Lätis, esindatud olid mitmesuguse viljakuse ja niiskusega mullad. Uuritud istutusmaterjali tüübid olid paljasjuursed ehk avamaataimed; suletud juurekavaga ehk konteinertaimed ja pott-põld tüüpi taimed. Viimased on algselt kasvanud pisikestes pottides ehk konteinerites ja enne metsa viimist veel ka taimla põllul.
Uuring ilmus ajakirjas Forests.
