Põldudele rajatud kaseistandike muldades leidub rikkalikult mullaseeni
19.06.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Mullaseente liigirikkus endistel põllumaadel ja metsamaal kasvavates kaasikutes on sarnane, kuid erinevusi võib näha seente liigilises koosseisus, näitas Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste uuring.
Endistele põllumaadele kasvama hakanud metsade pindala on Põhja- ja Ida-Euroopas viimastel kümnenditel märkimisväärselt kasvanud. Teaduslikus võtmes on selle mõju mullaseentele uuritud veel võrdlemisi vähem, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse vanemteadur Jürgen Aosaar.
Eesti Maaülikooli metsakasvatuse nooremprofessori Reimo Lutteri juhtimisel valminud uuringus võrreldi mullas elavate seente liigirikkust ning kooslusi erinevates kasemetsades. Täpsemalt võtsid nad luubi alla nii endisele põllumaale istutatud kaasikud ja sinna looduslikult tekkinud puistud kui ka metsamaal kasvavad kasemetsad.
Metsamaal looduslikult uuenenud kaasikute mullas elutses rohkem saprotroofse eluviisiga seeni ehk liike, kes lagundavad surnud orgaanilist ainet. Endise põllumaa mullas moodustasid aga suurema osa, mis elavad puudega sümbioosis ehk mükoriisa seened. Kuna endistel põllumaadel kasvavate puistute seas on pooled looduslikult tekkinud ja pooled inimese istutatud istandikud, näitab selline tulemus, et seente liigilist koosseisu mõjutab rohkem maakasutuse ajalugu kui puistu tekkeviis.
Lutter ja tema kolleegid proovisid lisaks mõista, kuidas mõjutas seente liigirohkust ajaloolise metsa lähedust. Vanad kaardid näitasid, et 1930. aastatel ümbritsesid uuritud metsamaa kaasikuid metsad märksa sagedamini kui põllumaa kaasikuid. Ajaloolise metsa lähedus ja olemasolu küll toetas suuremat mullaseente mitmekesisust, kuid selle mõju oli tagasihoidlik. Samuti mõjutas seentekooslust ja liigirikkust vähesemal määral mulla keemiline koostis.
Endiste põllumaade kaasikute muldades leidus veel põllumajanduslikele maadele omaseid seeneliike, kuid ka juba metsamuldadele omaseid liike. Aastate möödudes võib oodata viimaste osakaalu kasvu.
Kõik uuritud kaasikud kasvasid viljakatel parasniisketel mineraalmuldadel. Eesti metsanduses kasutatava metsakasvukohatüüpide klassifikatsiooni kohaselt kuulusid katsepuistud enamasti jänesekapsa kasvukohatüüpi. Eesti metsade levinuimas kasvukohatüübis kasvab enamus ka meie arukaasikutest.
Kask on Põhjamaades majanduslikult olulisim puuliik. Reimo Lutteri sõnul on kaseistandike rajamine igati mõistlik tegevus. “On selge, et ühiskond vajab roheleppe valguses üha rohkem taastuvat loodusvara puitu. Samal ajal soovime üha rohkem kaitsta loodusmetsi. Tootlikud kaseistandikud on üks võimalus, kuidas siduda atmosfäärist kiiresti süsinikku ja asendada naftapõhiseid tooteid taastuvmaterjaliga,” sõnas nooremprofessor.
“Meie tulemused näitavad, et lisaks kiirele kasvule on ka mullaseente liigirikkuse seisukohalt põllule istutatud kaasikud igati head metsad,” lisas Lutter.
Uurimus ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management. Uuringut toetasid Eesti Teadusagentuur ja Euroopa Komisjoni Horisont 2020 programm.
Artikkel ilmus 19.06.2023 Novaatoris.
