Mustikad ja pohlad naasevad peale metsapõlengut visalt
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Põlengust möödunud aeg mõjutab Loode-Eesti männikutes taimestiku liigilist koosseisu, kuid selle mõju liigilisele mitmekesisusele jääb ebaselgeks. Marjulised võivad head mustika- ja pohlasaaki oodata aga aastakümnete pärast.
Kliimamuutuste tõttu sagenevad pikemad põuaperioodid ning kõrgemad temperatuurid, mis soodustavad metsapõlengute puhkemist. Põlengud mõjutavad metsaökosüsteemi pikaajaliselt, muutes nii taimestiku liigilist koosseisu kui ka mulla omadusi. Alustaimestik on tule vastu puudest kaitsetum, seepärast mõjutavad metsapõlengud seda väga tugevalt, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.
Eesti Maaülikooli metsaökoloogid, eesotsas Argo Orumaaga, uurisid koostöös Tartu Ülikooli ja Ida-Soome Ülikooli kolleegidega metsapõlengute pikaajalist mõju männikute alustaimestikule. Uurimistöö peaeesmärk oli uurida muutusi soontaimede ja sammalde liigilises koosseisus, mitmekesisuses ning taimestiku katvuses.
Töörühm uuris kuut Loode-Eestis, Nõval ja Vihterpalus kasvavat männimetsa, kus oli tulekahjust möödunud 12–183 aastat. Metsatüpoloogiliselt kuulusid männikud kanarbiku, sambliku ja sinika kasvukohatüüpidesse. See tähendab, et uuritud männikud kasvasid erineva niiskustasemetega väga happelistel ja väheste toitainetega liivmuldadel.
Orumaa ja tema kolleegid jagasid uuritavad metsad põlengust möödunud aja põhjal kahte rühma. Hiljuti põlenud alade hulka paigutasid nad metsad, kus põlengust oli möödunud 12, 23 ja 38 aastat. Ammu põlenud metsade gruppi aga alad, kus tuli möllas 69, 80 ja 183 aastat tagasi.
Kokku leidsid nad uuritavatesse metsadesse rajatud saja ruutmeetristelt prooviruutudelt 70 erinevat alustaimestiku liiki. Nendest 31 kuulusid soontaimede ja 39 sammalde hulka. Soontaimedest oli kõige levinum harilik kanarbik, mis kasvas pea igal proovitükil.
Siin alal põles mets 12 aastat tagasi. Surnud männitüvede järgi võime ette kujutada milline mets siin kunagi kasvas. Alustaimestikus domineerib kanarbik, noori mände tekib alale vaevaliselt. Autor/allikas: Argo Orumaa/EMÜ
Oodatult suurenes põlengust möödunud aja jooksul nii soontaimede kui ka sammalde katvus. Nii hiljuti kui ka ammu põlenud aladelt leidsid uurijad kokku sama palju taimeliike – 11 soontaime- ja 19 samblaliiki, kuid taimestiku liigiline koosseis oli erinev.
“Kõige nii-öelda värskemal põlengualal oli alustaimestiku inventuuri hetkel metsa põlemisest möödunud 12 aastat, kuid liike kasvas seal pea sama palju kui vanematel aladel. Näib, et see on piisav aeg, et alustaimestiku liigirikkus jõuaks taastuda,” selgitab Orumaa.
Hiljuti põlenud aladel olid tüüpilised soontaimed jäneskastik ja kanarbik, sammaldest aga punakas niidiksammal ja palu-karusammal. Ammu põlenud aladele olid aga iseloomulikud soontaimede liigid kukemari, palu-härghein, mustikas, sinikas ja pohl. Sammaldest andsid enam tooni lainjas kaksikhammas ning harilik laanik. Üldiselt kasvasid metsades sagedased taimeliigid, kuid leidus ka haruldasemaid liike. Kaitsealustest taimedest oli aladel harilik porss ja roomav öövilge, lisaks kaks vääriselupaiga tunnusliiki – kännukatik ja nõmme-kaksikhammas.
“Pärast põlengut suurenes kanarbiku levik nii, et ta võib liivastel muldadel muutuda domineerivaks liigiks. Marjakorjajatele aga metsapõleng midagi head ei tähenda, sest nii mõnigi hea marjakoht hävib pikaks ajaks. Nägime, et kui enne põlengut leidus vanemates männipuistutes rikkalikult mustika ja pohlataimi, siis pärast põlengut väheneb nende taimede arvukus ning taastumine võtab aega aastakümneid,” nendib Orumaa.
Taimestiku mitmekesisust mõjutasid ka mullatingimused. Viljakamatel ja madalama happesusega katselappidel leidus rohkem puittaimede ning kõrreliste liike. Umbes veerand sammaldest kasvas vaid maapinnal. Ligi kümnendik liike eelistas elupaigana kas surnud puitu või elusaid kase ja männitüvesid. Veidi üle poole samblaliikidest asustas erinevaid kasvupindu.
Metsapõlengutel on männikute alustaimestiku liigilisele koosseisule suur mõju ning põlengueelse liigilise koosseisu taastumine võtab aega aastakümneid. Mustikale minekuks peab aga põlenud metsa asemel leidma uue metsatuka.
Uuring ilmus ajakirjas Silva Fennica. Uuringut toetasid Eesti Teadusagentuur (PRG1586), Eesti Maaülikool, Soome Akadeemia ja Eesti Maaülikooli ASTRA projekt “Väärtusahelapõhine biomajandus “, mida rahastab Euroopa Liidu Regionaalarengu Fond.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
