Musta pässiku kasvu edukuse määravad pärilikud omadused
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Raviomadustega seene musta pässiku nakatamise edukus sõltub peamiselt seenetüve geneetilistest omadustest. Pässiku kasvatamiseks võib lisaks kasele sobida hästi ka lepp.
Must pässik ehk tšaaga on põhjapoolkera metsades elav kandseen. Inimest huvitavad eelkõige selle seene elutegevuse tagajärjel puude tüvedele tekkivad mustjad steriilsed moodustised ehk pässikud. Erinevalt n-ö tavalistest puuseentest pole aga pässikute puhul tegemist selle seene viljakehadega, kirjutavad Eesti Maaülikooli teadlased.
Seent hinnatakse tema meditsiiniliste omaduste tõttu, kuna sisaldavad mitmeid inimesele kasulikke bioaktiivseid ühendeid, teaduslikult on tõestatud ka seene vähivastane toime. Varasemad uuringud näitavad, et must pässik on levinud enam-vähem võrdselt nii kaasikutes kui ka lepikutes.
Viimastel aastatel on majanduslik huvi musta pässiku vastu oluliselt tõusnud. Et pässikut jätkuks ka tulevikus erinevate terviseturgutajate tootmiseks, kultiveeritakse seent meie metsadesse. Selleks puuritakse puutüvedesse augud, kuhu paigaldatakse seenega nakatatud puidust tüüblid. Kui töö vilja kannab, peaks aastate möödudes nakatatud kohast välja kasvama inimese jaoks väärtuslik pässik.
Praktikas ei pruugi puude nakatamine musta pässikuga olla sugugi lihtne. Värske Eesti Maaülikooli metsateadlaste uuring näitab, et kaks aastat pärast nakatamist tuvastati Võrumaa katsepuistutes seene nakkus DNA-põhiselt vaid kolmel protsendil puudest. Tartumaal Järvseljal jäi vastav näitaja natuke alla 20 protsendi. See tähendab seda, et seen oli end küll tüvedesse sisse seadnud, kuid pässikuid puutüvedele veel ei olnud arenenud. Uurimisalused puuliigid olid arukask, sookask, sanglepp ja hall lepp.
Nakatamiskatse käigus tekkisid sangleppadel pässikud alles neljandal aastal. Autor/allikas: Karin Kütt/EMÜ
Nooremteadur Karin Küti esiautorluses ilmunud artiklis nendivad teadlased, et puude nakatumine musta pässikuga sõltus usaldusväärselt vaid seenetüvest, mitte aga puuliigist või puu jämedusest. Samuti ei mõjutanud pässiku arengut see, kas puutüves esines enne katse algust puidumädanikku.
Samas näitas uurimistöö, et neli aastat peale nakatamist arenesid pässikud uuritud puuliikide hulgas vaid sangleppadel. Teistel puuliikidel sama perioodi jooksul pässikuid ei tekkinud. See annab tunnistust seene arenemise aeganõudlikkusest ja et ka sanglepp võiks olla musta pässiku kultiveerimiseks sobiv peremeespuu.
Pärast seenetüübli paigutamist puutüvesse võib mõne aja möödudes tüübliavast immitsema hakata tume vedelik, tüübli ümbruses võib puu koor aga punduda ja praguneda. Kütt ja tema kolleegid tõdesid, et need välised ilmingud ei ole nakatumise edukuse üle otsustamisel usaldusväärsed. Täpse hinnangu saamiseks rõhutavad teadlased DNA-põhise diagnostika olulisust.
Kokku testisid teadlased üheksa Eesti metsadest kogutud pässiku geneetilise tüve kasvu arukasel, sookasel, sanglepal ja hallil lepal. Selleks asetasid nad laboris nakatatud musta pässikuga seenetüüblid Tartumaal Järvseljal ja Võrumaal kasvavasse 600 puu tüvesse. Katse läbiviimiseks valisid teadlased puid, mille vanus jäi vahemikku 37 kuni 66 aastat ja kõrgus 14 kuni 26 meetrit.
Teadlased rõhutasid, et musta pässikut soovitatakse kasvatada eelkõige vähemväärtuslikes puistutes, kus puidust pole suurt majanduslik tulu loota. Seenekasvatus võiks metsaomanikule pakkuda seeläbi täiendavat lisandväärtust.
Uuring ilmus ajakirjas Annals of Forest Science. Uuringut toetasid teadusprojektid: Eesti Maaülikool, Eesti Teadusagentuur ja keskkonnainvesteeringute keskus.
