Mets ja puit leevendavad kliimamuutusi vaid targal majandamisel

28.03.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)

Põhjamaades mindi eelmise sajandi keskel valikraietelt üle tänapäevasele metsakasvatusele, mis põhineb lageraiel ja metsa teadlikul uuendamisel. Nüüdseks on tänu sellele puidu juurdekasv ning talletatud süsiniku kogus Soome, Rootsi ja Norra metsades kasvanud 68%.

Arvatakse, et metsadest raiutava puidu kogus ning metsade süsinikutagavara ei saa suureneda üheaegselt. Põhjamaade metsateadlaste töörühm Pekka Kauppi juhtimisel leidis, et tõhusamad majandusvõtted on alates 1960ndatest pannud Soome, Rootsi ja Norra metsad kiiremini kasvama ning ühes sellega on suurenenud metsade tagavara. Kuigi samaaegselt on suurenenud ka raiemaht, ei ole see metsades sisalduvat puidukogust vähendanud.

Tänu suuremale hulgale puidule on kasvanud ka sellesse seotud süsinikutagavara. Samuti on uuritaval perioodil (1960–2017) täienenud metsamuldades sisalduva süsiniku hulk. Suurema tagavaraga metsad võimaldavad kasutada rohkem puitu, mida saab fossiilsete materjalide asemel kasutada eluks vajalike toodete valmistamiseks. Nii aitavad paremini kasvavad metsad veelgi leevendada kliimamuutusi.

Raiemaht ja süsnikuvaru kasvasid koos

Aastatel 2010–2017 oli Põhjamaades kasvava metsa tagavaras seotud vähemalt kolm korda rohkem süsinikku, kui oli seda 1960ndatel. Kuigi aastatel 1960–2017 kasvas nendes riikides raiemaht ligikaudu 40%, ei vääranud suurem puiduvarumine puudes oleva süsinikutagavara kasvu. Kauppi ja kolleegide uurimus näitab, et samal perioodil suurenes ka metsamuldade süsiniku varu. Lisaks parematele majanduspraktikatele soodustab puude kasvu ka kliimamuutuste käigus tõusnud CO₂ tase atmosfääris ning pikenenud taimekasvuperioodid.

Vaadeldud perioodi jooksul muutus metsade majandamine Põhjamaades fundamentaalselt. Enne XX sajandit puudusid seadusest tulenevad regulatsioonid metsade majandamisele. Metsadest raiuti suuremaid ja hetkel vajaminevaid puid, mida kasutati nii kodumajapidamistes kui ka tööstustes ehitamiseks ja kütmiseks. Põllupidamises rakendati alepõllunduse võtteid. Sellised majandamisviisid halvendasid metsade seisundit ja tootlikkust, kuna kasvav populatsioon nõudis üha enam puitu.

XX sajandi alguses hakkasid tekkima metsa majandamist reguleerivad seadused. Puidu varumiseks kasutati aga endiselt valikraiet, mis tähendas, et metsast raiuti suuremaid ja kvaliteetsemaid puid. Seejuures ei toimunud teadlikku metsade uuendamist, see jäeti looduse hoolde. Selliselt majandamine degradeeris metsi, vähendades nende kvaliteeti ning muutes need hõredaks ja vähetootlikuks. Valikulise metsaraie korral on raskendatud metsa uuenemine, kuna suuremate puude all on noortel puudel puudus nii valgusest kui ka toitainetest.

Muutused leidsid aset ka karjapidamises. Eelmise sajandi keskpaigani oli Põhja-Euroopas levinud veiste karjatamine metsades, mis pärssis nende kasvu. Pärast karjatamise lõpetamist muutusid sellised maastikud aja möödudes korraliku tagavaraga puistuteks.

Alates eelmise sajandi keskpaigast võeti Põhjamaades suund tänapäevasele metsakasvatusele. Valikraielt mindi üle lageraiepõhisele majandamisele. Samas hakati suurt tähelepanu pöörama metsade teadlikule uuendamisele. Eesmärk oli parandada metsade kasvu, tagada nende edukas uuenemine ning suurendada puidu tagavara.

Olemasolevat metsa on vaja paremini majandada

Perioodil 1960–2017 tõusis aastane puidu juurdekasv Soome, Rootsi ja Norra metsades 68%, ulatudes perioodi lõpus 250 miljoni kuupmeetrini aastas. Sellest piisas, et katta ära suurenenud raiemahud ning samas kasvatada puistute tagavara ja puudesse seotud süsiniku hulka. Metsade tootlikkust tõstsid lisaks lageraiepõhisele majandamisviisile ka edukamad tulekahjude ohjeldamise võtted, turvasmuldade kuivendamine ning metsade väetamine. Metsade kiirema kasvu käigus seotud süsiniku hulk kattis ära ka nimetatud riikides fossiilsete kütuste põletamisel tekkinud süsiniku emissiooni.

Uurimuse autorid Pekka Kauppi juhtimisel toetusid metsade tagavara hindamisel Soome, Rootsi ning Norra riiklikele andmetele (i. k NFI – National Forest Inventories). Kõikides kõnealustes riikides on andmeid metsade kasvu kohta kogutud järjekindlalt juba umbes 100 aastat. Sarnast metoodikat rakendatakse info kogumiseks ka Eesti metsade kohta.

Laialdane metsadega kaetud pindala suurendamine tooks endaga kaasa konflikte muude maakasutusviisidega.

Puidu töötlemine ja puittoodete eksport on mänginud olulist rolli Soome, Rootsi ja Norra majanduslikus edus. Need kolm riiki annavad erinevate pabertoodete, tselluloosi, saematerjali ja vineeri globaalsetest kaubandusmahtudest 15–30%. Lisaks puidusektori loodud töökohtadele on oluline ka selle tõhus panus metsade majandamisse teedeehituse ning metsauuenduse näol.

Globaalselt on seni kliimamuutuste leevendamiseks poliitilise ja teadusliku tähelepanu all olnud ennekõike uute metsaalade rajamine. Kauppi ja kolleegid on näiteks toonud Hiina ja Etioopia, kus uute istutatud metsade pindala on ulatuslik. Nii võiks planeedile teoreetiliselt lisanduda kuni miljard hektarit uut metsaala, mis võimaldaks märkimisväärselt tõsta metsade süsiniku sidumise mahtu.

Laialdane metsadega kaetud pindala suurendamine tooks endaga kaasa konflikte muude maakasutusviisidega. Seetõttu oleks vajalik juba olemasolevate metsamaade parem majandamine. Nii saaks vältida metsade laiendamisest tekkivat vastasseisu toidutootmisega ning teist tüüpi ökosüsteemide ja seal elavate liikide võimaliku kadumisega.

Seega, et rahuldada inimkonna puiduvajadust ja asendada fossiilseid materjale, tuleks globaalselt enam tähelepanu pöörata juba olemasolevate metsade efektiivsemale kasutamisele. Põhjamaade kogemusele tuginedes küsivad uurimuse autorid, kas edukam majandamine võimaldaks sarnaseid tulemusi saavutada ka globaalselt.

---

Uurimus ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management.

Artikkel ilmus 28.03.2023 Maalehes.

Foto autor Jürgen Aosaar