Lõunapoolset päritolu kuused kasvavad Eestis hästi
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Lätist ja Leedust pärit harilikud kuused kasvavad Eestis küll võrreldes kohalike kuuskedega veidi kiiremini, kuid samas jääb nende tüve kvaliteet kohalikele pisut alla.
Harilik kuusk on nii meie kui ka Põhja- ja Baltimaade metsanduse üks olulisemaid puuliike. Väärtuslikku kuusepuitu kasutatakse laialdaselt ehitusmaterjalina. Paraku näeme kuusikutes üha enam kliimamuutustest tulenevaid probleeme – üraski-, seen- ja tormikahjustusi –, seda nii meil kui ka lõunapoolsetel aladel. Siiski pole kuuse kadumist meie metsamajandusest niipea ette näha. Seetõttu ongi tänapäeva metsanduse üks märksõnu kliimamuutustega kohanemine. Üks võimalus selleks on hinnata, kuidas sobivad meie metsadesse kasvama mujalt piirkondadest pärinevate kuuskede järglased.
Eesti maaülikooli metsateadlased avaldasid Tiit Maateni juhtimisel uurimistulemused, mis näitasid, et lõunapoolsel geograafilisel päritolul on esimese kolmekümne aasta jooksul kuuskede kasvule, tüvede ja puidu kvaliteedile ning tervisele erisuunalised mõjud.
Selget päritolukoha mõju puude ellujäämisele ei ilmnenud, parimate hulka kuulus järglasi nii Eestist, Lätist kui ka Leedust. Samas olid just lõunapoolset päritolu puud parima jämeduskasvu ja suurima tüvemahuga, kõrguskasvu erinevusi ei ilmnenud.
Üha olulisemaks kuuskede kahjustuseks muutuvad tüvelõhed, kus elab ja mida süvendab patogeenne seen Corinectria fuckeliana. Nende esinemise kohta geograafilist mustrit välja ei joonistunud, haavanditest vabu häid järglasi leidus nii Eestist kui ka teistest lähteriikidest, näiteks Kaišiadoryst Leedus ja Daugavpilsist Lätis. Võttes aga lisaks lõhedele arvesse ka teisi tüve kvaliteeti langetavaid tunnuseid, nagu näiteks kõverus, kaheladvalisus ja okslikkus, kippusid lõunapoolsemad puud olema veidi nigelama kvaliteediga kui meie kodumaised.
Kuuskede tüvedel näeme üha sagedamini tüvelõhesid, kus tunneb end hästi patogeenne seen Corinectria fuckeliana. Muidugi avaldab see negatiivset mõju puu tervisele ja tüvepuidu kvaliteedile. FOTO: JÜRGEN AOSAAR, ENN KALJULA I ERAKOGU
Puu tervist kahjustav patogeenne seen Corinectria fuckeliana. FOTO: JÜRGEN AOSAAR, ENN KALJULA I ERAKOGU
Varasemad rahvusvahelised uuringud on näidanud lõuna poolt põhja poole toodud puude järglaste head edenemist, puude kasv võib võrreldes kohalike isenditega olla kuni 10% kiirem. Teisalt, puude põhjast lõunapoolsematele laiuskraadidele viimine ei ole häid tulemusi andnud. Kuid ka need reeglid pole universaalsed, vaid sõltuvad konkreetsest päritolukohast. Näiteks on teada, et Kirde-Poolast pärit puud sobivad kasvatamiseks nii Skandinaavias kui ka Baltimaades.
Maateni ja tema kolleegide töö aitab kaasa targematele metsamajandamisotsustele – saame teha teadlikuma valiku, millise päritoluga seemnetest kasvatame tulevikumetsi, mis peavad silmitsi seisma tänasest sootuks erineva kliimaga. Muidugi sobivad paremini puud, mis suudavad soojemas kliimas piisavalt kiiresti kasvada, olles samas hea tervise ja kvaliteetse puiduga. Vaid terved ja tootlikud metsad tagavad ühiskonnale kvaliteetse puidu ressursi olemasolu.
Jõgevamaal paikneva katseala rajasid metsateadlased 1986. aastal, seal kasvab kokku 18 erinevast Eesti, Läti ja Leedu paigast pärit hariliku kuuse järglast. Põhjapoolseimad on Eesti puud, pärinedes Viljandist, Kilingi-Nõmmelt ja Võrust. Kõige lõunapoolsemad järglased aga pärinevad ligikaudu 450 kilomeetri kauguselt Leedust, Vilniusest ja Prienaist. Järglasi toodi Sortsimäe katsealale nii mereäärsetest piirkondadest kui ka sisemaalt.
Sortsimäe järglaskatse uurimisala ja kuuskede järglaste päritolu. FOTO: MAATEN ET AL. 2025 I ERAKOGU
Kõikide järglaste puhul kehtib reegel, et need kasvavad oma esialgsest kasvukohast põhja pool, mis võimaldab hinnata puude kasvu jahedamas kliimas. Kõige lähemalt ja kaugemalt pärit puude asukohad olid katsepuistust vastavalt 0,24 ja ligi neli laiuskraadi lõuna pool. Sellised geograafilised erinevused mõjutavad aastaseid keskmisi temperatuure ja sademehulkasid märkimisväärselt. Katsepuistu asukohaks valisid teadlased viljaka mullaga naadi kasvukohatüübi raiesmiku, kuhu istutasid nelja-aastaseid kuusetaimi.
Töö autorid möönavad ka katsekultuuri rajamisest tulenevaid metoodilisi puudusi, mille üle neil kontroll puudus, kuna ala rajati kümneid aastaid tagasi. Näiteks ei istutatud katsekultuuri põhjapoolse päritoluga kuuskede järglasi. Samuti oli uuritav vaid üks puistu ühes kohas, kus ühe piirkonna järglased kasvasid rivis. See aga ei võimaldanud hästi hinnata puistusisest varieeruvust. Metoodilisi nõrkusi leidus küllalt ammu rajatud katses veelgi, mida praegu ja tulevikus rajatavate katsete puhul saab arvesse võtta ja vältida. Uuringu tugevus seisneb selle pikaajalisuses, sest kolmekümne aasta jooksul reaalselt looduses mõõdetud andmed on suure väärtusega.
Artikkel ilmus ajakirjas Scandinavian Journal of Forest Research. Uuringut toetasid Eesti teadusagentuur, Eesti maaülikool, Euroopa Liidu ning haridus- ja teadusministeeriumi programm TEM-TA22.
