Looduslik sidumine ei korva suurt fossiilse süsiniku heidet
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Metsade roll süsiniku sidumisel on tähtis, kuid mitte püsiv ega piisav. Kui fossiilkütuste kasutamine ei vähene, muutuvad looduspõhised lahendused kliimamuutuste leevendamisel pelgalt illusiooniks, kirjutab USA tippteadlane Thomas DeLuca.
Inimühiskond ja looduskeskkond seisavad silmitsi tõsiste inimtekkeliste kliimamuutustega. Üleskutsed salvestada kliimamuutuste leevendamiseks rohkem süsinikku metsadesse ja mulda kõlavad meedias sageli lihtsa ja seetõttu ahvatleva lahendusena. Süsiniku sidumist metsaökosüsteemidesse eesmärgiga korvata fossiilkütuste põletamisest tekkinud süsinikuheide esitletakse looduspõhise lahendusena. Oregoni osariigi ülikooli kõrgelt tunnustatud metsateadlane Thomas DeLuca toob oma vastses artiklis välja sellise käsitluse kitsaskohad.
DeLuca kirjutab, et kuigi süsiniku salvestamises metsadesse ei ole iseenesest midagi halba, on selle mõju kliimale fossiilkütuste heitkogustega võrreldes tühine. Veelgi enam, see lähenemine võib hajutada tähelepanu kliimamuutuste tegelikult põhjuselt ja vähendada ühiskonna motivatsiooni tegeleda algse probleemiga. Töö autor rõhutab, et fossiilkütuste põletamine on kaugelt kõige suurem inimtekkeline kasvuhoonegaaside allikas. Kui inimesed ei kaevandaks ega põletaks fossiilseid kütuseid, ei lisanduks sealt pärinev süsinik atmosfääri.
Metsades ja mullas salvestuv süsinik pärineb taimede fotosünteesist ning seotakse elusatesse organismidesse ja lõpuks lagunevasse biomassi. Selline elusast loodusest pärinev ehk biogeenne süsinik on pidevas ringluses ja säilib seotuna kas lühiajaliselt või parimal juhul sajandeid. Biogeense süsiniku seotuse ebastabiilsus on eriti ilmne häiringute korral – näiteks tulekahju, üleujutus, torm või põud võivad väga kiiresti hävitada aastakümneid metsa kogutud süsinikuvaru. Ja muutuv kliima toob kaasa häiringute sagenemise. Seetõttu peab DeLuca fossiilkütustest tekkivate heitmete kompenseerimist loodusliku sidumisega viletsaks lahenduseks.
Metsapõhiste süsinikulahenduste tõhusust piirab oluliselt ka üleilmne puidutoodete nõudlus, mis kasvab koos planeedi rahvastikuga. DeLuca toob välja, et kui süsiniku sidumise eesmärgil vähendatakse raiet ühes piirkonnas, võivad emissioonid täiendava raie tõttu tõusta mujal maailmas. Sellist nähtust nimetatakse süsinikulekkeks (i.k. leakage). Probleemi võimendab seegi, et raied võivad liikuda nõrgemate keskkonnanõuete ja ohustatuma elurikkusega regioonidesse. Kuna sellist leket on keeruline mõõta, seda sageli ka ignoreeritakse.
DeLuca käsitleb artiklis ka süsinikukrediitide (i.k. carbon crediting) teemat. Tegemist on süsteemiga, kus heidet tekitavad riigid või ettevõtted saavad selle kompenseerimiseks osta süsinikukrediite projektidelt, mis suurendavad süsiniku sidumist või vähendavad heidet. Olgu selleks siis näiteks puude istutamine, metsade kaitse alla võtmine, taastuvenergia tootmise arendamine vms.
DeLuca sõnul võib süsinikukrediitide müük soodustada küll näiteks paremat metsamajandust või elupaikade säilimist, ent ei pruugi tuua märkimisväärset kliimakasu. Kliimamuutuste leevendamise looduspõhiste lahenduste usaldusväärsuse hindamisel on väga oluline nö “lisanduvus” (i.k. additionality). See tähendab, et täiendav süsiniku sidumine peaks toimuma ainult tänu süsinikukrediidist saadud rahastusele, vastasel juhul oleks see toimunud niikuinii. Hiljutise uuringu kohaselt toetas aga emissioonide reaalset vähendamist vähem kui kuuendik sellistest projektidest.
Artikli autori kohaselt on metsade majandamine olla inimkonnale vajaliku ressursi tootmise viis, mille keskkonnamõju on väiksem kui paljudel teistel maakasutuse vormidel. Metsade majandamine annab meile biopõhiseid materjale, sealhulgas puitu mis asendab süsinikuintensiivseid ehitusmaterjale. Kuid kui süsinikukrediidi eesmärgiks on metsamajanduse parandamine, peab projekt olema ka mõõdetavalt tõhus ja ajaliselt vastupidav. Samuti peaks tunnistama, et see ei suuda kompenseerida jätkuvat fossiilkütuste põletamist.
Kui näiteks lennureiside puhul omandab krediidi ostja õiguse süsiniku sidumise kaudu oma tegevuse tõttu tekkinud heitmeid kompenseerida, ei tähenda see, et tegelik heide kuhugi kaoks. Fossiilse süsiniku heide vahetatakse lihtsalt ajutise loodusliku süsinikusidumise vastu. Ja nii jätkub maa seest välja toodud iidse süsiniku lisandumine looduse ringesse.
Kokkuvõtvalt nendib doktor DeLuca, et süsiniku salvestamine vana metsa säilitamisel või põllumajandusmaastikel võib anda küll looduskaitselisi ja ökoloogilisi kasusid, kuid ei lahenda kliimakriisi. Looduspõhised lahendused võivad aidata atmosfääris oleva süsihappegaasi hulka ajutiselt vähendada, kui unustada ei tohi probleemi algallikat. Peame mõistma, et üritades muuta maad, millelt praegu saadakse inimkonnale olulisi ressursse, nagu puit, toit, vesi, energia, nö süsiniku hoidlaks, ei vähenda see inimeste vajadust nende ressursside järgi.
Viies tootmise tarbimise kohast kaugemale, kaasneb sellega sageli ka suurem transport ja keskkonnamõju. Esmalt peame vähendama fossiilkütuste heitkoguseid, alles seejärel saab metsandusel olla oluline, kuigi ajutine roll süsiniku sidumisel, looduse elujõulisuse tõstmisel ja regionaalsete vajaduste rahuldamisel.
Artikkel ilmus ajakirjas Forest Ecology and Management
