Jalakaid surmavate seeneliikide nimekiri võib täieneda
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Senisele jalakaid surmanud patogeenile näib olevat lisandunud veel üks hukutav seen. Ka jalaksurma suhtes resistentseks peetav hübriidjalakas ei tunne end kõige paremini. Jalaka perekonna erinevate liikide võrsetel elavad liigiomased rikkalikud seenekooslused.
Viimastel aastatel laastab nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas jalaka perekonda (Ulmus spp.) kuuluvate liikide puid haigus nimega jalakasurm. Kahest meie kodumaisest jalaka liigist – harilik jalakas ja künnapuu – paneb haigusele paremini vastu viimane. Probleemi tõsidusest tulenevalt on looduslikke jalakaliike hakatud haljastuses asendama hübriidjalakaga, mis peaks olema jalakasurmale vastupidavam.
Paraku ei näi jalakate tulevik olevat kuigi roosiline. Seni teadaolevalt põhjustab jalakasurma kottseen, ladina keelse nimega Ophiostoma novo-ulmi. Hiljutine uuring näitab, et väliselt sarnaseid kahjustusi võib jalakatele põhjustada veel üks patogeen, Sphaeropsis ulmicola. Teadlased leidsid, et see seni vähe tuntud seen elas just nendel puudel, kus jalakasurm puudus. Uus patogeen oli eriti aktiivne künnapuudel, kuid kahjustas ka hübriidjalakaid.
Seega on võimalik, et S. ulmicola on alahinnatud haigusetekitaja. Ühelt poolt võib ta nö asendada senist peamist kahjustajat, teisest küljest aga ei pruugi ta olla puudele nii surmav. Teadlaste sõnul võib S. ulmicola elada puudel küllalt kaua neid tapmata, kuid samas neid nõrgestades. Nii saavad teised haigustekitajad, sh lagundajad, puud kergemini nakatada. Seda kinnitas ka värske uuring. Teadlased leidsid surevate okste ja kuivavate võradega ehk nähtavate jalakasurma tunnustega puude võrsetel elutsemas rohkem seeneliike kui tervete puude võrsetelt.
Jalaksurma kahjutusega jalakal on lehed longus ja närbumas Autor/allikas: Liina Jürisoo
Mõlema patogeeni puhul on puude välised kahjustused sarnased. Vahe on aga selles, et jalaksurm viib puu kiiresti kindlale hukule, lisaks levib see kiiresti lähedalasuvatele jalakatele. Seetõttu on oluline pidev seire, mis aitab tuvastada patogeeni kahjustuse. Jalakasurmaga puud peab kiiresti langetama ja hävitama, et säästa veel terveid puid, Sphaeropsis ulmicola kahjustus ei ole aga nii tõsine. Patogeeni täpse liigi peab tuvastama aga asjatundja, kuid tihti on vajalik ka labori analüüs.
Erinevus seenekooslustes ilmnes ka linnades ja maapiirkondades kasvavatel puudel. Linnapuude võrsetelt leidsime rohkem seeneliike. Ilmselt põhjustab seda linnas kasvavate kaaspuuliikide suurem arv ning puude raskemad kasvutingimused, mis avab tee rohkematele ja vahel ka kahjulikumatele seentele.
Puud elavad koos suure hulga mikroorganismidega sealhulgas seentega, kelle hulgas pole vaid haigustekitajaid, vaid ka täiesti süütuid või isegi kasulikke liike. Varjatud seened, keda nimetatakse endofüütideks, elavad puude sees – lehtedes, võrsetes ja isegi tüvepuidus. Need moodustavad omamoodi mikrobioomi, sarnaselt sellele, mis inimestel kõhus või nahal.
Eesti Maaülikooli, Tartu Ülikooli, Linné Ülikool ja Peterburi Tehnikaülikooli teadlastest koosnev rühm leidis Eestis ja Peterburi ümbruses kasvavatelt kolme jalakaliigi võrsetelt kokku üle 300 seenetaksoni. Paljud meie maalt leitud liigid on Eestile uued. Enim liike elutses hariliku jalaka, vähim aga hübriidjalaka võrsetel.
Kuna kõigil kolmel uuritud puuliigil elutsesid lisaks ühistele seeneliikidele ka veel spetsiifilised liigid, tõdevad teadlased, et seente mitmekesisuse seisukohast on eelkõige kodumaist päritolu jalaka perekonna liigid asendamatud. Teisisõnu, enim kahjustatud harilikku jalakat ei saa asendada võõrast päritolu hübriidjalakatega.
Aga mida siis teha, kuidas jalakaid aidata? Haiguse leviku piiramiseks on vajalik puude seire ja õigeaegne tõrje, mis aitab säästa väärtuslikke puid. Tundmatu päritoluga puude import võib teha enam kahju kui kasu: tood kaasa ühe puu, mis sisaldab nö saatjaskonda, sh ohtlikke patogeene. Seega – eelista Eestimaist ja kodumaal testitud puude järglasi.
Jalakate perekonda kuuluvad puuliigid kasvavad planeedi põhjapoolkeral, looduslikena kasvavad meil harilik jalakas ja künnapuu. Mõlemaid liike on vähesel määral kasvamas viljakates ja niiskemates metsades. Sageli kasutatakse neid kauneid puid haljastuses. Jalakad kannavad olulist ökoloogilist rolli, pakkudes elupaiku erinevatele organismidele, sealhulgas jalakatega kohastunud sambliku- ja seeneliikidele.
Jalaksurm levib puult puule maltsaüraskite abil ning lähestikku kasvavatel puudel juurkontaktide kaudu. Haigusest nakatunud puudes sulgub vee ja toitainete liikumine, mis põhjustab lühikese aja jooksul lehtede närbumise ja kuivamise. Paratamatult viib see puu hukule.
Kuigi meie piirkonnas on jalakasurma leitud juba ligi sada aastat tagasi, on praegune haiguspuhang väga intensiivne. Seda eelkõige Eestisse levinud jalakasurma uue alamliigi ja patogeeni hübriidide tõttu, seades ohtu meie jalakate populatsioonid. Näiteks Rootsis on kõik kohalikud jalaka liigid võetud punasesse nimistusse just jalakasurma tõttu. Teemat on ulatusliku leviku tõttu kajastatud Eesti meedias ka varasemalt, Maaülikooli teadlastelt on ilmunud teemakohane eestikeelne ülevaade.
Uurimus ilmus ajakirjas Microbial Ecology.
Uuringut toetasid SA Eesti Teadusagentuuri projekt PRG1615, Euroopa Liit ning Haridus- ja Teadusministeeriumi projekt TEMTA22.
