Euroopa männikute tervist ohustab pruunvöötaud. Eestis on nakatumiskoldeid nii mandril kui saartel
27.04.2023 Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Euroopa männikuid ohustab üha laieneva levikuga invasiivne okkahaigus pruunvöötaud. Haigus põhjustab okaste varisemist ning halvemal juhul puu surma. Praeguseks on haigust leitud enamikust Euroopa riikidest.
Pruunvöötaudi põdevad okkad enamasti surevad, muutudes üleni pruuniks, justkui oleks neid kahjustanud tuli. Haigus mõjutab olenevalt männi liigist nii teise kui jooksva aasta võrseid. Meie harilikul männil kahjustuvad sageli need, mis on kasvanud käimasoleva kasvuperioodi jooksul.
Pruunvöötaud põhjustab okaste varisemist ehk defoliatsiooni ja nii väheneb nakatunud puul okkamass. See aga pärsib puu fotosünteesi võimekust ning seeläbi puu kasvu ja arengut. Nakatuda võivad igas vanuses puud.
Ohustab okaspuid
Rahvusvaheline teadlaste rühm eesotsas Katherine Tubbyga avaldas ülevaate pruunvöötaudi tekitaja, ohtliku patogeeni Lecanosticta acicola levikust. Euroopas avastati seen 80 aastat tagasi, nüüdseks on patogeeni leitud 44 riigist, sealhulgas 24 Euroopa riigist.
Töö autorid, kelle hulka kuuluvad ka Eesti Maaülikooli metsapatoloogid eesotsas professor Rein Drenkhaniga tõdevad, et pruunvöötaud võib ohustada enam kui pooli piirkondadest, kus kasvavad erinevad männiliigid. „Rahvusvaheline tihe koostöö metsapatoloogidega üle maailma on ülioluline, et jälgida haiguse levikut ning leida viise, kuidas oleks võimalik sellega toime tulla,“ märgib Drenkhan.
Kokku on leitud pruunvöötaudi 70 puuliigilt, neist 23 on patogeenile eriti vastuvõtlikud ja tundlikud. Lisaks mändidele võib see seen nakatada ka kuuse ja seedri perekonna liike, ent kuuskede nakatumine on üliharuldane. Haigusetekitajale vastuvõtlik on ka meie levinuim puuliik harilik mänd (Pinus sylvestris), meie kodumaisel harilikul kuusel (Picea abies) pole nakatumist veel tuvastatud.
Üleilmsed andmed pruunvöötaudi leviku kohta on varieeruva kvaliteediga. Kui mõnes riigis on patogeeni leiud kindlalt tõestatud, siis teistes jällegi ei pruugi andmed olla usaldusväärsed. Esimesed leiud on tuvastatud Ameerika Ühendriikidest juba enne XX sajandi algust. Euroopas oli esmaleid Hispaanias 1940ndatel, Eestist on maaülikooli metsapatoloogid selle patogeeni tuvastanud käesoleva sajandi alguses. Mitmest Euroopa riigist, näiteks uuringusse kaasatud Soomest ja Suurbritanniast, leiud puuduvad. Samuti pole pruunvöötaudi tekitajat seni veel kohatud Aafrikas ja Okeaanias.
Tallinna Botaanikaaias leiti esimesed L. acicola patogeeniga nakatunud männid 2008. aastal. Pärast seda asuti läbi viima pidevat seiret, külastajate ligipääs nakatunud puude juurde keelati, puid on töödeldud fungitsiididega ja mahalangenud okkaid ning oksi järjepidevalt põletatud. Nii on hoitud patogeeni levik botaanikaaias kontrolli all.
Leidub ka Eestis
Aastatel 2012–2015 tuvastati pruunvöötaudi koldeid Lääne- ja Kesk-Eestis. Geneetiline analüüs näitas, et haigusetekitaja ei pärinenud Tallinna Botaanikaaiast. Praegu seiratakse seda haigust 50 kohas üle Eesti, nakatumiskoldeid on teada nii mandril kui saartel. Enamasti on nakatunud võõrsilt sisse toodud männiliigid, meie kodumaine harilik mänd näib haigusega paremini toime tulevat.
Peamine L. acicola levikut soodustav tegur on soojem ja niiskem kliima, mida on tõestanud mitmed USAs tehtud uuringud. Nii on metsateadlased kinnitanud USAs ja Kanadas viimastel aastakümnenditel haigusetekitaja intensiivsemat levikut. Kui soojemates piirkondades suudab patogeen levida aastaringselt, siis jahedamas kliimas on selleks sobiv vaid kindel periood aastas.
Patogeeni aitab levitada inimtegevus, peamiselt nakatunud taimede transport. Euroopa riikides on proovitud nakatunud puude langetamist ja hävitamist, taimlas noorte taimede põletamist, matmist, kõrgetel temperatuuridel kompostimist. Paraku ei ole meetmete mõju ja tõrje olnud eriti tulemuslik.
Interaktiivne kaart patogeeni leviku jälgimiseks asub aadressil http://www.portalofforestpathology.com.
Tõrje on keerukas
Seetõttu peaksid puukoolid, haljastajad ning metsakasvatajad olema tähelepanelikud. Puukoolides peaks olema eriti valvas importtaimedega tegelemisel. Kasuks tuleb siin Põhja-Ameerika kolleegide pikaajaline kogemus, seal on seda tulemuslikult tõrjutud kemikaalide ja fungitsiididega. Puude elujõulisuse suurendamiseks tehti metsas väetamiskatseid, kuid need andsid vastakaid tulemusi. Keemilise tõrje puhul aga peab arvestama keskkonnakaitseliste küsimustega, ning Eesti metsades on see keelatud.
Patogeeni edenemist soosib niiskus. Nii on tõrjeks abi sellest, kui puistutes teha harvendusraieid ning taimlas ja istandustes kasvatada noori puid hõredamalt, et tuul ja päike saaks puude võrad kuivemad hoida.
Samuti ei soovitata patogeenile vastuvõtlike liikide puistusid rajada nakkuskollete lähedusse. Põhja-Ameerikas kasvava tulekahjudele vastupidava pikaokkalise männi (Pinus palustris) puistutes on kasutatud maapinna ülepõletamist, et hävitada pruunvöötaudi kandvaid okkaid.
Artikli autorid kutsuvad üles metsamajandajaid pruunvöötaudi juhtumitest teada andma.
Uuringu läbi viinud teadlased toovad välja ka Euroopas leviva L. acicola suure geneetilise varieeruvuse. Erinevate geneetiliste tüvede omavahelise ristumise tagajärjel võivad aga tekkida metsade tervisele veelgi suuremat ohtu kujutavad patogeeni tüved.
Metsadele mõjuvad nõrgestavalt kliimamuutuste käigus sagenevad põuad, mis võib haiguse levikut veelgi soodustada. Samas aga võib tulevikus vähenev sademete hulk Lõuna-Euroopas haiguse levikut isegi pidurdada.
Uuringut toetasid rahvusvaheline Euphresco koostööprojekt BROWNSPOTRISK, Eesti Teadusagentuur (PRG1615) ja maaeluminsteerium.
Selle aasta alguses kaitses uuringus osalenud maaülikooli metsapatoloog Marili Vester doktoritöö, kus käsitles L. acicola geneetikat ja päritolu. Töö põhijäreldusena toob dr Vester välja, et seent leidub Põhja-Euroopas eksootmänniliikidel, harilikul männil on seni kahjustused tagasihoidlikud. Haiguse ohjeldamiseks on oluline seire ja imporditavate taimede kontroll. Nii metsas kui haljastuses tuleks kasutada kodumaiseid või haiguskindluse suhtes kontrollitud võõrpuuliikide järglasi. Taimlate lähedusse ei tohiks istutada L. acicola’le vastuvõtlikke puuliike nagu näiteks mägimänd (Pinus mugo). Väärtuslikes arboreetumites ja puude kollektsioonides saab haiguse levikut kontrollida fungitsiidide ning okkavarise põletamise abil.
Uuring avaldati ajakirjas Forest Ecology and Management.
Artikkel ilmus 27.04.2023 Maalehes.
Tunnuspildi autor/allikas: Tubby et al. 2023
