Eesti puuistandikud pakuvad elupaiku paljudele liikidele
Jürgen Aosaar (Eesti Maaülikool)
Endisel põllumaal kasvavates arukase ja hübriidhaava istandikes leidub rikkalik alustaimestiku kooslus. Liikide koosseisu mõjutavad nii puuliik kui ka valgustingimused, selgub Eesti Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlaste uuringust.
Eestis võetakse kaitse alla üha enam metsi, mis tähendab, et metsast puidu saamise võimalused ahenevad. Ühiskonna puiduvajadus tulevikus vaid suureneb, mida saab rahuldada puuistandike abil. Eesti Maaülikooli metsateadlased on istandikke uurinud juba 20 aastat, mille jooksul on kogunenud suur hulk teadmisi istandike kasvu ja liigirikkuse kohta, kirjutab Eesti Maaülikooli metsakasvatuse kaasprofessor Jürgen Aosaar.
Äsja ilmunud uuringus võrdles Maaülikooli ja Tartu Ülikooli teadlastest koosnev töörühm rohttaimede, sammalde, samblike ja mullaseente liigirikkust endistel põllumaadel kasvavates umbes 20-aastastes arukase ja hübriidhaava istandikes. Lisaks analüüsisid teadlased, kas kase ja haava istandikud pakuvad elupaika metsaliikidele, mille levik endistele põllumajandusmaadele kasvavatesse metsadesse on tavaliselt aeganõudev protsess.
“Istandike mõju elurikkusele sõltub paljudest teguritest, nagu geograafiline piirkond, istutatud puuliik, majandamiseks rakendatavad meetodid, istandiku vanus, raieringi pikkus ning istandiku suurus. Kusjuures määrava tähtsusega on istandiku rajamiseks valitud ala maakasutusajalugu,” avas uuringu esiautor Maaülikooli metsakasvatuse teadur Tea Tullus uuringu tausta.
“Kasutusest väljajäänud väheväärtuslike põllumaade metsastamisel ei pea Eesti tingimustes kartma liigirikkuse kadu,” lisas teadur tulemuste põhjal.
Üle Eesti paiknevas 20 uuritud istandikus registreerisid teadlased kokku 233 rohttaime-, sambla- ja samblikuliiki. Nende hulgast 26 olid liigid, mis kasvavad tavaliselt varjulistes metsades. Veidi üle poolte rohttaimede ja sammalde liikidest esinesid nii hübriidhaavikutes kui ka arukaasikutes, samblike hulgas oli selliseid liike kolmandik.
Sööti jäänud põllule rajatud kiirekasvuline arukase istandik. Autor/allikas: Jürgen Aosaar
Hübriidhaavikutes registreerisid Tullus ja tema kolleegid rohkem maapinnasammalde ja tüvesamblike liike, kuid arukaasikud paistsid silma tüvesammalde suurema liigirikkusega. Puuliik avaldas selget mõju ka mullaseente liigirikkusele. Hübriidhaavikute mullas esines rohkem ektomükoriisaseeni ning patogeenseid ja saprotroofseid seeni. Rohttaimeliikide ja varjulisele metsale iseloomulike liikide arv oli aga mõlema puuliigi puistutes sarnane.
Puurinde ja keskkonnatunnuste võrdluses ilmnes, et hõredamates hübriidhaavikutes jõudis alustaimestikuni rohkem päikesekiirgust kui tihedamates arukaasikutes, kus leidus maapinnal rohkem lehe- ja oksavarist. Analüüsid näitasid, et suurema valgushulgaga hübriidhaavikutes oli samblike liigirikkus suurem. Metsaliikide arv oli aga seda suurem, mida suurem oli istandiku ümbruse metsa pindala.
Uurimisrühm järeldas, et mõlemad uuritud puuliigid – arukask ja hübriidhaab on kiirekasvulised ning sobivad endiste põllumaade metsastamiseks. Nende mõju elurikkusele ei ole aga ühesugune. Võimalikult mitmekesise elustiku toetamiseks soovitas Tea Tullus rajada nii arukase kui ka hübriidhaava istandikke.
Tulluse sõnul mõjub kasutusest väljajäänud väheväärtuslike põllumaade metsastamine hästi üldisele maastiku mitmekesisusele ja suureskaalalisele elurikkusele. Seejuures on väga oluline aga istutatava puuliigi valik. “Puuliigi valikul saab lähtuda näiteks selle tootlikkusest ning tulevikus saada soovitavast puidu sortimendist, kuid ka taimede hinnast, kahjuri- ja kahjustuskindlusest. Seda on seni Eestis ja naabermaades võrdlemisi vähe uuritud, kuidas võib istutatud puuliik mõjutada aja jooksul istandikes kujunevat bioloogilist mitmekesisust.”
Uuring avaldati teadusajakirjas New Forests. Projekti rahastas EestiTeadusagentuur.
