Eesti kaitsevägi sh Kaitseliit on aastaid läinud “metsa”, “metsalaagrisse”. Täna hakkab aina rohkem meie kõnekeelde imbuma “põllule”, mis tõenäoliselt tuleb inglise keelest “field”.
Tundub, et eestlased on sõjapidamisest aastasadade jooksul läinud metsa. Kas varju või varitsusse, polegi tähtis. Me kõik teame midagi metsavendadest. Tegelikult olid need “vennad ja õed” siiski pigem küla, talu või isegi linnavennad, kuid ikka räägime me metsavendadest – see oli sõna otseses mõttes pelgupaik ja lahingus andis eelised meile. Eestlaste sõjapidamine on seotud metsaga juba aastasadu. Ei saa me teisiti ka täna. Esiteks on mets kui taristu – see pakub varju vaatluse eest. Jätkuvalt ka õhust, vaatamata arenenud tehnoloogiale, kui osatakse kasutada olemasolevaid tingimusi ja rakendada täiendavaid meetmeid. Kindlasti kasutatakse tänapäeval ka asustatud punkte ja hooneid. Kuid ilma metsata ei saa. Kaitseväe jaoks on mets – mets juba siis, kui puude kõrgus on mõni meeter. Teiseks on mets oluline ehitusmaterjalide allikana. Kui tavakodanik näeb 10cm läbimõõduga lepapuud paremal juhul küttepuuna või hakkepuiduna, siis kaitseväe jaoks võib see olla ülivajalik kindlustus- või tõkestusmaterjal.
